XDream Viitna ehk tegelikult Kembla Leppoja talu

Tänavuse hooaja viimane XDream toimus Kemblal võistluskeskusega Leppoja talus. Kuna rainer oli haige siis nõustus asendusliikmeks tulema Rait. Peab kohe ette ütlema, et Rait täitis oma ülesanded perfektselt - kaardi pani kohe alguses tasku ja rattas vedas nagu loom.

8 minutit enne starti selgus stardikoridoris, et olin kompassi autosse unustanud. Viga sai käpelt parandatud ja 2 minutit enne stardipauku olin koos kompassiga tagasi.

Esimeseks alaks olid korraldajad pakkunud 1km jooksu mööda tähistatud künkliku ala. Mina paraku kaardi järgi kuidagi sellest aru ei saanud ja üritasin kogu aeg silmadega järvi leida, et mille ümbrusest punkte võtta. Lõpuks kui km oli läbitud ja kanuusse hüppasime sai selgeks, et järve punktide otsimine tuleb alles mõne aja pärast.

Kanuu lükkasime valgejõkke juba varem valmisvaadatud kohas - suurtest massidest eemal. Peab ütlema, et kanuu oli selle etapi rosin. Kuna võtsime jooksu üsna rahulikult siis saime kanuus üsna kirevasse seltskonda.

Kanuu esimeses punktis olime 41'l kohal.

Jõe peal käis selline paras ralli. Enamasti jäi segadustes ja kurvides meie tüürimees Margus peale, vaid mõni kord sõideti meid kuhugi kaldasse. Igatahes üks kord kui jõgi oli umbes 6m lai ja keskel oli püsti üksik puu, panime sellele otse pähe. Kanuus sain mina käia 2x kuni vööni vees ja 1x ka paar ujumisliigutust teha. Vesi oli ****** külm. Kanuu lõpus oleksime kiires voolus kässariga pöörates äärepealt ka ümber läinud.

Kanuule järgnes lisaülesanne, kus tuli hinnata hokikepi, tennisepallide komplekti ja jalgpalli kogukaalu. Võtsime selle juures abiks Raidi seljas olnud 0.5l joogipudeli. Tulemuseks peaaegu täpne tulemus ja 1 minut trahvi, mis tähendas umbes 100g eksimist.

Lisaülesandest tuli 26's aeg ja kokkuvõttes 33ndal kohal.

Edasi rattaetapp, kus võimalusel sõitsime ringi mööda kruusateid ja lasime Raidul tööd teha. Rattaetapp oli maaameti kaardil, millel on veidike kummaline tähistus sihtide määramiseks - õhukesed valged triibud. See jõudis kohale alles esimese rattapunktis. Rattaetapp möödus emotsioonideta.

Rattaetapilt 12nes aeg ja kokkuvõttes 22l kohal.

Järgnes lisaülesanne, milleks oli igaühel hüppenööriga 50 hüpet, mis möödus probleemideta.

Lisaülesandele järgnes valge kaardiga jooks, kus kaardil oli peal 4 järve ja iga järve ääres üks punkt. Punktid tuli võtta järvede suuruse järjekorras alates suuremast. Kui punkti juurde jõudsid sai legendist kontrollida kas oli ikka õige punkt. Alustuseks unustas Margus oma kompassi ratta juurde. Käis seda sealt toomas + 1minut. Mina otsisin paaniliselt kaardilt punkti nr 13, enne kui aru sain, et kaardil punkti numbreid polegi. Parasjagu väljus lisaülesandest ka Neeme Loorits. Otsustasin, et paneme tema järele. Paraku kadus ta ootamatult silmist ja mina keerasin valele poole vale järve peale. Arvatavasti oli kaart tagurpidi ees. Aru saime, kui suuruselt teise järve punktis olime. Kokku olime jooksnud umbes 2 minutit, tagasi ruttu tee peale esialgsesse kohta. Ehk siis 4 minutit viga. Samas saime teada, milline järv on suuruselt teine, silma järgi ei oleks seda arvanud. Võtsime ära suurima järve punkti, lidusime tagasi punkti kus korra olime juba käinud ja nüüd tuli veel minu poolt üks viga. Nimelt oli mul üks järv jäänud kuhugi kompassi alla ja hakkasin jooksma viimasesse kõige väiksemasse. Pakun, et olime jooksnud umbes 2 minutit jälle. Lõpuks Margus kisas, et mingi jama ja saime kursi õige järve peale. Edasi oli juba vormistamise küsimus ning Margus ja Rait said ka lõpuks nii reieni märjaks. Kokku siis segadustega umbes 8 minutit viga. Samas esimese suurima vea võib ehk isegi nullida, kuna tänu sellele ei jooksnud me hiljem vale järve äärde :).

Jooksus nõrk 63s aeg ja kokkuvõttes 25ndad. Samas väga paljud said lõpus järve jooksu eest trahve, s.t et meie etapiaeg peaks olema oluliselt parem.

Viimane oli rattaetapp kus üks valik oli minna läbi raba mööda laudteed või ringiga mööda kruusa. Miks läksime mööda kruusa: Laudtee peale ei saa nii kiiresti sõita. Laudtee peal ei saa mööda sõita. Lautee peal võib ees keegi kukkuda ja tropp tekkida. Laudtee peal võib ka ise kukkuda.Oli selline tuim pikk kruusaetapp mis läks kohati üsna liivaseks ja mägiseks. Kogu etapi vedas Rait. Lõpuks kui punkti jõudsime oli sellest alles vaid tähis, SI jaam oli kuhugi kadunud. Kui punktist ära tulime siis tuli vastu mingi vennike rattaga, mille nr oli 206, SI jaam seljas :) Edasi kuni lõpuni oli vormistamise ja kohtade parandamise küsimus. Panime küll ühest tee otsast mööda ja tegime väikse ringi, mis hiljem osutus jälle väga heaks valikuks :) Lõpus, nii 500m enne finishit, jäi ette veel üks mansa, kellel üks mees oli nii 50m teistest maha jäänud. Sama lugu oli ka minuga. Margus ja Rait olid temast juba mööda saanud. Ootamatult tekkis mul ilge energia ja tahtmine sellele tüübile finishis "ära panna". Metsa all mingis kurvis, litsusin ennast sisekurvis kõrvale aga kuna ratas libises oksa peal siis panime lenksud kokko ja tüüp hakkas ropendama. Vabandasin ja ütlesin, et "trasid" pole küll vaja loopida. Igatahes mööda ma tast sain. Finshis olin Margusel ja Raidil järel. Finshis võtsid esmalt punkti teise mansa 2 esimest meest ja siis meie ja siis alles see kolmas mees. Lõpuprotokollis tagas see meile 6 sekise edu.

Rattaetapi aeg 11nes ja kokkuvõttes 19.

Aerobike eraldistart XII etapp, Hageri 10.09.2008

Nagu plaanitud, nii ka tehtud. Saime klubist kokku lausa 3 huvilist, kes olid nõus pukki tõusma, sealt veereda laskma ja kannatama. Kindlasti meelitas ka saun ja korralikud auhinnad IBM-i poolt ;)



Startisime peaaegu viimastena kella 19.00 ajal. Rait sai mõni minut varem minema, siis läks Taavi ning 30 seki hiljem ma. Kohe alguses ilmus Taavi silmapiirile ja tunne oli, et kohe kohe jõuan järgi, aga vahe ei tahtnud kuidagi väheneda. Tagasipöördel olin 10m kaugusel ja otsustasin siiski mööda pressida. Aga ei läinud palju aega, kui Taavi ise kõrvale tuli ja omakorda mööda läks. Seejärel pidin ma hoolitsema selle eest, et ta pikemat kui 30 sekundilist vahet tagasi ei sõida. Sain sellega napilt hakkama! Väga kõva sõit Taavi poolt. Arvan, kui Taavit poleks mul silmapiiril olnud, oleks ta mind võitnud.



See oli ühtlasi ka minu esimene eraldistart maanteerattaga. Kunagi velocluberssi vennad orgunnisid ka midagi sarnast aastaid tagasi, aga siis sõitsin baigiga. Kokkuvõtvalt oli üsna raske katsumus ja kogemusi ka suht vähe - ei osanud kadensit valida, ühtlast tempot hoida ja ka asendit muutsin pidevalt. Keskmiseks kiiruseks sain ikka üle maagilise 35 km/h (35,47). Samuti Taavi eriti napilt. Võitjast ajast suutsin realiseerida vaid 74,5%. Uskumatu lugu, aga hea eesmärk edaspidiseks.





TULEMUSED

Pilt 1: Style!
Pilt 2: Rainer stardis.
Pilt 3: Taavi finishis.
Pilt 4: Rait finishis.
Pilt 5: Rainer finishis.
Piltide allikas: www.aerobike.ee

10-võistlus üle 3 aasta, Kosel 06.09.2008.

Viimati olen 10-võistluse tulemuse kirja saanud 2005. aastal ehk siis vahele on tulnud 3-aastane paus. Enamasti on see tingitud 2005. aasta lõpus saadud põlvevigastusest 8-tunnisel Rogainil Arbaveres. Seda ravin tegelikult siiamaani ja aastatega on see vigastus pea olematuks muutunud, aga on vahel niiske ilmaga ka sel aastal tunda andnud jooksudel, mis kestavad üle tunni. Teiseks põhjuseks, mis on osaliseks tulenev esimesest, on keskendumine peamiselt rattasõidule, kus vigastus ei häiri üldse. Nüüd, kus rattas pole erilist motti kuhugi kaugemale pole areneda ;) ja põlv korras lühikesteks distantsideks, võiks aastas ikka vähemalt ühe 7v ja ühe 10v ära teha ja vahel ka trennis alasid läbi proovida selle tarvis.

Võistlusest... Peamiselt oli tegemist meeskondliku võistlusega, kus iga mees tegi 2 ala ja lisaks 4x100m ja 4x400m. Minu aladeks said maksimeerimise tulemusena 110m tõkkeid ja osavise. Kuna juba osalen Firmaspordi parima rahvasportlase arvestuses, siis oli mõistlik teha ka 100m, kuul ja kõrgushüpe. Samas huvitas ennast veel kauguse ja ketta tulemus. Seega jäi veel teivashüpe, millele võistluse käigus end regasin ja mitte asjatult, nagu hiljem selgus.



