Hommikul kui kires kukk,
kaevas augu aeda mutt.
Kiisud tegin njäu-njäu-njäu,
maamees tegi lõunaks kräu!
Täna on jõululaupäev. Inimesed veedavad rohkem aega pereringis.Teised vaatavad rohkem telkut. Teised aga joovad rohkem - kolmas vaba päev ju.Teised aga söövad rohkem. Mida tegin mina rohkem? Mina tegin rohkem trenni! Ikkagi jõululaupäev.
Maamehe jaoks on jõululaupäev nagu iga teine laupäev. Valget aega on vaid vähevõitu - pisut rohkem, kui harrastaja vajab maratoni läbimiseks. Päev algas muidugi intrigeerivalt - garaazhis sai pisut pidureid õhutatud ja Vikerraadiot kuulatud. Savipäts valetas eetris nii et suus suitses!
No mis ma ikkagi siis tegin täna. Laksasin 5*50m lõiku ja krõbistasin vana head tuttavat rauda kosmose suunas - inglid vastu naeratamas.
USAs hukkuvad inimesed lumetormis, meil aga suusasõbrad piinlevad mustal maal.
Haanjas olla küll pool sentimeetrit lund tulnud.
Häid musti jõule ja sportlikke pühi sõbrad Black Pole klubist!
esmaspäev, 24. detsember 2007
pühapäev, 16. detsember 2007
Milanos tervist parandamas
Milano Maraton on läbitud ja linnuke sai kirja. Paraku tuli rekordiürituse plaanist loobuda juba enne starti, sest detsembri esimese pühapäeva hommikuks ei õnnestunud veel lõplikult lahti saada külmetusega kaasnenud nohust ja kähedast kurgust. Kui väsimus välja arvata, siis oli finišis tervis isegi tiba parem, kui starti minnes... Liikumine värskes õhus mõjub hästi, kui rajal ei külmeta ja liigselt ei pinguta ;)
Milano maratoni start antakse pika ajalooga Castello eest, mis on võimas vallikraaviga kindlus. Maratoni 5-ndal kilomeetril jõuavad jooksjad Duomo katedraali ees asuvale linna keskväljakule, mis asub stardile tegelikult poole lähemal. Edasi kulgeb rada suure ringiga päripäeva ümber kesklinna, mille põhilised ajaloolised vaatamisväärsused on juba nähtud. Lõpuks jõutakse tagasi Tšempionide parki, kus asus ka Castello.
Jaheda hommiku tõttu tegin enne starti tavapärasest põhjalikuma soojenduse ja siis oli enesetunne päris hea. Start anti 9:20-paiku, kui temperatuur võis olla tõusnud +10C-ni - igatahes tundus see mõnusalt soe. Alustasin koos 3h30m finišeerivate jänestega, kes olid varustatud siniste õhupallidega. Jänesed liikusid oodatud 5min/km-tempost isegi veidi kiiremini ja esimene 10km sai läbitud 49 minutiga.
Jooksjad katsid endiselt tee kogu laiuses ja liikusid pika pideva lindina finiši suunas. Tegemist oleks justkui tõeliselt suure jooksuüritusega, kuigi osalejate arv jäi 4500 piiresse. Finišiprotokolli järgi lõpetas ligi 3000 jooksjat maratoni alla 4-tunni, kellest 3-4-tunni vahel lõpetas 2550. Seega olin liikumas tempos, mis oli jõukohane "keskmisele Itaalia maratoonarile".
Jooks kulges ladusalt, sest laugete tõusude ja langustega rajaprofiil oli väga sõbralik - kokku tuli tõusumeetreid umbes 40m. Kõige tõsisem tõus oli 23km alguses, kus tuli ületada viadukt, aga seegi polnud hirmutavalt pikk ega liiga kõrge.
Kuigi ühes joogipunktis tekkis jänestega vahe sisse, siis poolmaratoni läbisin plaanitud 1h45-ga., arvestades, et see tempo on jõukohane vähemalt 2-3 tundi. Siiski, juba kusagil 25. km paiku olin energiapuuduses (mis viimaste nädalate jooksul oli nähtavasti külmetusega võitlemisele kulunud). Joogipunktides võetud jõujook ei aidanud ja vähese janu tõttu ei olnud vedelikupuudust tunda. Seega tuli taluda jalgadesse kogunenud raskust tublisti varem, kui oleks soovinud.
Parema seisundi korral oleks piisanud veidi rahulikumast tempost, et enesetunne paraneks ja lõpu lähenedes võiks taas veidi kiiremale jooksule mõelda. Hoidudes hullemast pidasin tarvilikuks mitte liigselt pingutada. Tahtsin lõpetada hea enesetundega sõltumata tulemusest.
Rajal oli ka teisi jalutajaid, niiet ma ei olnud oma probleemidaga üksi. Loomulikult oli abi ka sellest, kui mõni jooksja möödudes ergutas ja kutsus kaasa... Pärast väikest jalutuskäiku õnnestus jälle jooksusammule üle minna.
Samuti oli raja äärde tulnud päris palju publikut maratoonaritele kaasa elama. Kesklinnast kaugemale jääval rajaosal oli pealtvaatajaid veidi vähem, kuid finiši lähenedes saatsid jooksjaid taas pidevalt elavad ergutushüüded. Enamasti hõigati "Bravi!" ja "Bravissimo!", mis sõna-sõnalt tõlkides peaks tähendama vastavalt "Hea!" ja "Väga hea!". Viisakad jooksjad ütlesid seepeale vastuseks "Grazie!" ("Tänud!").
Nii lisas publik jõudu ja ergutas kiiremini finiši poole liikuma.
