Aerobike eraldistart XII etapp, Hageri 10.09.2008

Nagu plaanitud, nii ka tehtud. Saime klubist kokku lausa 3 huvilist, kes olid nõus pukki tõusma, sealt veereda laskma ja kannatama. Kindlasti meelitas ka saun ja korralikud auhinnad IBM-i poolt ;)



Startisime peaaegu viimastena kella 19.00 ajal. Rait sai mõni minut varem minema, siis läks Taavi ning 30 seki hiljem ma. Kohe alguses ilmus Taavi silmapiirile ja tunne oli, et kohe kohe jõuan järgi, aga vahe ei tahtnud kuidagi väheneda. Tagasipöördel olin 10m kaugusel ja otsustasin siiski mööda pressida. Aga ei läinud palju aega, kui Taavi ise kõrvale tuli ja omakorda mööda läks. Seejärel pidin ma hoolitsema selle eest, et ta pikemat kui 30 sekundilist vahet tagasi ei sõida. Sain sellega napilt hakkama! Väga kõva sõit Taavi poolt. Arvan, kui Taavit poleks mul silmapiiril olnud, oleks ta mind võitnud.



See oli ühtlasi ka minu esimene eraldistart maanteerattaga. Kunagi velocluberssi vennad orgunnisid ka midagi sarnast aastaid tagasi, aga siis sõitsin baigiga. Kokkuvõtvalt oli üsna raske katsumus ja kogemusi ka suht vähe - ei osanud kadensit valida, ühtlast tempot hoida ja ka asendit muutsin pidevalt. Keskmiseks kiiruseks sain ikka üle maagilise 35 km/h (35,47). Samuti Taavi eriti napilt. Võitjast ajast suutsin realiseerida vaid 74,5%. Uskumatu lugu, aga hea eesmärk edaspidiseks.





TULEMUSED

Pilt 1: Style!
Pilt 2: Rainer stardis.
Pilt 3: Taavi finishis.
Pilt 4: Rait finishis.
Pilt 5: Rainer finishis.
Piltide allikas: www.aerobike.ee

Aerobike.ee paarissõit

Olgugi, et Rait astus ka seekordsel paarissõidul joonele (ning esines küllaltki hästi), et õnnestunud mul ikkagi veel seda meest elusast peast näha. Oleme ju justkui ühest klubist ja aastaid suhelnud juba, aga üksteist näinud (vist) veel mitte. Lihtsalt potentsiaalsete paariliste otsimise ja vahetamise saginas sattus lõpuks nii, et Raidul oma ja minul oma. Minu paariliseks sai Mari-Liis, kellega me varasematel etappidel küllaltki sarnast tempot üles näidanud olime -- kord oli tema koht-paar ees, kord jälle mina. Kuna ma sõitsin paarissõitu esimest korda, siis oli mul paarissõidutehnika küllaltki ebakindel, aga kokkuvõttes sujus see siiski üsna hästi. (Fotod: Aerobike.ee)

Stardist oli minek kohe hea ja kiirus kasvas kergesti üle 40 km/h. Just siis, kui tundus, et on kõige parem minek, laksasid kaks väga aerodünaamilist meest perfektses sõidujoones meist nagu postidest mööda. Õhk ei liikund. Hetkeks välkus Cervelo raam, Zipp-i ketas vihises läbi õhu nagu samurai mõõk ning läinud nad olidki. Järgmisel hetkel sulandusid nad juba silmapiiri lähedal kaugusse suunduva asfaldiga ühte. Tegu oli tõenäoliselt nende meestega, kes hõivasid tabelis teise koha:

Aga meilgi jätkus sõit üsna muljetavaldavatel kiirustel. Raja lõpupoole hakkas juba tekkima selline tunne, et tuleb erakordselt hea tulemus, aga lõpuks tuli koht ikkagi sinnakanti, kus tavaliselt. Lihtsalt kõigil olid kiirused muljetavaldavad. Ei tea kas tuul kuidagi soosis seda sõitu? Igatahes enamusel on keskmised kiirused tunduvalt suuremad kui eelmisel korral samal rajal. Võitjate oma jäi ainult õige napilt 50 km/h-le alla. Aga ikkagi oli tunne väga hea.