100m - 12,54 (549p) [lisatud 0.24s]
Vastutuul oli päris vali. Aga tulemust ootasingi 12,4 kanti. Polegi väga viga, sest oma 10v rekordis jooksin 12.32.

Kaugushüpe - 5,04 (390p)
Ka kolmapäeval sai trennis 5m joonele hüpatud korduvalt. Tehnika on ikka sama jama, kuigi ideid on mul ka kuidas 6m hüpata ;). Lihtsalt ei tee ma seda tehnikat ära kiire hoo pealt. Lisaks sellele ei saanud ma ühtegi proovikatset, hea et mingi märgi trennis maha panin (81 naelikupõida).

Kuulitõuge - 8,72 (409p)
Vastupidavusalad on lihasmassi veidi vähemaks võtnud ja kaalu langetanud 70 kilogrammile ja ega ma üle 8.50 ei lootnud. Samas esimene katse oli jõuline, kuid tasakaal kadus ära ja kukkusin ringist välja. Teise katse tegin ettevaatlikumalt ja kolmas siis nii palju andiski.


Kõrgushüpe - 1,55 (426p)
Kõrguses võtsin mõistliku algkõrguse, milleks oli 1.50. Mitu ala käis korraga. Esimene katse ebaõnnestus ja selle järgi tuli minna joosta 110m tõkkeid. Täpselt jõudsin oma teiseks katseks tagasi ja nii see üle läks. Paraku tehnika mind enam üle 1.60 ei viinud, kuigi rahvas rääkis, et kerkisin sinna kõrgusele küll.

400m - 59,65 (425p)
Selle jooksin tegelt 4x400m teatejooksus, aga lasin seda spetsiaalselt mõõta, et saaks 10v tulemuse üldse kokku. Ajaga tuleb rahule jääda, kuna tund aega varem lõpetasin 1500m jooksu, mida ka väga aeglaselt ei jooksnud (5:07,9).

110m tõkked - 17,54 (569p) [tõkete kõrgus 91cm, lisatud 0.24s]
Olin tegelikult vaimult valmis jooksma meeste tõkkeid, aga meeskonna huvides tuli sel korral harrastajate tõkkeid joosta. Ajaliselt tuli supertulemus, sest edestasin oma senist harrastajate tõkete aega ligi sekundiga. Seega mingil määral isiklik rekord! Lisaks sain ala arvestuses 3. koha, aga arvan, et meeste tõketega oleks see 2. koha andnud. Jooksin koos 2. koha mehega ja tegelikult oli ta võidetav, kui 1. tõke oleks hästi välja tulnud. Täiskiirusel alustasin liiga kiiresti ja pidin päris korralikult tippima enne esimest tõket.


Kettaheide - 23,40 (336p)
Selle kohta võiks öelda, et nukker. Jah vihmast ilma võiks süüdistada, aga ikkagi. Esimesel 10-võistlusel heitsin vaid 1m vähem. Järgnevatel olen kõigil vähemalt 3m rohkem saanud ja rekordiga võrreldes on vahe lausa 5m. Ilmselt on põhjus ka sama, mis kuuli kehval tulemusel.

Teivashüpe - 3,20 (406p)
Ei ole sõnu! Üks mees oli oma 120'se teiba kaasa võtnud ja mulle sobis see ideaalselt, kuna see paine, mida ma suutsin ja julgesin tekitada, töötas hästi.. Alustasin 2,60m pealt ilma proovikatseta. Selle algkõrguse ajasin maha, kuid järgnevad kuni 3,20ni läksid 1. katsel. Samm klappis ka nii hästi, et lõpus pidin veidi sammu pikendama ja ka kaugemalt tõukama - see ongi teivashüppe üks võti - julgeda kaugelt teibale peale hüpata, mitte alla ronida. 3,40 proovisin ka korra, aga see teivas paindus liiga läbi. Kokkuvõtval puhas alavõit. Peab veel lisama, et katsete ajal tuli ka ketast heita ja odaviskele kohe peale viimast katset minna.


Odavise - 37,88 (411p)
Jõudu oli, aga oda nö täpiks ei visanud. Vana jama - oda tagumine ots kaldub paremale ja oda lendab viltu. 40m oli raudselt käe sees.

1500m - 5:07,90 (515p)
Kuna meil keskmaajooksja ei saanud tulla, siis pidin ka seda ala tegema. 10v tulemuse jaoks sobis! Kuna jooksus oli ka alaspetsialiste, siis läks alguses kohe päris kõvaks tempoks. Ma hoidsin veidi tagasi ja lõpuspurti ei teinud. Kellas on ajad kirjas, aga dünaamika oli umbes selline 300m + 3x400m = 0:54, 1:24, 1:28, 1:21. Ka Rait oli jooksus, aga ma sel korral temaga ei konkureerinud ;) Millalgi teeme Cooperit septembri lõpus - siis.



Kokku: 4436 punkti (2199 + 2237).
Eesmärgiks oli 4000 punkti. See sai varuga üle tehtud. Tegelikult polegi asi väga käest ära ;). Isiklik rekord 4727p on vaid 300p kaugusel. Samas kõrged tõkked käristaksid vahet 500p peale arvatavasti.

Räbbiti mudakümpi pealt võib järeldada, et mees on endiselt heas hüppevormis, aga osadel aladel ka üsna nõrk. Ekstrapoleerides hindaks ta tulemust 4200p peale. Seega tuleks meil väga põnev heitlus, kui septembris või oktoobris BP mitmevõistluse teeme. Kuna ka Heiko juba naudib üleminekuhooaega, siis ehk temagi langeb meiega ühte liivakasti.

Eelmised tulemused: LINK

Pilt 1: Nool, Busemann jt joonel
Pilt 2: Firmaspordi 7v 08.01.2005: kuulis.
Pilt 3: Firmaspordi 7v 13.01.2006: ma ja rabbit tõkkel.
Pilt 4: Firmaspordi 7v 13.01.2006: teibaga askeldamas.
Pilt 5: Firmaspordi 7v 08.01.2005: 1000m start, kus ka A.Raja, Heiko, Andre jt.
(Piltide autoreid kahjuks ei tea, leidsin arvutist, aga tänud neile!)

EEC Rakvere Rattamaraton 31.08.2008

Juba teist aastat järjest olen enda jaoks pidanud Estonian Elion Cup rattamaratoni sarja Rakvere etappi üheks tähtsamaks, mille jaoks siis vähemalt teoreetiliselt peaks jõudma ajastusega võistlusperioodi, mida siis kuni Tartu maratonini vaja hoida.



Stardieel oli sooja 10C ja vihma sadas. Oli oodata teistsugust Rakveret, kui tavaliselt - tema libedamat palet, mida ta seni toimunud 8 korrast on vaid korra 2003. aastal näidanud. Kuigi soojenduse tegin suusapükstes, läksin arti läksin ikkagi lühikeste pükstega, olles eelnevalt kaitsekreemi ohtralt peale määrinud - sääred läikisid päris vallatult ;). Seda just sellepärast, et metsavahel on sel rajal vaja enamus aega nikerdada ja tagantjärgi vaadates oli otsus õige, sest temperatuur tõusis 12-14 kraadini ja vihmahoogude vahele näitas end ka päike.



Alustasin 100-150 stardigrupis. Kui grupid kokku lasti, siis tundus, et eespool on vaevalt 50 ratturit, sest esirea mehed olid täitsa nähtaval. Kuna olen eelnevalt palju harjutanud starditõusu, siis sai ka sel korral seda väga intensiivselt sõidetud, mis aga tähendas ka peaaegu liidrite tempo hoidmist nö stardiringil. Kerge kahtlus ronis hinge, et sai vist liiga teravalt alustatud. Kuid see polnud ainuke asi, mis tempot langetama sundis. Peale stardiringi väikesel asfaldil, kui esimest korda juua kavatsesin, selgus, et pudelit polegi hoidjas :(. Ilmselt kaotasin selle Tarvase juurde ronumisel, kui ratas seljas oli. Juua sain alles enne Siplase mäge TP. Oleks pidanud veel palju kannatama kuni Tarvase järgmise külastamiseni, mille vahele oleks jäänud 2x Siplasemägi, 3x Kõrgemägi ja ohtralt tehnilisi singleid, aga kui pealtvaatajate käest joogipudelit küsisin, kuulis mu abipalvet hoopis üks kaassõitja, kes ise piirdus ühe ringiga ja andis mulle oma teise joogipudeli. Suur tänu sulle, Tarmo Kopli, Hawaii Express Viimsi tiimist! Nüüd võis jällegi mõelda tempo tõstmise peale ;)




Kui esimesel ringil tuli ratast lükata vaid ühest mõest, siis teine ring oli päris sodiks sõidetud ja sõrkida sai päris paljudes kohtades, aga jooksu üle 1-2km palju küll ei tulnud, erinevalt osadest sportinfo.ee kommeneerijatest, kes hindasid oma jalgsimatka 10km kanti. Aga muda oli tõepoolest palju, kuid sellegipoolest töötas käiguvahetus rahuldavalt ja sõitu sai isegi nautida. Swalbe Racing Ralph kummidest jäi veidi väheseks ja kogus liiga palju savist muda enda külge. Ei teagi, kas selle raja jaoks ideaalset kummi oligi. V-pidurid lõpetasid ka töötamise - kulusid ära ja olid nö mudakorjajad. Sai kord ja nippel pandud, kui tagumised pidurid enam ei töötanud ja esimesed pidid enda peale liiga palju võtma. Õnneks oli maandumine pehmes võsas isegi naugitav, mitte vigastav ;)