Hoolimata rahulikust tempost olin kergelt šokeeritud, kui 5-6 km enne lõppu möödusid minust järgmised jänesed, kelle õhupallidel oli märgitud lõpuajaks 3:45. Nad olid oma plaanist 2-3 minutit ees ja kuigi tempo tõstmine ei olnud just kerge ülesanne, siis otsustasin jõuvarud kokku võtta ja nendega kaasa minna. Esialgu sörkisin grupi sabas, kuid järjest reipama sammuga hakkasin tasapisi oma positsiooni parandama. Lõpukilomeetrid õnnestus läbida korraliku kiirusega (4:30/km) - abiks oli päikesepaiste ja hulgaliselt publikut tee ääres ergutamas.
Lõpuaeg 3:42:40 (neto 3:42:04,9) andis 2002. koha 4473 lõpetaja hulgas.
Iga osalejaleja jaoks on personaalsed lõigud MCM 2007 "dokumentaalfilmist", milles on näha vaheajapunktide läbimist. KÕIGE PAREMAD KLIPID on tegelikult IL PERCORSO (12 minutiga 41km ehk kogu distants kuni finišikoridorideni) ja SERVIZIO BREVE (lühem ülevaade), mis näitavad muusika saatel liidreid ja linnapilti. Nii saab igaüks läbida Milano maratoni!
--
Tagasilend Milanost Tallinnasse kestis 3 tundi - algul paistis päike, Alpide kohal olid kaunid valged pilvetupsud ja selle kohal sinine taevas. Meeldivat vaatepilti ja päevavalgust jätkus veel mitmeks tunniks.
Pärastlõunast sai tasapisi õhtupoolik ja päike jäi kaugele seljataha - vaid horisondil oli näha oranži, hiljem lillakat triipu... Sinine taevas asendus halliga, ning lõpuks tekkis tunne, nagu sõidaks kusagile polaarjoone taha... Väljas läks järjest pimedamaks ja Tallinnas ootas ees tavapärane vihmane talveõhtu...
Milano maratoni start antakse pika ajalooga Castello eest, mis on võimas vallikraaviga kindlus. Maratoni 5-ndal kilomeetril jõuavad jooksjad Duomo katedraali ees asuvale linna keskväljakule, mis asub stardile tegelikult poole lähemal. Edasi kulgeb rada suure ringiga päripäeva ümber kesklinna, mille põhilised ajaloolised vaatamisväärsused on juba nähtud. Lõpuks jõutakse tagasi Tšempionide parki, kus asus ka Castello.
Jaheda hommiku tõttu tegin enne starti tavapärasest põhjalikuma soojenduse ja siis oli enesetunne päris hea. Start anti 9:20-paiku, kui temperatuur võis olla tõusnud +10C-ni - igatahes tundus see mõnusalt soe. Alustasin koos 3h30m finišeerivate jänestega, kes olid varustatud siniste õhupallidega. Jänesed liikusid oodatud 5min/km-tempost isegi veidi kiiremini ja esimene 10km sai läbitud 49 minutiga.
Jooksjad katsid endiselt tee kogu laiuses ja liikusid pika pideva lindina finiši suunas. Tegemist oleks justkui tõeliselt suure jooksuüritusega, kuigi osalejate arv jäi 4500 piiresse. Finišiprotokolli järgi lõpetas ligi 3000 jooksjat maratoni alla 4-tunni, kellest 3-4-tunni vahel lõpetas 2550. Seega olin liikumas tempos, mis oli jõukohane "keskmisele Itaalia maratoonarile".
Jooks kulges ladusalt, sest laugete tõusude ja langustega rajaprofiil oli väga sõbralik - kokku tuli tõusumeetreid umbes 40m. Kõige tõsisem tõus oli 23km alguses, kus tuli ületada viadukt, aga seegi polnud hirmutavalt pikk ega liiga kõrge.
Kuigi ühes joogipunktis tekkis jänestega vahe sisse, siis poolmaratoni läbisin plaanitud 1h45-ga., arvestades, et see tempo on jõukohane vähemalt 2-3 tundi. Siiski, juba kusagil 25. km paiku olin energiapuuduses (mis viimaste nädalate jooksul oli nähtavasti külmetusega võitlemisele kulunud). Joogipunktides võetud jõujook ei aidanud ja vähese janu tõttu ei olnud vedelikupuudust tunda. Seega tuli taluda jalgadesse kogunenud raskust tublisti varem, kui oleks soovinud.
Parema seisundi korral oleks piisanud veidi rahulikumast tempost, et enesetunne paraneks ja lõpu lähenedes võiks taas veidi kiiremale jooksule mõelda. Hoidudes hullemast pidasin tarvilikuks mitte liigselt pingutada. Tahtsin lõpetada hea enesetundega sõltumata tulemusest.
Rajal oli ka teisi jalutajaid, niiet ma ei olnud oma probleemidaga üksi. Loomulikult oli abi ka sellest, kui mõni jooksja möödudes ergutas ja kutsus kaasa... Pärast väikest jalutuskäiku õnnestus jälle jooksusammule üle minna.
Samuti oli raja äärde tulnud päris palju publikut maratoonaritele kaasa elama. Kesklinnast kaugemale jääval rajaosal oli pealtvaatajaid veidi vähem, kuid finiši lähenedes saatsid jooksjaid taas pidevalt elavad ergutushüüded. Enamasti hõigati "Bravi!" ja "Bravissimo!", mis sõna-sõnalt tõlkides peaks tähendama vastavalt "Hea!" ja "Väga hea!". Viisakad jooksjad ütlesid seepeale vastuseks "Grazie!" ("Tänud!").
Nii lisas publik jõudu ja ergutas kiiremini finiši poole liikuma.