Nimed	Aeg	Koht	Keskm. kiirus
Rait Põllendik/Alo Alunurm	27:20,39	51.	39,06 km/h
Taavi Tänavsuu/Mari-Liis Juul	28:39,45	63.	37,26 km/h

Suunto arvas seekord asjast selliselt (Kiirus/vahemaa mõõdetud GPS-iga, seega pisut ebatäpne. Klõpsa pildile, et suuremalt näha.):

Elu esimene eraldistart Hageril Aerobike.ee sarjas

Pärast pikki sisemisi kõhklusi ja kahtlusi, siis kui enam ei leidnud ühtegi ettekäänet miks mitte minna Aerobike.ee karikasarjas eraldistarti proovima (kõik vähegi töötavad ettekäänded olid juba viiel varasemal etapil ära proovitud) otsustasin lõpuks sel kolmapäeval, et aitab viilimisest, nüüd on minek. Pealegi tuli start peaaegu et koduukse alla (ok, tegelikult 10 km. kaugusele Hagerisse, a noh mis see 10 km. maanteerattaga soojenduseks ära visata niiväga on).

Ilm oli hall ja aeg-ajalt ähvardas vihmaga, aga suurem sabin jäi siiski olemata ning asfalt oli valdavalt kuivapoolne. Starti jõudsin siis, kui enamus oli juba startinud. Mitmed olid ka juba lõpetanud. Kirevais värvides eraldistardikauboid pakkisid parasjagu kokku oma ketasjookse ja tilgakujulisi kiiverid. Kellegi umbes selline püss seisis auto najal -- ülikerge, peensusteni aerodünaamiline ja tõenäoliselt umbes 100000 EEK hinnaklassist. Sel oli isegi mingi stemmi mutter vist karbonist või titaanist ja tilgakujuline. Keegi oli ametis televisioonile intervjuu andmisega. Keegi finisheerus parasjagu tumedate klaasidega kuulikindla bussi saatel (protokollist leiab näiteks nime Tarmo Kõuts?).

Ütlesin siis sekretariaadinäitsikutele, et tere, et olen teil esimest korda, et mis ma nüüd teen ja nii ja naa. Polnud seal midagi, nimi kirja, number selga, ratas stardipuki otsa. Sellel alal kasutatakse nimelt stardipukki, kust esmase hoo sisse saamiseks alla sõidetakse. Selline see start välja nägi:

Pulss oli stardiärevusest päris kõrge juba enne, kui viie sekundi piiksud käima hakkasid. Edasi aga vajutasin seierid kohe punasesse.

Kuna proovisin seda ala esimest korda elus, siis ei teadnud muid erilisi eesmärke seada kui et vaataks mis tunne on ja prooviks kas suudan keskmist kiirust üle 35 km/h hoida. Kuna rada kulges valdaval metsade vahel, siis ei olnud tuul väga oluline tegur. Ei olnud ka erilisi tõuse-laskumisi. Seega puhas väntamine, peaaegu nagu trekil (mitte et ma oleks trekki kunagi elus isegi kaugelt näinud, aga siuke ettekujutus tekkis).