Kuna mul oli sel korral isiklik fotograaf, meie klubi Margus, kaasa elamas, siis rohkem eriti ei seleta ja katsun teksi illustreerida fotodega ;) Ahjaa, tulemus kirjutati diplomile 49., aga kuna ajavõttu süsteem oli otsad andnud, siis praguseks olen 53. kohal, mis eelmise aastaga võrreldes on tervelt 2 kohta parem! Oma pulsoka järgi oli ajaks 2:45 (53km, 83,2% võitjast - nagu Mulgis, Otepääl 89%). Vaatamata selleaastasele kesisele etteavlmistusele (millest veidi pikelamt rääkisin Otepää maratoni teema all), olen väga rahul. Nüüd tuleb veel teha viimased järeldused selle kohta, miks eelmise aasta Tartu maratoni lõpus kangi sain, ja 89km Tartu sõit korralikult ära sõita. Peale seda talvehooajal tahaks oma rattaparki veidi uuendada - 13kg on maastikuratta jaoks tänapäeval juba pisut palju. Eesmärgiks on 9,5kg. Siis võib saada ka reaalseks tõsiasi, et ratas osutub kallimaks, kui auto ;)




Pilt 1: Esimesed üle stardijoone (Margus Vilu foto).
Pilt 2: Stardis (Margus Vilu foto)
Pilt 3: Stardiringi lõpp linnuses (Andrey Utkin foto)
Pilt 4: Esimene ring peale Siplast (Margus Vilu foto)
Pilt 5: Esimene ringi lõpp linnas (Margus Vilu foto)
Pilt 6: Teist korda Kõrgemäe suusahüppetorni (Andrey Utkin foto)
Pilt 7: Mu kassett peale sõitu (Margus Vilu foto)
Pilt 8: Pessu (Margus Vilu foto)

BP kongress

Esmaspäeval toimus BPC välkkongress. Ülemiste keskuses. Nägin Rainerit või siis õigemini tema mind esimesena ja puhusime paar sõna spordijuttu.
Nentisin, et Raasiku staadion siiski ei valmi sel sügisel, aga kuna ka Rainer avaldas valmidust end mitmevõistluses üle hulga aja testida, siis jõudsime mingi projektitoorikuni, et septembri lõpus võiks midgi ikkagi korraldda. Näiteks BPC kodustaadionil TSH's.
Kavas siis mingi mitmevõistlus sõbralikus hubases ja harjumuslikus keskkonnas bläkkpõularite seltskonnas. (Toasussides:P)
Võtke siis palun sõna ja tehke oma ettepanekud, et millal sobiks suuremale osale rahvast kes soovivad vormi proovida ja loomulikult millise mitmevõistluse teeme.
Kas klassikalise 7-v või naiste 5-v naiste vahenditega või siis naiste 5-v meestevahenditega või siis hoopis nii, et kõik eriti kõvad mehed (kes sel suvel 10-v üle 5 kilo tegid:P) teevad naiste 5-v meeste kuuli ja tõketega ja sellised lahjemad saavad väikese händikäpi ja teevad naiste kuuli ja tõketega ning naised kes osalevad siis ise valivad kuidas ja millega nad võistlevad.

Minu esimene ja originaalne ettepanek, et toimuks ka paarisvõistlus, kus paariliste punktid liidetakse ja selgub võiskondlik parim. Paarid loositkse. Erand on see, kui keegi tahab just oma naise või mehega ühes tiimis olla. Homopaaridele eraldi arvestus:)

Teine katsetus võiks olla Gunderseni meetod viimasel alal. Lisaks vbolla vürtsi:)

Parimat!
Heiko alias vanapagan

Aerobike IX Paldiskis

Kuigi ei olnud tegemist paarissõiduga läksime seekord Aerobike'le Taaviga koos. Ühtlasi nägin Taavi suurt aeda ja maja, mille ümbruses lookles ohjeldamatult rattateid. Suurepärased treenimisvõimalused, mõtlesin ja unustasin hetkeks kesklinnas elamise eelised...

Paldiskisse jõudmise ajaks oli võistlus juba täies hoos ja soojenduseks jäi aega üsna napilt. Ega sest hullu - päike paistis kenasti ja mõnus pankrannikuäärne rada lausa kutsus sõidule. Tuult oli mereäärset olukorda arvestades üsna mõõdukalt ja nii olime õhtupooliku sisustamiseks valitud raja asukohga ülimalt rahul. Temperatuur võinuks ehk veidi soojem olla, kuid tuuletakistusele mõeldes ei hakanud ma klassikalisele lühikesele ratturivormile midagi juurde kombineerima. Taavi tundis ennast pikas vormis ilmselt veidi paremini.

Kiiremad sõitjad olla (kolme pöördega) 15km teekonna läbinud alla 20 minuti (üle 45km/h). Enda soov keskmine kiirust üle 35km/h hoida tähendaks aega alla 26 minuti. Mitme pöörde tõttu kuluvad manööverdamisega lisasekundid ning omakorda nõuab jõudu uuesti hoo ülesvõtmine.

Pärast stardipukilt alla veeremist (no paigaltstarti peaks vist eraldi harjutama ;) oli minek päris hea, alles kilomeetri möödudes sain aru, et kergel tõusul täiega surumine pole just see rahulik algus, mida temposõidul soovitatakse kasutada. Õige taktika peaks olema selline, et sõidukiiruseks valitud võimsus kasvab distantsi jooksul - alustades kergemalt on võimalik lõpuni pingutada, ega mitte pärast "kangi" kannatama jääda.

Enne tagasi pöördeni jõudmist tuli ka Taavi juba vastu. Tema kulges kergelt allamäge, aga seal oli vist jälle tuul kergelt vastu, niiet kiiruste vahekorda silmaga ei õnnestunud tuvastada. Pärast teist pööret niisamuti, mina endiselt aru ei saanud kes võiks olla kiirem? Taavi ütles hiljem, et ma olla talle natuke lähemale jõudnud. Protokollis olimegi kohe järjestikku - Taavi napilt alla 26 minuti (25:59,22), mis andis 69-nda koha ja mina vahetult tema eest umbes 30 sek-i kiirema ajaga (25:27,62).

Tulemused: http://www.aerobike.ee/karikasari/tulemused/IX

Lõdvestuseks sõitsime veel korra trassi (s.t. pool distantsi) läbi ja siis oligi juba aeg koju minna. Kuna parim treening on võistlus, siis tuleb järgmistel etappidel ennast taas proovile panna!

Siin ka mõningaid vaateid stardipuki otsast (allikas: Aerobike.ee):

P.S. Taavi juurde sauna minek saab ilmselt toimuma mõne teise ürituse järel, niiet püsige lainel !

EEC Otepää rattamaraton 03.08.2008

Kuna talv oli äärmiselt kesine sportimise poolest - kolmapäeviti jõusaalis ja pühapäeviti tunnine sõrkjooks, siis hakkasin seda hooaega nimetama enda jaoks "hapukurgi hooajaks", kus võiks säilitada vormi ja tulemusi teha vana rasva pealt. Vaatamata sellele registreerisin end Elion Estonian Cup'ile (EEC) kogu sarjaks, kuna Hansura Racing Team andis selleks hea võimaluse.

Kuna pole bloogi selle aasta eelmistest rattasõitudest kirjutanud, siis teen seda lühidalt siin. Hooaega sai alustatud mõne rattaorienteerumisega, millele kohe järgnes esimene pikk vastupidavustreening (keskmiselt 145-150 pls) Jõelähtme maratoni näol. Väga mõnus treening kevadeks. Kaks nädalat peale seda võtsin osa esimest korda elus Mulgi EEC maratonist ja tunne ei olnudki kõige kehvem. Hea oli startida nii hea numbriga nagu 97, mis anti eelmise aasta parima koha eest, milleks oli 56. koht Rakvere EEC'l. Eesmärk oli Mulgis sõita 200 sisse ja endalegi üllatuseks olin finishis 131 (83,2% võitjast). Nädala pärast oli juba Tartu jooksumaraton ja sellele järgnevalt Tartu rattaralli 2 nädalase vahega. Joosta eriti ei jaksanud, aga hea oli, et põlv vastu pidas. Rattarallil sõitsin keskpärases grupis, mida sai ka jõudumööda veetud, aga 5km enne lõppu maha jäin (loe täpsemalt velofoorumist). Kevadisele olematu ettevalmistusega võistlusperioodile pani punkti Tallinna EEC maraton, kus minek oli juba veidi parem, kui Mulgis - koht 96 (85,3% võitjast), mis jällegi üllatas mind ennast - ju siis sai eelmisel aastal ikka kõva rasv alla ;). Maratonist meenub jube tolm (vt. järgmist pilti) ja jubedad kruusakihutamised ja rahulikumad Kõrvemaa metsateed.



Järgnes pikk võistlusevaba periood, kuhu mahtusid tagasihoidlik öine XDream ja Eesti meistrivõistlused rattaorienteerumises.

Kuna puhkse ajal juulis sai ka mõned spetsiifilised rattatrennid tehtud ja üldsegi oli suur isu juba rattaga metsas kimada, siis võtsingi plaani Otepääle minna. Aimasin miskipärast kesist etteastet ja erilisi eesmärke ei seadnudki sõidule. Neljpäeval tegin 5 Tabasalu tõusu ja käisin Kakumäel ujumas, reedele kergelt kerisin 10km tempoga 10km/h ja laupäeval ei teinud midagi, tavapärase võistluseelse soojenduse ja mõne kiirenduse asemel. Vaatamata sellele tundsin soojenduse ajal ja ka peale 3 mäelõiku hästi. Kobisin stardikoridori 150-200, kus tundsin end märksa paremini, kui eelnevate 50-100 ja 100-200 gruppides :).



Sõidust... Algul väga kihutamiseks ei läinudki ja Otepää heinastel nõlvadel oli piisavalt ruumi, et vaikselt ette poole liikuda. Tuul oli vastu ja asfaldil tekkis üsna suur grupp ette. Päris lahe oli sõita esimeses grupis, kus mõnekümne metri kaugusel väntasid Jass, Massa, Austa jt. Nii see grupp vaikselt loksus kuni esimesed 10km, sai juua ja isegi juttu vesta. Esimeste tõusudega tõmmati rivi sirgeks ja järgi jäid väikesed grupikesed ja niis sõitsingi 5-6-liikmelise grupiga lõpuni. Kekkose rada ja 2x Harimäe tõusu tundusid ka päris nauditavad ja reljeefsed Otepää ümbruse asfaldilõigud samuti. Enne lõppu, enne Aapteekri mäge kruusal (vt. pilti), libises grupp eest veidi ära, kuid peale seda sain neile järgi nii, et ka põnevust tekitas ka finishispurt. Kuigi jõudu oli selleks, aga magasin veidi maha, aga põnev oli ikkagi ja teinekord olen targem.