Hoolimata rahulikust tempost olin kergelt šokeeritud, kui 5-6 km enne lõppu möödusid minust järgmised jänesed, kelle õhupallidel oli märgitud lõpuajaks 3:45. Nad olid oma plaanist 2-3 minutit ees ja kuigi tempo tõstmine ei olnud just kerge ülesanne, siis otsustasin jõuvarud kokku võtta ja nendega kaasa minna. Esialgu sörkisin grupi sabas, kuid järjest reipama sammuga hakkasin tasapisi oma positsiooni parandama. Lõpukilomeetrid õnnestus läbida korraliku kiirusega (4:30/km) - abiks oli päikesepaiste ja hulgaliselt publikut tee ääres ergutamas.
Lõpuaeg 3:42:40 (neto 3:42:04,9) andis 2002. koha 4473 lõpetaja hulgas.
Iga osalejaleja jaoks on personaalsed lõigud MCM 2007 "dokumentaalfilmist", milles on näha vaheajapunktide läbimist. KÕIGE PAREMAD KLIPID on tegelikult IL PERCORSO (12 minutiga 41km ehk kogu distants kuni finišikoridorideni) ja SERVIZIO BREVE (lühem ülevaade), mis näitavad muusika saatel liidreid ja linnapilti. Nii saab igaüks läbida Milano maratoni!
--
Tagasilend Milanost Tallinnasse kestis 3 tundi - algul paistis päike, Alpide kohal olid kaunid valged pilvetupsud ja selle kohal sinine taevas. Meeldivat vaatepilti ja päevavalgust jätkus veel mitmeks tunniks.
Pärastlõunast sai tasapisi õhtupoolik ja päike jäi kaugele seljataha - vaid horisondil oli näha oranži, hiljem lillakat triipu... Sinine taevas asendus halliga, ning lõpuks tekkis tunne, nagu sõidaks kusagile polaarjoone taha... Väljas läks järjest pimedamaks ja Tallinnas ootas ees tavapärane vihmane talveõhtu...
teisipäev, 20. november 2007
Ratas talveks tuppa rullidele
Nädalavahetusel laenutasin rullikud ja proovisin toas nende peal vändata. Väike kokkuvõte sellest üritusest on siin. Soovitan kõigile, kel plaanis tulevaks hooajaks rattatehnikat parandada.
esmaspäev, 19. november 2007
Kuidas karastub teras
Maamees versus linnamees. Maamees ei käi jõusaalis, aga ikka on tal rohkem jõudu kui linnamehel. Miks? Sest maamees teeb tööd. Maamees lõhub puid ja kaevab maad, tassib vett, niidab muru, remondib traktorit, sikutab kive, koristab lund, teeb metsa ja muldab kartuleid...! Aegajalt õnnestub mul maamehe elu maitsta. Kui toimekas päev jalgadel värskes õhus hakkab õhtusse jõudma, ei ole kerge teha viis kilomeetrit soojendusjooksu mägisel kuppelmaastikul ja laksata rauda enne sauna taeva suunas. Raud on maamehel ehtne - pisut roostes rekka hooratas:
Paar sanga, 32 kilone omakeevitatud "rull" kangi eest ja abiks hantlid:
Kui maamees päeva lõpetab, laseb ta mõned õlled ja paar pitsi viina kerre. Ampsab maitsvad lihakäntsakad, oma kapsast ja kartulit, ning keerab magama. Uni on maamehel magus - eemal linnakärast ja mürast nagu lapsukesel hällis!
Kadestamistväärt elu on maamehel.
Paar sanga, 32 kilone omakeevitatud "rull" kangi eest ja abiks hantlid:
Kui maamees päeva lõpetab, laseb ta mõned õlled ja paar pitsi viina kerre. Ampsab maitsvad lihakäntsakad, oma kapsast ja kartulit, ning keerab magama. Uni on maamehel magus - eemal linnakärast ja mürast nagu lapsukesel hällis!
Kadestamistväärt elu on maamehel.
neljapäev, 15. november 2007
Liisk langes Milano kasuks
Lumega hästi varustatud kohtades valmivad juba esimesed suusarajad, aga enne suusaradadele siirdumist tuleb veel üks jooksumaraton läbida!
Kui kevadel pole head jooksuvormi kusagilt võtta ja suvel on pikkade distantside jaoks tavaliselt liiga palav, siis sügisene maraton tundub igati mõistlik mõte. Seekord ootamatult saabunud sügiskülmas joostud Vantaa Maratonil jäi plaanitud tulemus kahjuks tegemata.
Milano linnamaratoni loosung "COME BEAT YOUR PERSONAL RECORD ON THE FASTEST COURSE IN ITALY!" sobib hästi, kui eesmärgiks on 5-aastat püsinud isiklikku rekordi (3h25) parandamine.
Novembris-detsembris toimub Itaalias veel teisigi maratone, see on itaallaste jaoks ilmselt parim aeg maratoniks. Keskmine temperatuur 10C (ilma üllatusteta) annab ideaalilähedased tingimused. Et seda kõike omal nahal proovida, tuleb lihtsalt kohale minna ja osa võtta.
Estonian Air ei lenda Tallinnast Milanosse iga päev, kuid atraktiivse hinnaga otselend koos pika nädalalõpu veetmisega sihtpunktis tundus positiivne ja teised alternatiivid langesid kõrvale. Rohkem plusse ja miinuseid võrrelda polnudki vaja, sest 2. detsembriks on viimasest maratonist möödas 6 nädalat.
Kui kevadel pole head jooksuvormi kusagilt võtta ja suvel on pikkade distantside jaoks tavaliselt liiga palav, siis sügisene maraton tundub igati mõistlik mõte. Seekord ootamatult saabunud sügiskülmas joostud Vantaa Maratonil jäi plaanitud tulemus kahjuks tegemata.