Rada oli 18 km. pikk ja see tuli läbida küllaltki intensiivselt tööd tehes. Seega vastupidavusest (mis on mul vist tugevam omadus) polnud eriti abi. Küll aga jõust ja kiirusest (mis on mul mõlemad väga nõrgad, eriti kiirus). Pulss oli pidevalt 180-kandis ja sellele vaatamata ei õnnestunud keskmist kiirust 35 km/h kuidagi hoida ilma juba anaeroobsesse tsooni kiskumata. Võibolla raja esimesel poolel ka rapsisin liiga palju. Oleks pidanud stabiilsemalt sõitma. Lisaks avastasin, et aerodünaamika on ikka oluline faktor küll (varem olin ette kujutanud, et see on rohkem proffide teema, kes viimaseid sajandiksekundeid taga ajavad). Näiteks kui ma hoidsin tavalisest maanteelenksust alt ja olin seega pisut madalamas asendis kui pealt hoides, siis tundus, et kiirus paranes u. 0,5 km/h võrra väntamiseks tehtavat pingutust muutmata. Proovisin seda mitmel korral trassi jooksul ja nagu oleks alati selline vahe olnud. Aga mine sa tea ka, inimesel on kalduvus näha seda, mida ta otsib ja ootab.

Finishijoone ületasin küll juba erakordselt kiirelt hingates ning peaaegu sellise tundega, et tahaks oksendada. Huvitav mul tekib sageli tugevatel pingutustel, mis kestavad mõnevõrra kauem kui paar minutit, selline oksendamise tunne. Näiteks kõrgema intensiivsusega lõigutrennis on see ka suht tavaline. Kas see on normaalne või teen ma midagi valesti? Igatahes kõlas kohtuniku vile ja viimase pingutusega olingi üle finishijoone selliselt:

See on aga stiilinäide kõvemate tegijate finishist:

On ikka vahe küll. Minu tulemuseks lõpuprotokollis tuli 31:20:48, mis andis üldarvestuses 58. koha 70-st. Siin ka väljavõte sellest, mis Suunto asjast arvas (klõpsa pildile, et suuremalt näha):

Kiirus on mõõdetud GPS-iga, seega võib esineda mõningasi ebatäpsusi.

Pärast finishit toetusin rattale ja mõtlesin pisut elu üle järele :) Ühesõnaga, tunne eriti hea ei olnud. Võimalik ka, et ma ei olnud veel piisavalt taastunud kolm päeva varem tehtud 55km-sest maanteesõidust keskmise pulsiga 165 ja keskmise kiirusega 30,5 km/h. Siis aga otsustasin, et tegelikult oli esimese korra kohta hea kogemus ja tulen teinekord jälle, tegin mõned venitused ning väntasin rahulikult kodupoole tagasi.

Fotod on pärit siit.

Maastikurattakolmapäevakud algasid pauguga

Vaevalt oli lumi jõudnud rattaradadelt sulada, kui juba hakkas pihta tänavune Kona Craft maastikurattakolmapäevakute sari. Nädalavahetusel oli veel u. 10 cm. lund maas, kui me käisime velo.clubbers.ee rattafoorumi-rahvaga rada üle vaatamas. Siis oli rada valdavalt lume all ning seal sai parimal juhul teha sellist võistlust, et kes suudab kaugemale vändata enne kui jala maha paneb, kusjuures võitja tulemus oleks tulnud vast 15-25 meetri kanti. Aga kolmapäeva õhtuks oli rada kenasti puhas ning isegi mitte eriti porine.

Niisiis, võtsin ratta ja sõitsin kohale. Ütlesin, et tere, minu nimi on see ja see, olen teil esimest korda ja tahan ka startida. Number ja kiip külge, pajehhali. Keegi soovitas veel hetk enne starti, et sõida esimene ring rahulikult ja tutvu rajaga. See soovitus aga ununes miskipärast kohe ära ning jõudsin juba tuurid üles võtta enne kui rada suundus metsavahele. Seal hakkas ta küngastel looklema siia-sinna, üles-alla ning mind koos rattaga endaga kaasa loopima kuhu aga tahtis. Suutsin vaevu-vaevu vältia vastu puid sõitmist, rajalt välja lendamist ning üle lenksu käimist.

