Maamees version 2

Jaanipäev on möödas. Liha on pisut ampsatud ja pilkut lipsu taha lastud.

Mis maamees tegi täna? Trenni :)!

Alustuseks niitis muru kettaheite väljakul. Siis lõhkus puid ja saagis hagu jõusaalis.

Jube kus on sääski õues. Maamees ei kasuta odekolonni. Ta laksab kaenla alla puhast OFFi! Üleeile tapsin 1000 sääske, aga looduse vastu ei saa. Keemia peale ja siis kannatab jõudu teha. Eks proovi ise, kui 32 kg sang peakohal ja samal ajal sääseraisk otsustab augu puurida kannikasse...

Aga jah, suvi on ilus aeg! Kes trenni teeb, see Ginni joob. Homme on EM finaal - eks näis, no mis elu see on... meenub kui Naissaarel Johniga surusime kokku purke vist 24 kg sangaga ja oli kole lõbus! Ja mingi hetk kui kogu Naissaare rahvas tahtis magada tuli mingi härg ja võttis sanga väikse sõrme otsa ja viis minema... on ikka jõujunne olemas!

Ilusat saabuvat Juulit, Black Pole rahvas!

Elu esimene eraldistart Hageril Aerobike.ee sarjas

Pärast pikki sisemisi kõhklusi ja kahtlusi, siis kui enam ei leidnud ühtegi ettekäänet miks mitte minna Aerobike.ee karikasarjas eraldistarti proovima (kõik vähegi töötavad ettekäänded olid juba viiel varasemal etapil ära proovitud) otsustasin lõpuks sel kolmapäeval, et aitab viilimisest, nüüd on minek. Pealegi tuli start peaaegu et koduukse alla (ok, tegelikult 10 km. kaugusele Hagerisse, a noh mis see 10 km. maanteerattaga soojenduseks ära visata niiväga on).

Ilm oli hall ja aeg-ajalt ähvardas vihmaga, aga suurem sabin jäi siiski olemata ning asfalt oli valdavalt kuivapoolne. Starti jõudsin siis, kui enamus oli juba startinud. Mitmed olid ka juba lõpetanud. Kirevais värvides eraldistardikauboid pakkisid parasjagu kokku oma ketasjookse ja tilgakujulisi kiiverid. Kellegi umbes selline püss seisis auto najal -- ülikerge, peensusteni aerodünaamiline ja tõenäoliselt umbes 100000 EEK hinnaklassist. Sel oli isegi mingi stemmi mutter vist karbonist või titaanist ja tilgakujuline. Keegi oli ametis televisioonile intervjuu andmisega. Keegi finisheerus parasjagu tumedate klaasidega kuulikindla bussi saatel (protokollist leiab näiteks nime Tarmo Kõuts?).

Ütlesin siis sekretariaadinäitsikutele, et tere, et olen teil esimest korda, et mis ma nüüd teen ja nii ja naa. Polnud seal midagi, nimi kirja, number selga, ratas stardipuki otsa. Sellel alal kasutatakse nimelt stardipukki, kust esmase hoo sisse saamiseks alla sõidetakse. Selline see start välja nägi:

Pulss oli stardiärevusest päris kõrge juba enne, kui viie sekundi piiksud käima hakkasid. Edasi aga vajutasin seierid kohe punasesse.

Kuna proovisin seda ala esimest korda elus, siis ei teadnud muid erilisi eesmärke seada kui et vaataks mis tunne on ja prooviks kas suudan keskmist kiirust üle 35 km/h hoida. Kuna rada kulges valdaval metsade vahel, siis ei olnud tuul väga oluline tegur. Ei olnud ka erilisi tõuse-laskumisi. Seega puhas väntamine, peaaegu nagu trekil (mitte et ma oleks trekki kunagi elus isegi kaugelt näinud, aga siuke ettekujutus tekkis).

Rada oli 18 km. pikk ja see tuli läbida küllaltki intensiivselt tööd tehes. Seega vastupidavusest (mis on mul vist tugevam omadus) polnud eriti abi. Küll aga jõust ja kiirusest (mis on mul mõlemad väga nõrgad, eriti kiirus). Pulss oli pidevalt 180-kandis ja sellele vaatamata ei õnnestunud keskmist kiirust 35 km/h kuidagi hoida ilma juba anaeroobsesse tsooni kiskumata. Võibolla raja esimesel poolel ka rapsisin liiga palju. Oleks pidanud stabiilsemalt sõitma. Lisaks avastasin, et aerodünaamika on ikka oluline faktor küll (varem olin ette kujutanud, et see on rohkem proffide teema, kes viimaseid sajandiksekundeid taga ajavad). Näiteks kui ma hoidsin tavalisest maanteelenksust alt ja olin seega pisut madalamas asendis kui pealt hoides, siis tundus, et kiirus paranes u. 0,5 km/h võrra väntamiseks tehtavat pingutust muutmata. Proovisin seda mitmel korral trassi jooksul ja nagu oleks alati selline vahe olnud. Aga mine sa tea ka, inimesel on kalduvus näha seda, mida ta otsib ja ootab.