Milano linnamaratoni loosung "COME BEAT YOUR PERSONAL RECORD ON THE FASTEST COURSE IN ITALY!" sobib hästi, kui eesmärgiks on 5-aastat püsinud isiklikku rekordi (3h25) parandamine.
Novembris-detsembris toimub Itaalias veel teisigi maratone, see on itaallaste jaoks ilmselt parim aeg maratoniks. Keskmine temperatuur 10C (ilma üllatusteta) annab ideaalilähedased tingimused. Et seda kõike omal nahal proovida, tuleb lihtsalt kohale minna ja osa võtta.
Estonian Air ei lenda Tallinnast Milanosse iga päev, kuid atraktiivse hinnaga otselend koos pika nädalalõpu veetmisega sihtpunktis tundus positiivne ja teised alternatiivid langesid kõrvale. Rohkem plusse ja miinuseid võrrelda polnudki vaja, sest 2. detsembriks on viimasest maratonist möödas 6 nädalat.
esmaspäev, 5. november 2007
62
Kui Windguru ennustab tugevat loodetuult, siis teab, et saab kodulahes surfata. Nii ka juhtus reedel, 2. novembril, Stroomi rannas. Tuulemõõtja näitas stabiilselt 14-15 m/s. Karin aitas lohe üles ja vees ma olingi. Õhk ja vesi temperatuurilt täitsa talutavad seejuures.
Nii kõva tuulega suurt trikke tegema ei kipu - võib haiget saada. Kiiruse arendamiseks ja kõrgushüpete tegemiseks on kõva tuul aga hädavajalik. GPS registreeris maksimumkiiruseks 62 km/h, see on 16.9 m/s.
GPS sõit Motionbased.com aadressil
Nii kõva tuulega suurt trikke tegema ei kipu - võib haiget saada. Kiiruse arendamiseks ja kõrgushüpete tegemiseks on kõva tuul aga hädavajalik. GPS registreeris maksimumkiiruseks 62 km/h, see on 16.9 m/s.
GPS sõit Motionbased.com aadressil
esmaspäev, 15. oktoober 2007
Vantaa Maraton 2007
Helsinki naabruses asub sümpaatne Vantaa linn, kuhu samanimelist lennujaama kasutavad reisijad "maanduvad" tõenäoliselt harva.
Pühapäeval, 14.oktoobril 2007, osalesin kolmandat korda Vantaa Maratonil ja ühtlasi oli see minu 15. jooksumaratoni stardiks (alates 2002. aastast).
Vihmaste ja tuuliste ilmade vahelduseks lubas viimane ilmaprognoos pühapäevaks valdavalt kuiva, kuid selle eest jahedat sügispäeva. Külmaprognoosi kinnituseks leidsin hommikusöögijärgsel jalutuskäigul hotelli lähistelt jääga kaetud veelombi. Meeldiv päikesepaiste kaunistas hõredase pilvisusega tevast ja tuuletu õhk lubas kargele hommikule meeldivat jätku. (Päeval jäi temperatuur alla +7C.)
Jooksma minnes pole külma vastu raske sobivat riietust kombineerida, kuid hoopis raskem on ennast kaitsta tuule ja vihma eest. Seekord läksid kasutusse müts, kindad, pikad jooksupüksid ja pikkade varrukatega jooksusärk, mille all kattis keha võrksärk. Soojendusele minnes oli alguses veidi kõhe, sest liikumisel pääses tuuleõhk kuiva nahka jahutama. Veidi hiljem stardiks valmistudes oli keha juba soe ja hingav riietus tundus igati mõistlik valik.
Niisiis, ilm oli sobiv, riietus samuti ja lisaks lubasid korraldajad sel aastal varasemast kiiremat rada.
Vantaas toimub ühe ürituse raames kolm jooksu: poolmaraton (21,1km), 10km ja maraton, mille stardid antakse samas järjekorras pooletunniste vahedega alates 11:00-st. Rada on kõigile sama ja joostakse 10,5 km ringil, kus on 3 joogipunkti. Kummalgi pikemal distantsil on osavõtjaid 500-ringis ja seekord oli üldse kokku registreerunud üle 1100 jooksja. Võistlejad kulgevad põhiliselt kergkattega teedel (asfalt ja peen killustik), mis igapäevaselt mõeldud rattaga ja jalgsi liiklejatele.
Seega anti maratoni start, kui esimese ringi tunniga läbinud poolmaratonoonarid siirdusid oma teisele ringile. Stardist paarsada meetrit eemal ootas meid lubatud "kiirel rajal" kohe järsk tõus autoteed ületavale sillale tõusuga 3-4m, millele järgnes veidi laugem, kuid peaaegu sama kõrge tõus. Edasi jäin ootama pikki meeldivaid laskumisi, sest kui on juba üles joostud, siis peab ka alla saama! Hiljem sai allamäge joostud küll, kuid pikka ja meeldejäävat laskumist ei märganud. Varasematel aastatel kasutatud sama pikkusega ringil olid pikad lauged tõusud ja samuti pikad lauged laskumised - vähemalt mulle tundus nii.
Järgmine üllatus oli tingitud külmast ilmast - ei saanud veel poolt ringi joostud kui selgus, et hommikusöögiga ja enne starti manustatud vedelikud ootasid väljutamist. Suurema osa sellest jõin ca 3 tundi varem ja kokku jäi kogus kindlasti alla 1 liitri, millest osa oli juba ootuspäraselt välja lastud. Seega leidis kinnitust fakt, et külma ilmaga vedelikud kergelt sees ei püsi ja joomise vajadus on tunduvalt väiksem. Teine sarnane hädapeatus tuli teha teise ringi alguses, kuigi vahepeal lisaks võetud kogused olid väikesed. Edaspidi vedelikega probleeme ei tekkinud.