Esimesest ehmatusest üle saanud, hakkas mulle meenuma, et ma olen ju viimased kuus kuud ainult kruusateedel ning asfaldil sõitnud, mis erilist ratta valitsemise oskust ei nõua. See rada siin aga sellega ei lepi. Valmistusin just hoogu maha võtma ja asja rahulikumalt võtma, kui jäin miskipärast nagu kuhugi kinni ja järgmisel hetkel kargas küngas, mis oli seni turvaliselt rataste all püsinud, mulle ootamatult näkku.

Ma ei saanud esialgu aru, miks ja kuidas ma kukkusin. See käis kõik nii kiirelt. Maapinnaga tõtt vaadata ja elu üle pisut järele mõelda ei olnud ka õnneks või kahjuks mahti, kuna tagant lähenes juba järgmine võistleja ja mul oli äsjastest kogemustest Hiiu küngastel veel adrenaliin sees. Kähku püsti, lenks otseks, rattaselga ja väntama. Viimane tegevus aga enam ei õnnestunud -- tagumise käiguvahetaja litrite osa oli purunenud ning väändunud üles kasseti vahele. Kõik. Vaevalt mõnisada meetrit sõidetud, esimene ring lõpetamata, adrenaliin läinud, tuju langenud. Tõstsin ratta rajalt kõrvale, rahunesin maha, kangutasin käiguvahetaja kuidagimoodi kasseti küljest lahti ja vantsisin starti tagasi, ratas käekõrval, kett rippumas. Tehtud.

Seekord läks siis selliselt, et tulemuseks sain kirja nulli ning lisaks sain õhtul aru, et mul ikka vasak õlg valutab ka sellest kukkumisest. Siiamaani valutab. Aga ülejärgmisel korral olen jälle kindlalt kohal (järgmisel korral, 16.04, mõtlesin hoopis teha oma avasõidu maantee-eraldistardis Aerobike.ee sarja raames ja vaadata, mis tunne on. See esimene etapp toimub aga juhtumisi samal ajal MTB kolmapäevakute järgmise etapiga).

Suusatamise asemel - imitatsioon Kõrvemaal 15.märtsil 2008

Sportland Kõrvemaa Nelikürituse esimene etapp oli minu jaoks debüüt kepikõnnis. Lumevaese talve tõttu sain suuskadele vaid ühel päeval (Firmaspordi Talimängude suusasprindiks) ja seepärast oli nelikürituse suusavõistluse asendamine suusaimitatsiooniga minu jaoks igati tervitatav lahendus. Uuendatud võistlusjuhendi kohaselt tuli valitud rada läbida suusa- või kõnnikeppidega kas joostes, kõndides või matkates. Asendusvõistluse eripära arvestades paremusjärjestust ei selgitatud, kuid iga osaleja tulemus registreeriti siiski protokollis.

Kuna plaanisin kindlasti "hoiduda jooksmisest" ja suusaimitatsiooni tehnika kohta oli teadmisi liiga napilt, siis pärast lühikest kiirkursust valmistusin kepikõnni stiili praktikumiks!

16-kilomeetrise raja läbimiseks hindasin orienteeruvalt 2 tundi ja stardinumber 8 lubas julgelt võtta koha sisse esimeses reas. Stardikoridoris ei olnud trügimist ega võitlust paremate positsioonide pärast, kuid stardipaugu kõlades läks suurem osa seltskonnast ikkagi rajale sörkides, mistõttu jalutajate alustamine esireast ei pruukinud just kõigile meelepärane olla. Alustasin retke koos Stamina SK klubikaalsase Villuga, kes oli seeekord samuti valmis jooksmisest aeglsemat liikumisviisi kasutama.