Sõitsin pidevalt 75-80 koha peal ja lõpuprotokolli märgiti kohaks 71, mis on minu EEC sarja paremuselt teine tulemus peale eelmise aasta Rakvere. Miskipärast hindan seda isegi kõrgemalt, sest suutsin realiseerida 89,0% võitjast, mis on minu rekord selles sarjas. Peale sõitu oli tunne, et päris kõike endast ei andnudki ja enesetunne oli nagu oleks iganädalase teisipäevaku just lõpetanud või veidi paremgi ;)

Statistikat läbi aegade (võitja aeg / minu aeg) ...

	2008	2007	2006	2005	2004	2003	2002	2001	2000	1999
Tartu RM		81,8%	90,0%	85,9%	88,6%	91,5%	83,6%	70,9%	83,1%	71,4%
Rakvere EEC		85,3%	katk.	77,8%	78,0%	78,4%	74,3%
Rakke EEC		85,3%	88,6%			78,9%	86,4%	71,9%
Otepää EEC	89,0%	85,9%	85,6%
Elva EEC		88,0%
Tallinna EEC	85,3%	87,6%	katk.		84,6%
Mulgi EEC	83,2%

Pilt 1: Tallinna EEC 2008: ma tolmuahvina finishis (sportfoto.ee).
Pilt 2: Otepää EEC 2008: start, jass ees mnt lenksuga (sportfoto.ee).
Pilt 3: Otepää EEC 2008: ma kruusal (sportfoto.ee)

Pange vaim valmis!

Raasiku staadionil käib ehitus.
Paar jalgpallifanaatikutest isa on valla abita rahad kokku pannud ning ehitavad kunstmuruväljakut. Et poisid ikka vutti saaks taguda.
Ehitus algas juba aprillis ja kuuldavasti Raasiku FC Joker peab oma kodumängud kõik septembris järjest kodustaadionil.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Tänu jalgpalliplatsile taastub ka jooksuring ning nähtavasti endisest 333,33 meetrisest kruusarajast saab 400m (ei tea mis kattega) jooksurada.
Mul on vahepeal külas käinud paar sõpra ja esikus vedelevat ketast uudistanud. Julgem neist isegi võttis korra kätte ja ütles, et arvab Kanterist hulga rohkem kui varem:).
Töökaaslane tsekkis uudistest mu eestikate sooritust ja tahab läbida ka mõne ala. Viimati oli startinud kaugushüppes ntx 11. klassis.
On tekkinud taas mingi huvi mitmevõistluse vastu ja ka minu vahepeal kustunud organisatoorne külg on ärganud.
Tahtsin öelda, et septembri lõpp/oktoober toimub Raasikul Mudakümp. Tõenäoliselt esimesel korral see klassikalise 10-võistlusena see ei toimu, aga mitmevõistlusena küll. Kas kavas on siis 4-, 5-, 6-, 7-, 8- võistlus või siis kombineeritud 10-võistlus, selgub võimalustest. Igaljuhul see toimub ja kui tõesti jooksumehi ei ole, siis kasvõi kuulijänni mitmevõistlusena. Veksel on välja antud. Hetkeseisuga otsin netist, kas kusagil müüakse kasutatud oda ja kuuli. Kõrgushüppematte vaevalt jaksan sebida, aga noh, millestki algab iga asi.
Hoian kursis!
Seni aga tehke omi trenne edasi.
Pedaalige, ujuge, suusatage, uisutage ja olge lihtsalt häppid!

Heiko alias vanapagan

26.juuni 2008 - Viitna Triatlon

Viitna Triatloni olümpiadistants peaks olema 1/4 pikkusega klassikalisest Ironman-triatlonist (U3,8km+R180km+J42,2km), kuid mulle segastel asjaoludel tuleb esimese alana ujuda siiski ebaproportsionaalselt pikk distants (1,5km). See on olümpiatriatlonis niiviisi kombeks, mis tähendab, et kehvema ujumisoskusega triatlonistid (nagu mina) on sunnitud andma avaalal paljudele konkurentidele päris pika edumaa... Õigupoolest on ennast isegi imelik triatlonistiks nimetada, kui paremad oskajad ujuvad lausa 2x kiiremini...



Positiivse asjaoluna saan ma sellest ehk kunagi üle, kui võtan ette 1/2-Ironman-triatloni, milles tuleb ujuda "vaid" 1,9km (või täispikas Ironman-is 3,8km), sest siis on jalgrattasõit ja jooksudistants tunduvalt suurema osakaaluga, mis kompenseerivad paremini mahajäämust ujumises. Kuna triatloni-võistlusi korraldatakse erinevate pikkustega, siis on harrastajatele vastu tulles lühematel distantsidel ka ujumine tunduvalt lühem. Antud olukorras oli nendest variantidest mulle kahjuks vähe abi.



Olgu siis lisatud, et pärast 2x750m ujumist Viitna Suures järves kulgeb rattadistants 40km (2x20km) maanteel ja lõpuks tuleb joosta 10,2km (6x1,7km) valdavalt metsarajal.



Eraldi võttes pole ju olümpiatriatloni üksikalade pikkused sugugi müstilised ja seepärast sai järjekordne start Viitnal tehtud ilma pikemalt mõtlemata. Eks trenni on tehtud omajagu, niiet päris mõtlemata ettevõtmine see siiski polnud - sel suvel rohkem rattasõitu ja vähem jooksukilomeetreid, aga ujumisoskus on ikka samas seisus... Treeningtundide suurem hulk tuleks kindasti tulemusele kasuks, aga elu on näidanud, et julge pealehakkamise korral võib huvi triatloni vastu süveneda isegi vähese treenituse baasilt!



Kõige olulisem ongi veenduda selles, et ujumisoskus oleks piisav veedistantsi läbimiseks. Rattasõit ja jooksmine erioskusi ei nõua, kusjuures jooksudistantsil on kõndimine lubatud.



Seega, kui on olemas vastav varustus ja võistluse reeglid sobivad, siis rajale!

Mul õnnestus kogu distants läbida eelmisest aastast 5 minutit kiiremini ja see on täiesti piisav, et sooritusega rahule jääda !



Tulemused: http://www.triatlon.ee/docs/tulemused/2008/viitna_tri/st5_2_yld.pdf



Tšeki värki - suvel on mitmeid triatlone veel tulemas - täpsem info Eesti Triatloniliidu kodulehel: http://www.triatlon.ee/

Laupäeval sain esimese ümmarguse

Nulli. Kui teibas algkõrguse 2.20 maha ajasin naljatasin semudega, et ma pole mitte kunagi ühelgi alal kümpis nulli saanud. Teisel katsel 2.20 alistus ja võitude rada jätkus... kuniks...

Laupäev algas vara. Kell äratas 6:00 ja oli suur tahtmine edasi põõnutada. Aga võistlustahe sai võitu ja 30 minuti pärast peale kerget võileiba ja kohvi, olingi roolis suunaga Tamsalu staadionile, kus Los Torose ühepäevane kümnevõistlus harrastajatele korraldati juba 12. korda!

Õnnega pooleks on tagantjärgi hea rääkida, et vajutasin pisut rohkem kui liikluseeskiri lubab. No ei arva ju keegi, et politseinik kell 7:30 hommikul tööpostil istub ja mõõdab varajaste kiirustajate kiirust. Aga nii siiski oli ja tänud dzhiibimehele, kes löögi enda peale võttis...

Jõudsin täpselt 15 minti ennem rivistust ja vallavanema/koolidirektori avakõne kohale. Peale osavõtutasu tegin paar ringi kruusastaadionil soenduseks ja higimull oli otsaees. Jube palav juba pool üheksa hommikul. Tegelikult oli kogu päev väga soe ja ilus ilm. Parem ikka, kui vihm ja libe... ehk pisut liiga tuuline vaid.

Kivila ja Tiits juba venitasid ja soendasid lihasmasse... oli juba ette selge, et Kivila kavatseb oma esikohtade seeriat jätkata ja Tiits talle korraliku lahingu anda. Ma trükkisin vanameistri(Heiko) eelmise aasta tulemuse välja ja arvasin, et see on hea plaan, mida täita või hea õnne korral ka ületada.

Tegin seekord sihukese seeria:
100m 13,07
kaugus 5,55
kuul 10,97
kõrgus 1,75
400m 1,00.06
tõke 21,..
ketas 27,05
teivas 3,05
oda 29,...
1500m -

jooksud sihukesel pinnasel olid rasked. Ketas lendas vähe, aga oda soenduskatsel väänasin jala välja ja sealt ka minu esimene nulli põhjustaja. Oda sain ilma hoota paigalt ära visatud, kuna aastaid tagasi vanade olümpiaalade võistlusel tuli paigalt oda lausa mõlema käega visata... 1500m jooks kahjuks oli võimatu. Ühel jalal kaheksa minutiga läbi kepselda polnud ka reaalne ja nii ma oma esimese nulli 1500's saingi. Aga pole hullu, väidetavalt on Mart Vildi 1500 rekord nüüd lõpuks üle 40 aasta hiljem alistatud Nurme poolt.

Hea oli see, et tegelikult polekski suurt vahet olnud, kas jooksin või mitte see 1500 meetrit. 3822 punni oli mul 1500 starti minnes ja olin kuuendal kohal ja ka lõppjärjestuses jäin kuuendaks. Kivila võitis ja Tiits teine, mõlemad üle 5 kilo... Kolmas 4,6 ja neljas 4,5 kopikatega.

Võistlusest ka pisut. Sponsorite ja toetajate hulk on korralik. Iga mees kes lõpetas sai kotitäie Hagar Pagarilt küpsetisi ja maiustusi. T-särk igaühele ja esimesele kümnele Nike jooksusärk. Väga hästi korraldatud üritus. Kohtunikud abivalmis ja kui jala välja väänasin oli kohe abi nii võistlejatelt kui kohtunikelt. Üks ütlemata vahva spordipäev - tänud Tamsalu/Los Toros/John perega, kes Värskat tõi ja kõik teised kes olid asjaga seotud.

Kui tulemused kuskile netti ilmuvad, siis näeb täpsemalt, mis ikkagi juhtus. Sport!