Kulgesin üsna rõõmsalt teise ringi lõpuni plaanitud tempos (4:40-4:50/km) ja pulss püsis kenasti alla 155. Jalg oli kerge ja tundus, et olen leidnud õige rütmi, mis lubab... hiljem tulemusega rahule jääda. Kaks ringi ehk 21km sai läbitud ajaga 1h40min ning kolmandele ringile minnes läksin ringi alguse tõusule taas rahulikult, sest tõusudel punnimine pole põhjendatud ettevõtmine (kui sellele ei järgne finiš). Mitte miski ei andnud märku sellest, et 25.ndal kilomeetril võiks raske hakata, aga see juhtus siiski!
Suvise treenigu pealt külmal sügispäeval jooksma, võistlema, maratonile minek tähendas kohtumist tundmatuga. Kui seni oli jooksmine sujunud hästi, siis seda ootamatum oli Raske Hetke saabumine! Talvel suusatamiseks tundub isegi +2 kraadi soe ja palavuse vältimiseks võivad olla jalas samad jooksupüksid. Nüüd oli just probleem jalgades, mis sundisid tempos järgi andma. Võimalike põhjustena jäid sõelale külm õhutemperatuur ning vahelduvad tõusud ja langused (mis mulle lihtsalt ei meeldi). Tundub loogiline, et kui palaval päeval läheb pulss kergesti üles, siis jahedas on sama tempoga pulss madalam. Tekkis küsimus, kas hoolimata meeldivalt madalamast pulsist on energiakulu ikkagi tavapärasest suurem ja pulsinäit on seega sisuliselt nihkes?
Rakseteks hetkedeks olin ma siiski valmistunud ja õnneks varudega - taskus leidus jalakrampide vastu võitlemiseks päevanorm magneesiumit (2 tbl Ca+Mg koos D3-vitamiiniga) ja paar väikest Born energiageeli (ilma korgita!). Energiageeli kasutumine nii varakult ei tundunud mõistlik ja seepärast võtsin tableti, mis peale närimist sai lähimas joogipunktis lõplikult alla neelatud. Arvatavasti oli sellest kasu, sest liikusin ühtlaselt ringi lõpuni, kus "premeerisin" ennast geeliga (+vesi !!!). Geeli mõju oli üsna lühiajaline ja juba mõne km järel jõi mulje, nagu oleks efekt ainult psühholoogiline!?
Algas viimane ring, aga olgu öeldud, et ligi 2 km enne kolmanda ringi lõppu möödus minust mootorratas, millele järgnes võistluse liider ja võitja Anssi Raittila, kes sai lõpuajaks 2:32:59. Hommikune päikesepaiste oli kadunud ammugi pilvede taha ja veel enne, kui kolm tundi sai joostud hakkas pilvisest taevast ka veidi vihma tibutama. Õnneks jäi vihmasadu tagasihoidlikuks, aga märjad jalatsid lisasid ometi liikumisele ebamugavust.
Maratonis saabub minu jaoks märk lähenevast finišist kusagil 5-6km enne lõppu, kui joosta jääb alla 30 minuti. Pärast teise energigeeli kasutamist ja eelviimase JP läbimisel proovisin tõsta tempot, kuid see tundus võimatu. Vahepeal ligi 5-ja-poole minutiga läbitud kilomeetritele järgnesid mõned 5:15-sed, kuid hoolimata veidi kõrgemast pulsist oli see ikka tõsine kangutamine kuni 40.nda kilomeetrini (3:20:49). Alles viimasel kahel kilomeetril õnnestus hingamise rütmi parandada ja tundus, et liigun juba vähemalt poolmaratoni tempos. Kiirenduse käigus läksid jalad isegi kergemaks (tihedam-sügavam hingamine andis rohkem hapnikku peale ;). Jätsin seljataha mitmed minust viimasel ringil möödunud kaasvõistlejatejad ja veel mõned kannatajad, kellest osad olid minemas oma viimasele ringile...
Finišeerimise järel (ajaga 3:31:06) pidin tõdema, et viimastel kilomeetritel saavutatud kiirus ei olnudki tegelikult kiirem esimestel ringidel näidatud km-aegadest. Sellest hoolimata oli lõpp meeldiv (nagu alati), sest maratoni lõpetamine on nauding, isegi kui on valus, raske ja ei jõua.
Vantaa jooksude protokollid on koostatud vanusegruppide kaupa ja samuti ringide vaheajad.
Pärast lõpetajatele pakutud jooke, suupisteid, kuuma dušš-i ja kosutavat kohvi olid raskused juba unustatud. Jalad kandsid kenasti treppidest üles ja alla ning tunne oli uskumatult kerge. Seepärast tekkiski tahtmine sel aastal veel üks maraton ette võtta. Eks paistab, kas AIMS-i kalendris (http://aimsworldrunning.org/Calendar.htm) märgitud Itaalia linnamaratonidest saab Firenze või Milano minu järgmiseks sihtpunktiks?
Pühapäeval, 14.oktoobril 2007, osalesin kolmandat korda Vantaa Maratonil ja ühtlasi oli see minu 15. jooksumaratoni stardiks (alates 2002. aastast).
Vihmaste ja tuuliste ilmade vahelduseks lubas viimane ilmaprognoos pühapäevaks valdavalt kuiva, kuid selle eest jahedat sügispäeva. Külmaprognoosi kinnituseks leidsin hommikusöögijärgsel jalutuskäigul hotelli lähistelt jääga kaetud veelombi. Meeldiv päikesepaiste kaunistas hõredase pilvisusega tevast ja tuuletu õhk lubas kargele hommikule meeldivat jätku. (Päeval jäi temperatuur alla +7C.)