Finishijoone ületasin küll juba erakordselt kiirelt hingates ning peaaegu sellise tundega, et tahaks oksendada. Huvitav mul tekib sageli tugevatel pingutustel, mis kestavad mõnevõrra kauem kui paar minutit, selline oksendamise tunne. Näiteks kõrgema intensiivsusega lõigutrennis on see ka suht tavaline. Kas see on normaalne või teen ma midagi valesti? Igatahes kõlas kohtuniku vile ja viimase pingutusega olingi üle finishijoone selliselt:

See on aga stiilinäide kõvemate tegijate finishist:

On ikka vahe küll. Minu tulemuseks lõpuprotokollis tuli 31:20:48, mis andis üldarvestuses 58. koha 70-st. Siin ka väljavõte sellest, mis Suunto asjast arvas (klõpsa pildile, et suuremalt näha):

Kiirus on mõõdetud GPS-iga, seega võib esineda mõningasi ebatäpsusi.

Pärast finishit toetusin rattale ja mõtlesin pisut elu üle järele :) Ühesõnaga, tunne eriti hea ei olnud. Võimalik ka, et ma ei olnud veel piisavalt taastunud kolm päeva varem tehtud 55km-sest maanteesõidust keskmise pulsiga 165 ja keskmise kiirusega 30,5 km/h. Siis aga otsustasin, et tegelikult oli esimese korra kohta hea kogemus ja tulen teinekord jälle, tegin mõned venitused ning väntasin rahulikult kodupoole tagasi.

Fotod on pärit siit.

Cooperi test 2008.05.21

Järjekordne Cooperi test toimus nagu eelmiselgi aastal - Kalevi staadionil täpselt 10 päeva peale Tartu Jooksumaratoni. Ilma erilise ettevalmistuseta annab 12-minuti jooksu tulemus teada, kas ülekaalus on kiirus, vastupidavus või hoopis väsimus. Sügise hakul, 29. augustil parandasin samal rajal isikliku rekordi 3285m-ni, kuid Raineri lõpukiirendus andis tulemuseks koguni 3333m!

Mõnus õhtupoolik oli kohale meelitanud üllatavalt palju rahvast. Päke paistis ja puhus kerge tuuleke. Kalevi staadionile kogunesid(ajalises järjestuses) Riho, Rait, Anti perega, Rainer ja koer. Kõik vabandasid erinevaid põhjuseid, miks rekordiüritusest midagi välja ei tule. Riho seadis eesmärgiks joosta lõpuni, et tagada endale koht BP edetabelis! ÕIGE (kuigi tehnilistel põhjustel on ametlik edetabeliga siiski veel koostamata)! Stardis oli ka Rainer, kes arsti nõuandeid silmas pidades siiski pikalt ei pingutanud.

Mul polnud enesetunnne suurem asi, sest tundsin ennast väsinuna. Lõigutrenni olen sel kevadel väga harva teinud ja poolteist minutit staadioniringi kohta oleks 2008 aasta treeniguid-võistlusi arvestades iseenesest juba maksimumkiirus. Soojenduse käigus tegin ühe kiirema ringi 1:25-ga, mis polnud väga hull pingutus, ent ei tulenud ka kergelt - pulss jõudis finishisirgel 171-ni. Vähemalt sain enam-vähem teada, mis tunne ees ootab... Eelmise nädala trennid ja TJM olid omajagu väsimust kuhjanud, mistõttu värskuse leidmine VAID 12-minuti jaoks vajas tõsist keskendumist.

Niisiis tuli joosta omas mahlas ning jõuvarusid enam-vähem ühtlaselt jagada, et ikka minimaalselt 8 ringi täis saaks. Algus oli paljutõotav, kuid juba teisel ringil vajusin temposse, mis enam sugugi ei rõõmustanud. Siiski püsis kiirus alla 4min/km ja pärast 4 ringi läbimist leidsin juba võimaluse tasapisi tempot uuesti tõsta.

RING AEG (HRavg/HR ringi lõpus)
1. ring 1:21 (157/169)
2. ring 1:29 (169/170)
3. ring 1:31 (172/172)
4. ring 1.32 (172/174)
5. ring 1:31 (175/176)
6. ring 1:29 (178/179)
7. ring 1:29 (179/181)
8. ring 1:24 (182/184) seega 3,2km vaheaeg 11:46

Lisaks jõudsin 21 sekundiga katta veel 100m, mis teeb kella 12:00-ks ca 66 meetrit (183/183). Seega läbisin 12 minutiga 3266m.

Täna on muidugi hea öelda, et mõningase kiirusetrenniga pole 3,3km sugugi palju tahta ja tegelikult on ka BP-rekord käeulatuses (juhul muidugi, kui vanameister Heiko vahepeal oma tulemusi ei avalda...). Järgmist Cooperi testimist lähiajal plaanis pole, aga selle eest on kõigil võimalik seni salatrenni teha.