Aerobike.ee paarissõit

Olgugi, et Rait astus ka seekordsel paarissõidul joonele (ning esines küllaltki hästi), et õnnestunud mul ikkagi veel seda meest elusast peast näha. Oleme ju justkui ühest klubist ja aastaid suhelnud juba, aga üksteist näinud (vist) veel mitte. Lihtsalt potentsiaalsete paariliste otsimise ja vahetamise saginas sattus lõpuks nii, et Raidul oma ja minul oma. Minu paariliseks sai Mari-Liis, kellega me varasematel etappidel küllaltki sarnast tempot üles näidanud olime -- kord oli tema koht-paar ees, kord jälle mina. Kuna ma sõitsin paarissõitu esimest korda, siis oli mul paarissõidutehnika küllaltki ebakindel, aga kokkuvõttes sujus see siiski üsna hästi. (Fotod: Aerobike.ee)

Stardist oli minek kohe hea ja kiirus kasvas kergesti üle 40 km/h. Just siis, kui tundus, et on kõige parem minek, laksasid kaks väga aerodünaamilist meest perfektses sõidujoones meist nagu postidest mööda. Õhk ei liikund. Hetkeks välkus Cervelo raam, Zipp-i ketas vihises läbi õhu nagu samurai mõõk ning läinud nad olidki. Järgmisel hetkel sulandusid nad juba silmapiiri lähedal kaugusse suunduva asfaldiga ühte. Tegu oli tõenäoliselt nende meestega, kes hõivasid tabelis teise koha:

Aga meilgi jätkus sõit üsna muljetavaldavatel kiirustel. Raja lõpupoole hakkas juba tekkima selline tunne, et tuleb erakordselt hea tulemus, aga lõpuks tuli koht ikkagi sinnakanti, kus tavaliselt. Lihtsalt kõigil olid kiirused muljetavaldavad. Ei tea kas tuul kuidagi soosis seda sõitu? Igatahes enamusel on keskmised kiirused tunduvalt suuremad kui eelmisel korral samal rajal. Võitjate oma jäi ainult õige napilt 50 km/h-le alla. Aga ikkagi oli tunne väga hea.

Nimed	Aeg	Koht	Keskm. kiirus
Rait Põllendik/Alo Alunurm	27:20,39	51.	39,06 km/h
Taavi Tänavsuu/Mari-Liis Juul	28:39,45	63.	37,26 km/h

Suunto arvas seekord asjast selliselt (Kiirus/vahemaa mõõdetud GPS-iga, seega pisut ebatäpne. Klõpsa pildile, et suuremalt näha.):

Eile käisin tartaanil

Lugu algas nii, et eile päeval BP rahvaga lobisedes (Skype+GChat) viis selleni, et otsustasin minna Kalevi staadionile.
Muidu poleks see märkimisväärt sündmus, aga kuna kord aastas käin, siis võiks pisikese kokkuvõtte ikkagi teha.

Kohale jõudes selgus et pilet on juba 25 EEKu aga peale ei lasta, sest kohekohe pidi algama vabaõhu etendus.
Teretulemast, spordiväljakuid kasutatakse juba tsirkuse tegemiseks.
Heaküll... kuna tahtsin kindlasti oda/ketast pihku võtta siis TSH asemel lendasin Audentesesse. Seal on tartaanile pääsemise luba juba 50 EEKi.

Hakkasin aga otsast alasid tegema... Tõke/teivas loomulikult on oletuslikud tulemused, tegin vaid mõned tõkked/mõned teibahüpped ilma latita. Teiste alade andmed on sammude või silmajärgi mõõdetud... aga orienteeruv seis on täna sihuke:



4,5 kilo teeb ära ilmselt võistlusel hea õnne korral. Ei pea ju seal 2 tunniga kõik alad tegema.
Küll aga nii vanad vigastused kui uued andsid endast kohe alguses märku. Samas kannatas ilusti lõpuni teha kõik alad.
Hea seegi!

Samas tekkis sihuke mõte, et kümp on ikka jube raske ala. Pigem kaldub see vastupidavusalade valda tõepoolest.
Mõtlesingi, et äkki spetsialiseeruks mehed? Võtaks ühe ala ja hakkaks hoopis sellega tegelema "süvendatult"?
Kui te peaksite sihukese valiku ees olema, et mingi kergejõustiku/staadioni alale spetsialiseeruma (või 2-3) siis mis oleks teie valik?

Aerobike.ee temposõidu VII etapp

Peale pooleteisenädalast pausi spordist ja liigsöömist-joomist (seoses nelja perekondliku suursündmuse kokkulange(ta)misega) hüppas maamees (ok, mitte päris külast vaid ühest väikesest alevikust) kohe eraldistardipüssi otsa ja paugutas päris kõvasti. Seekord Muugal, Aerobike.ee temposõidu karikasarja kõige lühemal ja intensiivsemal etapil, kus reaalne keskmine pulss kiskus teoreetilisest maksimumist kõrgemale. Tegu oli siis Söeterminali tee 9 km. etapiga.

Arvestades, et mul kiirus ja jõud on palju nõrgemad omadused kui vastupidavus ja seega väga intensiivne lühiajaline sõit eriti ei sobi, oli tunne pisut parem kui eelmisel, poole pikemal, etapil. Koht oli seekord 62. 83-st (eelmine 58. 70-st), keskmine kiirus 34,3 km/h (eelmine 33,3 km/h, kusjuures esikümne-meeste keskmised kiirused olid mõlemal etapil enam-vähem samas suurusjärgus, v.a. eelmise etapi võitja, kes teistest tunduvalt kõrgema 48,0 km/h torust välja pigistas). Võrreldes eelmisega oli see rada ka tunduvalt tuulisem.

Siin ka seekordsed andmed ja graafikud (klõpsa pildile, et lähemalt vaadata):

Ja ka mõned pildid:

Maamees version 2

Jaanipäev on möödas. Liha on pisut ampsatud ja pilkut lipsu taha lastud.

Mis maamees tegi täna? Trenni :)!

Alustuseks niitis muru kettaheite väljakul. Siis lõhkus puid ja saagis hagu jõusaalis.

Jube kus on sääski õues. Maamees ei kasuta odekolonni. Ta laksab kaenla alla puhast OFFi! Üleeile tapsin 1000 sääske, aga looduse vastu ei saa. Keemia peale ja siis kannatab jõudu teha. Eks proovi ise, kui 32 kg sang peakohal ja samal ajal sääseraisk otsustab augu puurida kannikasse...

Aga jah, suvi on ilus aeg! Kes trenni teeb, see Ginni joob. Homme on EM finaal - eks näis, no mis elu see on... meenub kui Naissaarel Johniga surusime kokku purke vist 24 kg sangaga ja oli kole lõbus! Ja mingi hetk kui kogu Naissaare rahvas tahtis magada tuli mingi härg ja võttis sanga väikse sõrme otsa ja viis minema... on ikka jõujunne olemas!

Ilusat saabuvat Juulit, Black Pole rahvas!

Elu esimene eraldistart Hageril Aerobike.ee sarjas

Pärast pikki sisemisi kõhklusi ja kahtlusi, siis kui enam ei leidnud ühtegi ettekäänet miks mitte minna Aerobike.ee karikasarjas eraldistarti proovima (kõik vähegi töötavad ettekäänded olid juba viiel varasemal etapil ära proovitud) otsustasin lõpuks sel kolmapäeval, et aitab viilimisest, nüüd on minek. Pealegi tuli start peaaegu et koduukse alla (ok, tegelikult 10 km. kaugusele Hagerisse, a noh mis see 10 km. maanteerattaga soojenduseks ära visata niiväga on).

Ilm oli hall ja aeg-ajalt ähvardas vihmaga, aga suurem sabin jäi siiski olemata ning asfalt oli valdavalt kuivapoolne. Starti jõudsin siis, kui enamus oli juba startinud. Mitmed olid ka juba lõpetanud. Kirevais värvides eraldistardikauboid pakkisid parasjagu kokku oma ketasjookse ja tilgakujulisi kiiverid. Kellegi umbes selline püss seisis auto najal -- ülikerge, peensusteni aerodünaamiline ja tõenäoliselt umbes 100000 EEK hinnaklassist. Sel oli isegi mingi stemmi mutter vist karbonist või titaanist ja tilgakujuline. Keegi oli ametis televisioonile intervjuu andmisega. Keegi finisheerus parasjagu tumedate klaasidega kuulikindla bussi saatel (protokollist leiab näiteks nime Tarmo Kõuts?).

Ütlesin siis sekretariaadinäitsikutele, et tere, et olen teil esimest korda, et mis ma nüüd teen ja nii ja naa. Polnud seal midagi, nimi kirja, number selga, ratas stardipuki otsa. Sellel alal kasutatakse nimelt stardipukki, kust esmase hoo sisse saamiseks alla sõidetakse. Selline see start välja nägi:

Pulss oli stardiärevusest päris kõrge juba enne, kui viie sekundi piiksud käima hakkasid. Edasi aga vajutasin seierid kohe punasesse.

Kuna proovisin seda ala esimest korda elus, siis ei teadnud muid erilisi eesmärke seada kui et vaataks mis tunne on ja prooviks kas suudan keskmist kiirust üle 35 km/h hoida. Kuna rada kulges valdaval metsade vahel, siis ei olnud tuul väga oluline tegur. Ei olnud ka erilisi tõuse-laskumisi. Seega puhas väntamine, peaaegu nagu trekil (mitte et ma oleks trekki kunagi elus isegi kaugelt näinud, aga siuke ettekujutus tekkis).

Rada oli 18 km. pikk ja see tuli läbida küllaltki intensiivselt tööd tehes. Seega vastupidavusest (mis on mul vist tugevam omadus) polnud eriti abi. Küll aga jõust ja kiirusest (mis on mul mõlemad väga nõrgad, eriti kiirus). Pulss oli pidevalt 180-kandis ja sellele vaatamata ei õnnestunud keskmist kiirust 35 km/h kuidagi hoida ilma juba anaeroobsesse tsooni kiskumata. Võibolla raja esimesel poolel ka rapsisin liiga palju. Oleks pidanud stabiilsemalt sõitma. Lisaks avastasin, et aerodünaamika on ikka oluline faktor küll (varem olin ette kujutanud, et see on rohkem proffide teema, kes viimaseid sajandiksekundeid taga ajavad). Näiteks kui ma hoidsin tavalisest maanteelenksust alt ja olin seega pisut madalamas asendis kui pealt hoides, siis tundus, et kiirus paranes u. 0,5 km/h võrra väntamiseks tehtavat pingutust muutmata. Proovisin seda mitmel korral trassi jooksul ja nagu oleks alati selline vahe olnud. Aga mine sa tea ka, inimesel on kalduvus näha seda, mida ta otsib ja ootab.