Jooksma minnes pole külma vastu raske sobivat riietust kombineerida, kuid hoopis raskem on ennast kaitsta tuule ja vihma eest. Seekord läksid kasutusse müts, kindad, pikad jooksupüksid ja pikkade varrukatega jooksusärk, mille all kattis keha võrksärk. Soojendusele minnes oli alguses veidi kõhe, sest liikumisel pääses tuuleõhk kuiva nahka jahutama. Veidi hiljem stardiks valmistudes oli keha juba soe ja hingav riietus tundus igati mõistlik valik.
Niisiis, ilm oli sobiv, riietus samuti ja lisaks lubasid korraldajad sel aastal varasemast kiiremat rada.
Vantaas toimub ühe ürituse raames kolm jooksu: poolmaraton (21,1km), 10km ja maraton, mille stardid antakse samas järjekorras pooletunniste vahedega alates 11:00-st. Rada on kõigile sama ja joostakse 10,5 km ringil, kus on 3 joogipunkti. Kummalgi pikemal distantsil on osavõtjaid 500-ringis ja seekord oli üldse kokku registreerunud üle 1100 jooksja. Võistlejad kulgevad põhiliselt kergkattega teedel (asfalt ja peen killustik), mis igapäevaselt mõeldud rattaga ja jalgsi liiklejatele.
Seega anti maratoni start, kui esimese ringi tunniga läbinud poolmaratonoonarid siirdusid oma teisele ringile. Stardist paarsada meetrit eemal ootas meid lubatud "kiirel rajal" kohe järsk tõus autoteed ületavale sillale tõusuga 3-4m, millele järgnes veidi laugem, kuid peaaegu sama kõrge tõus. Edasi jäin ootama pikki meeldivaid laskumisi, sest kui on juba üles joostud, siis peab ka alla saama! Hiljem sai allamäge joostud küll, kuid pikka ja meeldejäävat laskumist ei märganud. Varasematel aastatel kasutatud sama pikkusega ringil olid pikad lauged tõusud ja samuti pikad lauged laskumised - vähemalt mulle tundus nii.
Järgmine üllatus oli tingitud külmast ilmast - ei saanud veel poolt ringi joostud kui selgus, et hommikusöögiga ja enne starti manustatud vedelikud ootasid väljutamist. Suurema osa sellest jõin ca 3 tundi varem ja kokku jäi kogus kindlasti alla 1 liitri, millest osa oli juba ootuspäraselt välja lastud. Seega leidis kinnitust fakt, et külma ilmaga vedelikud kergelt sees ei püsi ja joomise vajadus on tunduvalt väiksem. Teine sarnane hädapeatus tuli teha teise ringi alguses, kuigi vahepeal lisaks võetud kogused olid väikesed. Edaspidi vedelikega probleeme ei tekkinud.
Kulgesin üsna rõõmsalt teise ringi lõpuni plaanitud tempos (4:40-4:50/km) ja pulss püsis kenasti alla 155. Jalg oli kerge ja tundus, et olen leidnud õige rütmi, mis lubab... hiljem tulemusega rahule jääda. Kaks ringi ehk 21km sai läbitud ajaga 1h40min ning kolmandele ringile minnes läksin ringi alguse tõusule taas rahulikult, sest tõusudel punnimine pole põhjendatud ettevõtmine (kui sellele ei järgne finiš). Mitte miski ei andnud märku sellest, et 25.ndal kilomeetril võiks raske hakata, aga see juhtus siiski!
Suvise treenigu pealt külmal sügispäeval jooksma, võistlema, maratonile minek tähendas kohtumist tundmatuga. Kui seni oli jooksmine sujunud hästi, siis seda ootamatum oli Raske Hetke saabumine! Talvel suusatamiseks tundub isegi +2 kraadi soe ja palavuse vältimiseks võivad olla jalas samad jooksupüksid. Nüüd oli just probleem jalgades, mis sundisid tempos järgi andma. Võimalike põhjustena jäid sõelale külm õhutemperatuur ning vahelduvad tõusud ja langused (mis mulle lihtsalt ei meeldi). Tundub loogiline, et kui palaval päeval läheb pulss kergesti üles, siis jahedas on sama tempoga pulss madalam. Tekkis küsimus, kas hoolimata meeldivalt madalamast pulsist on energiakulu ikkagi tavapärasest suurem ja pulsinäit on seega sisuliselt nihkes?
Rakseteks hetkedeks olin ma siiski valmistunud ja õnneks varudega - taskus leidus jalakrampide vastu võitlemiseks päevanorm magneesiumit (2 tbl Ca+Mg koos D3-vitamiiniga) ja paar väikest Born energiageeli (ilma korgita!). Energiageeli kasutumine nii varakult ei tundunud mõistlik ja seepärast võtsin tableti, mis peale närimist sai lähimas joogipunktis lõplikult alla neelatud. Arvatavasti oli sellest kasu, sest liikusin ühtlaselt ringi lõpuni, kus "premeerisin" ennast geeliga (+vesi !!!). Geeli mõju oli üsna lühiajaline ja juba mõne km järel jõi mulje, nagu oleks efekt ainult psühholoogiline!?
Algas viimane ring, aga olgu öeldud, et ligi 2 km enne kolmanda ringi lõppu möödus minust mootorratas, millele järgnes võistluse liider ja võitja Anssi Raittila, kes sai lõpuajaks 2:32:59. Hommikune päikesepaiste oli kadunud ammugi pilvede taha ja veel enne, kui kolm tundi sai joostud hakkas pilvisest taevast ka veidi vihma tibutama. Õnneks jäi vihmasadu tagasihoidlikuks, aga märjad jalatsid lisasid ometi liikumisele ebamugavust.
