Rahva jooks Paidest Türile

Pikkade traditsioonidega Paide-Türi rahvajooks toimus juba 26.korda. Ise osalesin esmakordselt ja ei saa salata - meeldis väga!

Seekord oli jooksmise eesmärgiks vaimu kasvatada ja joosta täpselt plaani järgi, sest nädala pärast lähen Vantaa Maratonile. Imetlen alati neid jooksjaid, kes alustavad rahulikult ja tõstavad hiljem tempot või siis jooksevad algusest lõpuni ühtlase kiirusega - tunde järgi ja realistlikult. Võistlemine tähendab paljude jaoks kiiret algust ja edasi kujuneb tempo juba vastavalt võimalustele... Kuulun ka ise nende hulka, kuid viimasel ajal püüan enne starti oma ressursse ja keskmist kiirust mõistlikult hinnata.

Häälestasin ennast varakult rahvajooksu läbimiseks maratonitempole ja sisendasin endale: "see pole võistlus, see pole võistlus...". Tähtis oli jälgida plaani (pulssi ja kiirust), kontrollida sügisilmale sobivat riietust ja enesetunnet. Teadsin, et kerge tempo pealt võin lõpus läbida 3-4km tublisti kiiremini, mis sõltumata kiirusest pole kokkuvõttes kurnav.

Pühapäeval oli oktoobri kohta täiesti uskumatult hea jooksuilm. Hommikul tundus veidi jahe (+10C), kuid starti läksin ikkagi lühikeste pükstega ning kahe õhukese jooksusärgiga (üks pikkade varukatega). Valitud riietus oligi minu jaoks ideaalne. Suhteliselt rahuliku jooksutempo tõttu oli higistamist vähe ja Kirna joogipunktis võetud poolikust veetopsist piisas ilusti lõpuni.

Jooks Paidest Türile (13,6km) algas kenasti plaanipäraselt - ligi 10km jooksime Lauriga koos ja tempo püsis 4:40-4:50/km vahel ehk minu maratonitempoga. Heades tingimustes saan sedasi liikudes maratonis uue isikliku rekordi 3h20-ringis. Mulle tuli üllatusena, et maantee Paidest Türile kulgeb valdavalt (kergelt) ülesmäge. Distantsi keskel, Kirnas, on järsem tõus ja raja kõrgeim punkt. Tõusudele järgnevad enamasti ka langused, aga raja tõusev profiil on siiski meeldejääv (kokku siiski vaid 30 tõusumeetrit).

Lõpu lähenedes tuli kärsitus sisse ja seetõttu tõusis juba 4 km enne lõppu tempo 4:30/km-ni. Türile jõudes ei olnud enam põhjust tagasi hoida ja kuigi tegin sel moel lõpu endale raskeks, siis kahe viimase kilomeetri läbimine ajaga 7:20-ga tuli isegi üllatusena! Pikkasid lõike joosta 3:40/km pole isegi treeningus kerge, sest umbes sama maksimumkiirusega suudan vastu pidada Cooperi testi (12minuti jooks staadioniringil). Kuna olin maratonitempoga liikunud üsna säästlikult ja pikk spurt lõpus oli täielik nauding...

Seega, kontrollvõistlus sai edukalt läbitud ja nädala pärast tahaks igati korda läinud jooksuhooajale väärilise punkti panna.