Finishijoone ületasin küll juba erakordselt kiirelt hingates ning peaaegu sellise tundega, et tahaks oksendada. Huvitav mul tekib sageli tugevatel pingutustel, mis kestavad mõnevõrra kauem kui paar minutit, selline oksendamise tunne. Näiteks kõrgema intensiivsusega lõigutrennis on see ka suht tavaline. Kas see on normaalne või teen ma midagi valesti? Igatahes kõlas kohtuniku vile ja viimase pingutusega olingi üle finishijoone selliselt:

See on aga stiilinäide kõvemate tegijate finishist:

On ikka vahe küll. Minu tulemuseks lõpuprotokollis tuli 31:20:48, mis andis üldarvestuses 58. koha 70-st. Siin ka väljavõte sellest, mis Suunto asjast arvas (klõpsa pildile, et suuremalt näha):

Kiirus on mõõdetud GPS-iga, seega võib esineda mõningasi ebatäpsusi.

Pärast finishit toetusin rattale ja mõtlesin pisut elu üle järele :) Ühesõnaga, tunne eriti hea ei olnud. Võimalik ka, et ma ei olnud veel piisavalt taastunud kolm päeva varem tehtud 55km-sest maanteesõidust keskmise pulsiga 165 ja keskmise kiirusega 30,5 km/h. Siis aga otsustasin, et tegelikult oli esimese korra kohta hea kogemus ja tulen teinekord jälle, tegin mõned venitused ning väntasin rahulikult kodupoole tagasi.

Fotod on pärit siit.

Cooperi test 2008.05.21

Järjekordne Cooperi test toimus nagu eelmiselgi aastal - Kalevi staadionil täpselt 10 päeva peale Tartu Jooksumaratoni. Ilma erilise ettevalmistuseta annab 12-minuti jooksu tulemus teada, kas ülekaalus on kiirus, vastupidavus või hoopis väsimus. Sügise hakul, 29. augustil parandasin samal rajal isikliku rekordi 3285m-ni, kuid Raineri lõpukiirendus andis tulemuseks koguni 3333m!

Mõnus õhtupoolik oli kohale meelitanud üllatavalt palju rahvast. Päke paistis ja puhus kerge tuuleke. Kalevi staadionile kogunesid(ajalises järjestuses) Riho, Rait, Anti perega, Rainer ja koer. Kõik vabandasid erinevaid põhjuseid, miks rekordiüritusest midagi välja ei tule. Riho seadis eesmärgiks joosta lõpuni, et tagada endale koht BP edetabelis! ÕIGE (kuigi tehnilistel põhjustel on ametlik edetabeliga siiski veel koostamata)! Stardis oli ka Rainer, kes arsti nõuandeid silmas pidades siiski pikalt ei pingutanud.

Mul polnud enesetunnne suurem asi, sest tundsin ennast väsinuna. Lõigutrenni olen sel kevadel väga harva teinud ja poolteist minutit staadioniringi kohta oleks 2008 aasta treeniguid-võistlusi arvestades iseenesest juba maksimumkiirus. Soojenduse käigus tegin ühe kiirema ringi 1:25-ga, mis polnud väga hull pingutus, ent ei tulenud ka kergelt - pulss jõudis finishisirgel 171-ni. Vähemalt sain enam-vähem teada, mis tunne ees ootab... Eelmise nädala trennid ja TJM olid omajagu väsimust kuhjanud, mistõttu värskuse leidmine VAID 12-minuti jaoks vajas tõsist keskendumist.

Niisiis tuli joosta omas mahlas ning jõuvarusid enam-vähem ühtlaselt jagada, et ikka minimaalselt 8 ringi täis saaks. Algus oli paljutõotav, kuid juba teisel ringil vajusin temposse, mis enam sugugi ei rõõmustanud. Siiski püsis kiirus alla 4min/km ja pärast 4 ringi läbimist leidsin juba võimaluse tasapisi tempot uuesti tõsta.

RING AEG (HRavg/HR ringi lõpus)
1. ring 1:21 (157/169)
2. ring 1:29 (169/170)
3. ring 1:31 (172/172)
4. ring 1.32 (172/174)
5. ring 1:31 (175/176)
6. ring 1:29 (178/179)
7. ring 1:29 (179/181)
8. ring 1:24 (182/184) seega 3,2km vaheaeg 11:46

Lisaks jõudsin 21 sekundiga katta veel 100m, mis teeb kella 12:00-ks ca 66 meetrit (183/183). Seega läbisin 12 minutiga 3266m.

Täna on muidugi hea öelda, et mõningase kiirusetrenniga pole 3,3km sugugi palju tahta ja tegelikult on ka BP-rekord käeulatuses (juhul muidugi, kui vanameister Heiko vahepeal oma tulemusi ei avalda...). Järgmist Cooperi testimist lähiajal plaanis pole, aga selle eest on kõigil võimalik seni salatrenni teha.

Viljandi-Kõrvemaa-Viljandi

Maikuu algas erakordselt tiheda spordiprogrammiga, sest juba esimesel nädalal otustasin startida kolme minu jaoks olulise sarja osavõistlusel:

1. mai - 79. Suurjooks ümber Viljandi järve (11,4 km) - Järvejooksude sari
3. mai - Sportland Kõrvemaa Kevadjooks (16 km) - Kõrvemaa neliküritus
4. mai - 8. Mulgi Rattamaraton (55 km) - Elion Estonian Cup rattamaratonide sari

Viljandis läks hästi, sest ilus ilm, soodne stardipositsioon (esimese 300 grupist) ning hea füüsiline vorm võimaldasid taas selle raja isiklikku rekordit parandada - ajaga 47:32 olin üle minuti eelmise aasta tulemusest kiirem. Tundub, et jõusaali-külastustest on jooksukiiruse parandamisel rohkem kasu, kui talvistest suusatamisest (sel talvel sain suuskadele vaid ühel päeval).

Õnnestunud Viljandi järvejooksu põhjal lähen kindlasti ka Tartu Jooksumaratonile varasemast kiiremat aega (2007. a. 1:33:39) üritama. Hea õnne korral võiks ajaga alla 1:32 isegi napilt esimese 100 finišeerija hulka pääseda !?

Viljandi järvejooksust 2 päeva hiljem oli Kõrvemaal tagasihoidlik plaan viibida 16km künklikul metsarajal maksimaalselt 1 tund ja 10 minutit ehk tempokrossi sooritus. Väsimuse foonilt tuli 1:08:52 üsna raskelt, kuid antud oludes on põhjust tulemusega rahul olla. Kõrvemaal oli tõeline rannailm - päike lõõskas ja tee tolmas ! Mitmed kaasvõistlejad kurtsid juba enne starti, et suu kuivab! Rajal olid igati abiks ka 2 joogipunkti.

Järgmisel päeval siis taas Viljandis - algas Elion Estonian Cup Rattamaratonide sari.

Mulgi RM-ile läksin lihtsalt mõnuga pikka aeroobset sõitu tegema ja ajalisi eesmärke ei püstitanud, sest juba nädala pärast ootab ees Tartu Jooksumaraton! Kuigi läbitud jooksudest jalgades otseselt mingit ebameeldivust ei tundnud, sain juba Viljandi esimestel tõusudel teada, et kogunenud väsimus ei võimaldagi pulssi eriti kõrgele ajada. Õnneks võimaldas jõukohane tempo enne 3 tunni möödumist finishini veereda ja jalgade jaoks olid piinarikkad vaid viimased 10-12 kilomeetrit... kui tempot alla lastes jalgadesse enam värsket jõudu eriti ei lisandunud.

Eks parim treening on ikka võistlus ja seepärast tuleb ka sel suvel veel mõnel nädalal korraga mitmes sarjas rajale minna. Iseasi on see, et iga osalemine võistlusel ei tähenda tingimata rekordiüritust, võivad olla ka muud plaanid.

Läänemaa MV 10 km maanteejooks, Haapsalus

Kui ma eelmisel kevadel Otepää-Tartu maratoni käisin jooksmas, siis arvasin tõsimeeli, et taolisi väikesearvulise osvõtjaskonnaga jookse EKJL-i kalendris rohkem pole. Eksisin.

Laupäeval, 19. aprillil Haapsalu veekeskuse ette jõudes oli stardini jäänud vähem kui pool tundi, kuid staadioni ümbruses ei reetnud miski peatselt algavat põnevat meistrivõistluse algust. Samas märkasin Kaja Valsi soojendust tegemas ja seega võisin olla kindel, et jooks ikkagi toimub.

Peatselt ilmus välja ka võistluste korraldaja ja peakohtunik, kes lubas lahkelt omale sobiv number valida ja ennast osalejaks registreerida, mis muuseas oli tasuta! Aha, korduvkasutusega numbrid olid riidest ja paeltega, niiet võisluste ajal oli võimalik tuvastada nii eest- kui tagantvaates neid võistlejaid, kellel tagasihoidlik rinnaümbermõõt lubas paelad sõlme siduda.

Kahjuks ei olnud enne starti võimalik rajaga tutuvuda, sest puudus illustreeriv joonis ja pöördepunktides rajanäitajatele polnud samuti mõtet loota... Mind kui osavõtjat pidi lohutama see, et ma ilmselt pole ma kõige kiirem ja seega tuleb lihtsalt joosta teiste järel...? Õnneks nii ka läks, sest kohale olid tulnud veel mõned Stamina klubi jooksjad (Urmas ja Harles), kelle järel saigi suurem osa distantsist läbitud, sest möödumiseks jaksu polnud.