Maratonis saabub minu jaoks märk lähenevast finišist kusagil 5-6km enne lõppu, kui joosta jääb alla 30 minuti. Pärast teise energigeeli kasutamist ja eelviimase JP läbimisel proovisin tõsta tempot, kuid see tundus võimatu. Vahepeal ligi 5-ja-poole minutiga läbitud kilomeetritele järgnesid mõned 5:15-sed, kuid hoolimata veidi kõrgemast pulsist oli see ikka tõsine kangutamine kuni 40.nda kilomeetrini (3:20:49). Alles viimasel kahel kilomeetril õnnestus hingamise rütmi parandada ja tundus, et liigun juba vähemalt poolmaratoni tempos. Kiirenduse käigus läksid jalad isegi kergemaks (tihedam-sügavam hingamine andis rohkem hapnikku peale ;). Jätsin seljataha mitmed minust viimasel ringil möödunud kaasvõistlejatejad ja veel mõned kannatajad, kellest osad olid minemas oma viimasele ringile...
Finišeerimise järel (ajaga 3:31:06) pidin tõdema, et viimastel kilomeetritel saavutatud kiirus ei olnudki tegelikult kiirem esimestel ringidel näidatud km-aegadest. Sellest hoolimata oli lõpp meeldiv (nagu alati), sest maratoni lõpetamine on nauding, isegi kui on valus, raske ja ei jõua.
Vantaa jooksude protokollid on koostatud vanusegruppide kaupa ja samuti ringide vaheajad.
Pärast lõpetajatele pakutud jooke, suupisteid, kuuma dušš-i ja kosutavat kohvi olid raskused juba unustatud. Jalad kandsid kenasti treppidest üles ja alla ning tunne oli uskumatult kerge. Seepärast tekkiski tahtmine sel aastal veel üks maraton ette võtta. Eks paistab, kas AIMS-i kalendris (http://aimsworldrunning.org/Calendar.htm) märgitud Itaalia linnamaratonidest saab Firenze või Milano minu järgmiseks sihtpunktiks?
Pärnu 25. august 2007 Kite võistluse video
Seitse nädalat on möödas kanna lõhki kukkumisest. Kuu ajaga sain kõndima. Kuna haav aga nii kehva koha peal, siis jätkuvalt ei lase kergejõustiku ettevalmistuse juurde pöörduda.
Võistluse ametlik video on sellel aadressil:
http://www.kitesurf.ee/viidikud/rrd_3.wmv
Maratoni distantsil saavutasin neljanda koha. Freestyle võistlusel aga õnnetu kukkumine teises hiidis. Video peal on ka katkine jalg peal, head isu ;-).
Tuult!
Võistluse ametlik video on sellel aadressil:
http://www.kitesurf.ee/viidikud/rrd_3.wmv
Maratoni distantsil saavutasin neljanda koha. Freestyle võistlusel aga õnnetu kukkumine teises hiidis. Video peal on ka katkine jalg peal, head isu ;-).
Tuult!
esmaspäev, 8. oktoober 2007
Rahva jooks Paidest Türile
Pikkade traditsioonidega Paide-Türi rahvajooks toimus juba 26.korda. Ise osalesin esmakordselt ja ei saa salata - meeldis väga!
Seekord oli jooksmise eesmärgiks vaimu kasvatada ja joosta täpselt plaani järgi, sest nädala pärast lähen Vantaa Maratonile. Imetlen alati neid jooksjaid, kes alustavad rahulikult ja tõstavad hiljem tempot või siis jooksevad algusest lõpuni ühtlase kiirusega - tunde järgi ja realistlikult. Võistlemine tähendab paljude jaoks kiiret algust ja edasi kujuneb tempo juba vastavalt võimalustele... Kuulun ka ise nende hulka, kuid viimasel ajal püüan enne starti oma ressursse ja keskmist kiirust mõistlikult hinnata.
Häälestasin ennast varakult rahvajooksu läbimiseks maratonitempole ja sisendasin endale: "see pole võistlus, see pole võistlus...". Tähtis oli jälgida plaani (pulssi ja kiirust), kontrollida sügisilmale sobivat riietust ja enesetunnet. Teadsin, et kerge tempo pealt võin lõpus läbida 3-4km tublisti kiiremini, mis sõltumata kiirusest pole kokkuvõttes kurnav.
Pühapäeval oli oktoobri kohta täiesti uskumatult hea jooksuilm. Hommikul tundus veidi jahe (+10C), kuid starti läksin ikkagi lühikeste pükstega ning kahe õhukese jooksusärgiga (üks pikkade varukatega). Valitud riietus oligi minu jaoks ideaalne. Suhteliselt rahuliku jooksutempo tõttu oli higistamist vähe ja Kirna joogipunktis võetud poolikust veetopsist piisas ilusti lõpuni.
Jooks Paidest Türile (13,6km) algas kenasti plaanipäraselt - ligi 10km jooksime Lauriga koos ja tempo püsis 4:40-4:50/km vahel ehk minu maratonitempoga. Heades tingimustes saan sedasi liikudes maratonis uue isikliku rekordi 3h20-ringis. Mulle tuli üllatusena, et maantee Paidest Türile kulgeb valdavalt (kergelt) ülesmäge. Distantsi keskel, Kirnas, on järsem tõus ja raja kõrgeim punkt. Tõusudele järgnevad enamasti ka langused, aga raja tõusev profiil on siiski meeldejääv (kokku siiski vaid 30 tõusumeetrit).