Tagantjärele öeldes oli rada tegelikult tõesti üsna lihtne (4-5 vasakpööret väljaspool staadioni) ja eksimisvõimalusi oli vähe, kuid starti minnes oli ometi väike hirm tundmatus Haapsalus eksida.

Lühikeseks jäänud soojendus, jahedavõitu ilm ja jooksuhooaja algus olid seekord takistavateks teguriteks, et maagiline 40-minuti piir jäi sel distantsil endiselt alistamata.


Läänemaa MV 10 km maanteejooksus 19.04.2008,
Haapsalus +6 C, tuul 5 m/s NW, päikeseline

Koht Nimi Sünd. Klubi Aeg
1 Aleksei Saveljev 1980 Stamina SK 0:33.08
2 Sander Vaher 1978 Kaitsejõudude SK 0:33.16
3 Olav Paris 1979 VAK Staier 0:36.54
4 Lauri Luik 1982 Läänemaa KJK 0:36.56
5 Riho Ment 1960 SS Marathon 0:37.18
6 Olev Toom 1988 JK Tempo 0:38.40
7 Urmas Kaljurand 1961 Stamina SK 0:39.36
8 Harles Paesüld 1974 Stamina SK 0:40.12
9 Teno Ilves 1974 Läänemaa KJK 0:40.17
10 Rait Põllendik 1973 Stamina SK 0:40.46
11 Kaja Vals 1968 SS Marathon 0:41.10
12 Mihhail Jutkin 1954 JK Tempo 0:42.21
13 Lauri Tanner 1978 Läänemaa KJK 0:44.56
14 Toomas Paesüld 1979 Stamina SK 0:56.12
15 Martin Lõiv 1998 VAK Staier 1:04.25
Ivan Jutkin 1990 JK Tempo DNF
Andres Laast 1964 SK Sportkeskus.ee DNF

http://www.hermesclub.ee/protokollid/2008/08_laanemaa_10km.htm

XDream 1. etapp Kloogal 27.04.2008

Ka sel aastal õnnestus meie klubi vastupidavusmeestest, kel sõjavägi pole seiklusisu ära võtnud, komplekteerida klubinimeline võistkond B-rajale.



Kuigi ettevalmistus tiimiliikmete seas oli ebaühtlane mindi rajale rõõmsameelsetena, vaatamata sellele, et Rainer suutis üllatada sissemagamisega, ärgates kell 8:50, kui teised juba 5 minutit olid maja ees kärsitult oodanud - 20-minutiga lendasid õnneks õhtul valmis pandud asjad kotti, pudru soojaks ja kaussi, jook seljakotti, ratas selga ja minekut. Starti hiljaks ei jäänud, aga ega palju aega üle ka ei jäänud.

Startisime 137. kohalt jooksuetapile, kus juba esimeses punktis oli piisavalt ekstreemsust, kui see 500-pealine korraga kitsaste koridoridega ja üle 2m seintega varemes punkti võttis. Ei läinud palju aega, kui jalad põlvini mudased olid ja jätkata tuli lisaks mudale veel raiesmikel, kus vaheldust pakkusid mõnusalt jaheda veega ojadest läbijooksmised. Jooksuetappi võtsime suht rahulikult - arvestades hetkevormi ja äsja söödud pudrukogust oli see hea mõte. Peale jooksu olime 56. kohal ja võtsime rattad.

Esimesed RO-valikud tegime juba jooksu ajal ja algus läks lihtsalt. Jätkasime peaaegu sama kindlalt, tehes häid ja väga häid valikuid. Oleks saanud küll veidi kiiremini, kuid Margus pole veel oma vormiajastusega nii kaugel. Kui jõudsime lisaülesande juurde (olime siis juba 18. positsioonile tõusnud), kus tuli hinnata lageda peal paistvate märkide kaugusi (3tk) ja nende kauguste summa siis lõpuks kohtunikele esitada, oli meie üllatus suur, kui vastus "1700m" andis meile 0 minutit trahvi iga mööda pandud 100m kohta. Peamiselt Marguse terava ja täpse silma tõttu olime tõusnud 12. kohale ja jätkasime heas meeleolus mööda optimaalseid radu kuni rattaalani, kust ühe jooksuetapi kaugusel oli kanuuetapi algus.


Kanuuetappi alustades positsioneerisime end 11. kohale. Mööda Klooga järve kanuuga nühkimise omapäraks oli see, et suures osas kanuu mitte ei liuelnud mööda vett, vaid lohises mööda järve põhjast kasvavat karvast ollust. Naljaks on see, et protokolli järgi langesime kanuuga 39. kohale - äkki see on tingitud sellest, et osad kanuust eraldi jooksjad ootasid paati koju tagasi, aga ei oska öelda. Peale järve juurest rattaparklasse tagasijooksu olime taas normaalpositsioonil (16).



Edasi järgnes selle osavõistluse võtmeetapp rattaga! Seda olime juba pool kanuutamise ajast arutanud, et mida siis teha: valikud olid kas otse läbi raba või suure ringiga mööda metsateid. Kanuust väljudes olime veel seda meelt, et lähme rappa, kuid hetkeline pissipeatus tõi pulsi alla ja ka mõistuse koju. Kaotada polnud ka eriti midagi. Kui punktile lähenedes esimesed võistkonnad vastu veeresid, saime aru, et oli hea valik. Lõppkokkuvõttes võitsime sellega oma jõuvarusid arvestades vähemalt 10-15 minutit ja tõusime 9. kohale, mida siis lõpuni hoidsime. Vahepeal oli ka lisaülesanne, kus tuli 4m pealt kirves puupakku kinni visata, aga see oli suht lootusetu üritus, mis tähendas seda, et oleks võinud kohe kivitakistustega trahviringile minna.



Lõppkokkuvõttes kukkus see osavõistlus ikka väga hästi välja, ajaga 3h38m (võitja 3:22, eelmine 3:35, järgmine 3:41) Polegi normaalrajal nii hästi esinenud. Kord Kubija sprindil saime parema koha, aga siis olid ka mängus kavalad valikud ;)




Teekond ja valikud: link
Tulemused ja muu info: www.xdream.ee

100 päeva hooaja põhivõistluseni

Raadios ütles, et suveolümpia alguseni on jäänud ei rohkem ega vähem kui sada päeva.
Quo vadis, vormikõver? Ilmad on viimastel päevadel nii ilusad, et vägisi kisub mätta peale ketast loopima. Kas ka sel aastal Cooperit testime?

Muret teevad aga muudkui kerkivad hinnad. Vägisi tahavad takistada rahvasporti - kui olümpia ajaks on õllelele 30% otsa keeratud, siis on kindlasti vähem tõstmist ja kaasaelamist.

Teine asi on muidugi ka Hiina kaupu boikoteerida. Aga kui seda teha, siis selgub, et midagi osta enam ei saagi. Töölaual pilku ringi lastes vaatab igalt seadmelt vastu "meid in chaina". Õige on üldse mittemidagi osta, siis hinnad kukuvad kolinal ja kui ühel hetkel asjad ei maksa enam midagi, siis ongi rahu majas. Ja kui kellelgi pole midagi vaja peale õhu, vee ja armastuse, siis saame ka CO2 probleemist jagu ning maailm saab päästetud.

Cogito, ergo sum.

Kona Craft MTB Kolmapäevakud II. etapp - kah ei pääsenud päris ilma sekelusteta

Rattajumal (kui niisugune on olemas) oli möödunud kolmapäeval Saku metsadesse suunanud üle saja rattasõbra :) Startisin seekord viimasena ja lõpetasin koos hämaruse saabumisega. Ainult kahjuks polnud asi teps mitte selles, et stardijärjekord NII pikk oleks olnud et kõik rajalesoovijad kahe tunni sisse poleks ära mahtunud, vaid selles, et ma, tainas, starti hiljaks jäin. Õnneks lubas Porter Racingu sõbralik kollektiiv korraldajatena mind siiski veel kell 20:02 rajale.

Üksi lõpus sõita polnud viga: sai rahulikult omas tempos minna, päris hämar veel ei olnud ka, linnud laulsid, sinililled õitsesid, konnad krooksusid ja paar metskitse kargas kah rajast üle. Tulemust polnud eriti olla, aga eks enamik energiat oli kulunud starti jõudmisel üksi tuulte ja ajaga võitlemisele, seierid punases. Pärast veel lõõgastav väntamine koju tagasi ja läkski päris korralik rattapäev kirja.

Oleks vaid iga laupäev selline

Siis kui maamees heietab mõtteid kevadkünnist ja uuest traktorist, jälgib tuulesõltlane prognoose ja online ilmateadet. Täna oli soe, tuul ja sõbrad enamuses surfamas.

No mis sa hing veel oskad tahta, juba 12 ajal, kui päike paistis lagipähe, keris tuule üles ja puhus õhtuni välja. Sai niisama triibutatud lainetel mida tiiburid tekitasid, hüpatud kõrgemale kui eales Bubka on teibaga hüpanud ja viibitud värskes õhus Katariina kail / Paljassaare rannas.

Loodusjõududega nalja teha ei maksa, aga kui suudad neid talitseda, siis on õhulennud meeletud. Len10, üks ekstreemsemaid lohesurfareid siin videos, kes viitsib downloadida ja vaadata: http://www.kiteforum.tv/video/LEN10_in_Capetown.html

Tervitusi ja kui tuul ei puhu, siis tartaanil näeme :)!

Kuidas saavutada eesmärk - ehk lugu sellest mil moel 3727 punnist 5197 punnini kümpitulemuse viisin

Sobrasin nädalavahetusel perekondlikus arhiivis ja välja tuli huvitav vihik. Selline mõnus 2 kopikaline, joonitud! Kasutatud vaid esimesed paar lehte.

Peale 2001 aastal toimunud esimest Kudu, kus Rihoga koos kümppi tegime Tartus, istusin sügisel lauataha ja panin kirja 10 käsku, mida treeningul vaja teha, et tulemust parandada:

1. 100m tarvis kiirendusjooksud raskustega turjal/jalgade ümber või mäest üles
2. Kivide loopimine looduses/heitmine
3. Kükid ühel jalal ja/või kang turjal
4. 1500m jooks järjest 200m kiirendus / 200m rahulikult
5. 110m harjutada spagaati tõkete ületamiseks
6. Ketta jaoks jõutrenn sarnaste liigutustega
7. Teiba jaoks avasta maailma
8. Kaugushüppes sihi pakku ja lihvi tõuget
9. Kõrgushüppes tõsta käsi ja puusi+jalgu
10. Mõtle, keskendu ja häälestu vaimselt

PS! Lisaks igal hommikul: kätekõverdused + kükid.

Oli mis oli, aga 2004 ehk kolme aasta pärast, peale plaani kirutamist, olin 5 kilo meeste klubis. 2004 sügisel enam lauataha ei istunud ja jäin vanale rasvale lootma - uut plaani ei teinud. Tulemus jäi +- 100 punni ja 5 kilo kättesaadavaks ka ilma erilise trennita. Täna on kahjuks olukord, kus tahtmine hakkab vaikselt taas peale tulema edasi arenemiseks, aga tervis ja lihas pole enam see.

Saagu mis saab, suvel äkki tartaanil näeme :)

Maastikurattakolmapäevakud algasid pauguga

Vaevalt oli lumi jõudnud rattaradadelt sulada, kui juba hakkas pihta tänavune Kona Craft maastikurattakolmapäevakute sari. Nädalavahetusel oli veel u. 10 cm. lund maas, kui me käisime velo.clubbers.ee rattafoorumi-rahvaga rada üle vaatamas. Siis oli rada valdavalt lume all ning seal sai parimal juhul teha sellist võistlust, et kes suudab kaugemale vändata enne kui jala maha paneb, kusjuures võitja tulemus oleks tulnud vast 15-25 meetri kanti. Aga kolmapäeva õhtuks oli rada kenasti puhas ning isegi mitte eriti porine.

Niisiis, võtsin ratta ja sõitsin kohale. Ütlesin, et tere, minu nimi on see ja see, olen teil esimest korda ja tahan ka startida. Number ja kiip külge, pajehhali. Keegi soovitas veel hetk enne starti, et sõida esimene ring rahulikult ja tutvu rajaga. See soovitus aga ununes miskipärast kohe ära ning jõudsin juba tuurid üles võtta enne kui rada suundus metsavahele. Seal hakkas ta küngastel looklema siia-sinna, üles-alla ning mind koos rattaga endaga kaasa loopima kuhu aga tahtis. Suutsin vaevu-vaevu vältia vastu puid sõitmist, rajalt välja lendamist ning üle lenksu käimist.

Esimesest ehmatusest üle saanud, hakkas mulle meenuma, et ma olen ju viimased kuus kuud ainult kruusateedel ning asfaldil sõitnud, mis erilist ratta valitsemise oskust ei nõua. See rada siin aga sellega ei lepi. Valmistusin just hoogu maha võtma ja asja rahulikumalt võtma, kui jäin miskipärast nagu kuhugi kinni ja järgmisel hetkel kargas küngas, mis oli seni turvaliselt rataste all püsinud, mulle ootamatult näkku.

Ma ei saanud esialgu aru, miks ja kuidas ma kukkusin. See käis kõik nii kiirelt. Maapinnaga tõtt vaadata ja elu üle pisut järele mõelda ei olnud ka õnneks või kahjuks mahti, kuna tagant lähenes juba järgmine võistleja ja mul oli äsjastest kogemustest Hiiu küngastel veel adrenaliin sees. Kähku püsti, lenks otseks, rattaselga ja väntama. Viimane tegevus aga enam ei õnnestunud -- tagumise käiguvahetaja litrite osa oli purunenud ning väändunud üles kasseti vahele. Kõik. Vaevalt mõnisada meetrit sõidetud, esimene ring lõpetamata, adrenaliin läinud, tuju langenud. Tõstsin ratta rajalt kõrvale, rahunesin maha, kangutasin käiguvahetaja kuidagimoodi kasseti küljest lahti ja vantsisin starti tagasi, ratas käekõrval, kett rippumas. Tehtud.

Seekord läks siis selliselt, et tulemuseks sain kirja nulli ning lisaks sain õhtul aru, et mul ikka vasak õlg valutab ka sellest kukkumisest. Siiamaani valutab. Aga ülejärgmisel korral olen jälle kindlalt kohal (järgmisel korral, 16.04, mõtlesin hoopis teha oma avasõidu maantee-eraldistardis Aerobike.ee sarja raames ja vaadata, mis tunne on. See esimene etapp toimub aga juhtumisi samal ajal MTB kolmapäevakute järgmise etapiga).

Suusatamise asemel - imitatsioon Kõrvemaal 15.märtsil 2008

Sportland Kõrvemaa Nelikürituse esimene etapp oli minu jaoks debüüt kepikõnnis. Lumevaese talve tõttu sain suuskadele vaid ühel päeval (Firmaspordi Talimängude suusasprindiks) ja seepärast oli nelikürituse suusavõistluse asendamine suusaimitatsiooniga minu jaoks igati tervitatav lahendus. Uuendatud võistlusjuhendi kohaselt tuli valitud rada läbida suusa- või kõnnikeppidega kas joostes, kõndides või matkates. Asendusvõistluse eripära arvestades paremusjärjestust ei selgitatud, kuid iga osaleja tulemus registreeriti siiski protokollis.

Kuna plaanisin kindlasti "hoiduda jooksmisest" ja suusaimitatsiooni tehnika kohta oli teadmisi liiga napilt, siis pärast lühikest kiirkursust valmistusin kepikõnni stiili praktikumiks!

16-kilomeetrise raja läbimiseks hindasin orienteeruvalt 2 tundi ja stardinumber 8 lubas julgelt võtta koha sisse esimeses reas. Stardikoridoris ei olnud trügimist ega võitlust paremate positsioonide pärast, kuid stardipaugu kõlades läks suurem osa seltskonnast ikkagi rajale sörkides, mistõttu jalutajate alustamine esireast ei pruukinud just kõigile meelepärane olla. Alustasin retke koos Stamina SK klubikaalsase Villuga, kes oli seeekord samuti valmis jooksmisest aeglsemat liikumisviisi kasutama.

http://gallery.korvemaa.ee/view_photo.php?set_albumName=album13&id=19_IMGP0402

Väheste teadmiste tõttu jääb kepikõnni tehnika ja teooria jutt lühikeseks - ise liikusin reipa sammuga, ning püüdsin kätega keppide abil (vahelduvtõukega) hoogu lisada. Kepi toetasin maha samaaegselt vastasjala maha astumisega ja püüdsin tõukavat kätt pikalt välja sirutada. Kepikõndi harrastanud sõber kinnitas samuti, et keppidest ongi just kasu maastikul liikudes. Kui käed korralikult tõukefaasis tööle panna, siis on õlavöötmele suusatamisega võreldav koormus täiesti olemas. Samas kätele puhkamise võimalusi eriti ei jää, sest paaristõuked ja laskumised kükkasendis ilma suuskadeta ei õnnestu... ;) Nii oligi pideva koormuse tõttu teisel tunnil juba käte liigutamine veidi tagasihoidlikum ning samuti andsid jalad märku tavapärasest erinevast koormusest. Tegevus oli siiski sedavõrd haarav, et liikumiskiirust need kõrvalnähud ei mõjutanud.

Alguses oli tempo isegi üle 8 min/km, mis tähendas, et kogu raja läbimiseks kulub üle 2 tunni. Vaatasin ka pulssi - alguses oli see kenasti alla 140 (bpm), aga tõusudel tempot tõstes kindlasti rohkem. Seega võib kindlalt väita, et taastav sörk on südamele kergem koormus, kui tempokas kepikõnd. Tõusudel proovisime suusaimitasiooni-laadset vahelduvsammu ehk siis rohkem jalalt-jalale hüplemist ja liikumisel olid abiks ka käesolevad kepid.

Kui poolele maale jõudes (8.km) oli kulunud aega üle 65 minuti (ja tulemuseks võis prognoosida aega 2:10 kanti), siis lisas Villu veidi kiirust selge kavatsusega jõuda finishisse 2 tunniga. Erinevalt jooksu- või suusavõistlustest oli kaasvõistlejatest möödumisi distantsil väga vähe. Mõned jooksuga alustanud, kuid matkastiilis jätkavad kaasteelised jäid siiski seljataha ning samuti oli möödujaid, kes tegid kepikõnnile vahelduseks jooksulõike.

Rahulikku kestvussporti harrastav Valdo Jahilo liikus samas tempos ja koormus oli sobiv ka vestluse arendamiseks, kuid pärast TP-d ehk Liptoni tee-peatust tekkis meil paarikümne meetrine vahe, mis tasapisi venis veidi pikemaks. Kuna jätkasime stiilipuhtalt kumbki omas rütmis, siis püsis vahe kuni lõpuni (finishis ligi minut).

Kõrvamaa metsarada sobis ürituseks suurepäraselt - valdavalt lumetu rada oli kohati porine, kuid soisematel kohtadel oli õnneks maa külmanud. Õhk oli niiske ning "võistluse" kestel sadas vahelduvalt kerget vihma ja lörtsi.

Raja teise poole läbisin kiiremini ja jõudsin finishisse ajaga 2:04:28 ja tõepoolest - Villu oli jõudnud finishisse alla 2 tunni (TULEMUSED)!

Finish:
http://gallery.korvemaa.ee/view_photo.php?set_albumName=album13&id=177_IMGP0863

Nüüd on paras aeg võtta lahti jooksukalender ja tutvuda kevadiste võistlustega.
Sel aastal alustan jooksuhooaega taas Nõmme Spordikeskuse juures toimuva maanteejooksuga Nõmme Kevadjooks (5km) 29.märtsil. Samal nädalavahetusel leiab aset Otepää-Tartu Maraton (42,195km).

Edasi tulevad 5. aprillil Eesti ekideni MV (klubide teatejooks kogudistantsiga 42,195km) ja 19. aprillil Haapsalu linnajooks (10km).

Maikuu algab traditsiooniliselt Ümber Viljandi järve jooksuga ja Kõrvemaa Nelikürituse 2. etapp (Kevadjooks samal kepikõnni rajal - 16km) on kohe 2 päeva hiljem.
11. mail Tartu jooksumaraton Otepää-Elva, kus distants ca 22,3km (statistika andmetel olen osalenud juba 12x - mõnel korral siiski 10km distantsil).