Lõpu lähenedes tuli kärsitus sisse ja seetõttu tõusis juba 4 km enne lõppu tempo 4:30/km-ni. Türile jõudes ei olnud enam põhjust tagasi hoida ja kuigi tegin sel moel lõpu endale raskeks, siis kahe viimase kilomeetri läbimine ajaga 7:20-ga tuli isegi üllatusena! Pikkasid lõike joosta 3:40/km pole isegi treeningus kerge, sest umbes sama maksimumkiirusega suudan vastu pidada Cooperi testi (12minuti jooks staadioniringil). Kuna olin maratonitempoga liikunud üsna säästlikult ja pikk spurt lõpus oli täielik nauding...
Seega, kontrollvõistlus sai edukalt läbitud ja nädala pärast tahaks igati korda läinud jooksuhooajale väärilise punkti panna.
Seekord oli jooksmise eesmärgiks vaimu kasvatada ja joosta täpselt plaani järgi, sest nädala pärast lähen Vantaa Maratonile. Imetlen alati neid jooksjaid, kes alustavad rahulikult ja tõstavad hiljem tempot või siis jooksevad algusest lõpuni ühtlase kiirusega - tunde järgi ja realistlikult. Võistlemine tähendab paljude jaoks kiiret algust ja edasi kujuneb tempo juba vastavalt võimalustele... Kuulun ka ise nende hulka, kuid viimasel ajal püüan enne starti oma ressursse ja keskmist kiirust mõistlikult hinnata.
Häälestasin ennast varakult rahvajooksu läbimiseks maratonitempole ja sisendasin endale: "see pole võistlus, see pole võistlus...". Tähtis oli jälgida plaani (pulssi ja kiirust), kontrollida sügisilmale sobivat riietust ja enesetunnet. Teadsin, et kerge tempo pealt võin lõpus läbida 3-4km tublisti kiiremini, mis sõltumata kiirusest pole kokkuvõttes kurnav.
Pühapäeval oli oktoobri kohta täiesti uskumatult hea jooksuilm. Hommikul tundus veidi jahe (+10C), kuid starti läksin ikkagi lühikeste pükstega ning kahe õhukese jooksusärgiga (üks pikkade varukatega). Valitud riietus oligi minu jaoks ideaalne. Suhteliselt rahuliku jooksutempo tõttu oli higistamist vähe ja Kirna joogipunktis võetud poolikust veetopsist piisas ilusti lõpuni.
Jooks Paidest Türile (13,6km) algas kenasti plaanipäraselt - ligi 10km jooksime Lauriga koos ja tempo püsis 4:40-4:50/km vahel ehk minu maratonitempoga. Heades tingimustes saan sedasi liikudes maratonis uue isikliku rekordi 3h20-ringis. Mulle tuli üllatusena, et maantee Paidest Türile kulgeb valdavalt (kergelt) ülesmäge. Distantsi keskel, Kirnas, on järsem tõus ja raja kõrgeim punkt. Tõusudele järgnevad enamasti ka langused, aga raja tõusev profiil on siiski meeldejääv (kokku siiski vaid 30 tõusumeetrit).
Lõpu lähenedes tuli kärsitus sisse ja seetõttu tõusis juba 4 km enne lõppu tempo 4:30/km-ni. Türile jõudes ei olnud enam põhjust tagasi hoida ja kuigi tegin sel moel lõpu endale raskeks, siis kahe viimase kilomeetri läbimine ajaga 7:20-ga tuli isegi üllatusena! Pikkasid lõike joosta 3:40/km pole isegi treeningus kerge, sest umbes sama maksimumkiirusega suudan vastu pidada Cooperi testi (12minuti jooks staadioniringil). Kuna olin maratonitempoga liikunud üsna säästlikult ja pikk spurt lõpus oli täielik nauding...
Seega, kontrollvõistlus sai edukalt läbitud ja nädala pärast tahaks igati korda läinud jooksuhooajale väärilise punkti panna.
pühapäev, 7. oktoober 2007
Mis ja kes on Black Pole?
Black Pole spordiklubi ühendab endas mitmevõistluse harrastajaid. Klubi sai alguse 2001 aastal sõpruskonnast, keda ühendas kirglik huvi kergejõustiku kümnevõistluse vastu. Koos käidi trenni tegemas, korraldati isekeskis mitmeid võistlusi ning osaleti ka suurematel võistlustel, mis harrastajatele avatud. Klubi mõnevõrra ajaloohõnguline koduleht on siin --> www.zone.ee/blackpole.
Aastaid hiljem, osalt seoses ka Eesti kümnevõistluse parimate päevade möödumisega, huvi selle ala vastu mõnevõrra rauges. Klubi liikmed avastasid siis endale uusi erinevaid alasid: 20-võistlus, kestvusalade sarjad, triatlon, seiklussport jms. Aga siiski ühendab meid sportlik eluviis, klubiline ühtekuuluvustunne ja kalduvus mitmevõistluslikele aladele. Nendest ongi saanud klubi põhiväärtused.
Armas lugeja, see ajaveeb on mõeldud täienduseks ja edasiarenduseks meie eelpoolmainitud kodulehele. Siia hakkavad ilmuma meie treeningu- ja võistlusjutud ning muud spordi- ja klubiteemalised kogemused. Loodan, et leiad siit üht-teist põnevat, õpetlikku ja ehk naljakatki.
reede, 5. oktoober 2007
Kõige esimene katse
Tere.
See on BlackPole-nimelise mitmevõistluse harrastajate klubi blogi esimene sissekanne. Siia hakkame me oma võistlusjutte ja muud huvitavat postitama, mis vähegi ilmavalgust kannatab ja potentsiaalselt huvitav on.
Tellimine:
Postitused (Atom)