http://gallery.korvemaa.ee/view_photo.php?set_albumName=album13&id=19_IMGP0402

Väheste teadmiste tõttu jääb kepikõnni tehnika ja teooria jutt lühikeseks - ise liikusin reipa sammuga, ning püüdsin kätega keppide abil (vahelduvtõukega) hoogu lisada. Kepi toetasin maha samaaegselt vastasjala maha astumisega ja püüdsin tõukavat kätt pikalt välja sirutada. Kepikõndi harrastanud sõber kinnitas samuti, et keppidest ongi just kasu maastikul liikudes. Kui käed korralikult tõukefaasis tööle panna, siis on õlavöötmele suusatamisega võreldav koormus täiesti olemas. Samas kätele puhkamise võimalusi eriti ei jää, sest paaristõuked ja laskumised kükkasendis ilma suuskadeta ei õnnestu... ;) Nii oligi pideva koormuse tõttu teisel tunnil juba käte liigutamine veidi tagasihoidlikum ning samuti andsid jalad märku tavapärasest erinevast koormusest. Tegevus oli siiski sedavõrd haarav, et liikumiskiirust need kõrvalnähud ei mõjutanud.

Alguses oli tempo isegi üle 8 min/km, mis tähendas, et kogu raja läbimiseks kulub üle 2 tunni. Vaatasin ka pulssi - alguses oli see kenasti alla 140 (bpm), aga tõusudel tempot tõstes kindlasti rohkem. Seega võib kindlalt väita, et taastav sörk on südamele kergem koormus, kui tempokas kepikõnd. Tõusudel proovisime suusaimitasiooni-laadset vahelduvsammu ehk siis rohkem jalalt-jalale hüplemist ja liikumisel olid abiks ka käesolevad kepid.

Kui poolele maale jõudes (8.km) oli kulunud aega üle 65 minuti (ja tulemuseks võis prognoosida aega 2:10 kanti), siis lisas Villu veidi kiirust selge kavatsusega jõuda finishisse 2 tunniga. Erinevalt jooksu- või suusavõistlustest oli kaasvõistlejatest möödumisi distantsil väga vähe. Mõned jooksuga alustanud, kuid matkastiilis jätkavad kaasteelised jäid siiski seljataha ning samuti oli möödujaid, kes tegid kepikõnnile vahelduseks jooksulõike.

Rahulikku kestvussporti harrastav Valdo Jahilo liikus samas tempos ja koormus oli sobiv ka vestluse arendamiseks, kuid pärast TP-d ehk Liptoni tee-peatust tekkis meil paarikümne meetrine vahe, mis tasapisi venis veidi pikemaks. Kuna jätkasime stiilipuhtalt kumbki omas rütmis, siis püsis vahe kuni lõpuni (finishis ligi minut).

Kõrvamaa metsarada sobis ürituseks suurepäraselt - valdavalt lumetu rada oli kohati porine, kuid soisematel kohtadel oli õnneks maa külmanud. Õhk oli niiske ning "võistluse" kestel sadas vahelduvalt kerget vihma ja lörtsi.

Raja teise poole läbisin kiiremini ja jõudsin finishisse ajaga 2:04:28 ja tõepoolest - Villu oli jõudnud finishisse alla 2 tunni (TULEMUSED)!

Finish:
http://gallery.korvemaa.ee/view_photo.php?set_albumName=album13&id=177_IMGP0863

Nüüd on paras aeg võtta lahti jooksukalender ja tutvuda kevadiste võistlustega.
Sel aastal alustan jooksuhooaega taas Nõmme Spordikeskuse juures toimuva maanteejooksuga Nõmme Kevadjooks (5km) 29.märtsil. Samal nädalavahetusel leiab aset Otepää-Tartu Maraton (42,195km).

Edasi tulevad 5. aprillil Eesti ekideni MV (klubide teatejooks kogudistantsiga 42,195km) ja 19. aprillil Haapsalu linnajooks (10km).

Maikuu algab traditsiooniliselt Ümber Viljandi järve jooksuga ja Kõrvemaa Nelikürituse 2. etapp (Kevadjooks samal kepikõnni rajal - 16km) on kohe 2 päeva hiljem.
11. mail Tartu jooksumaraton Otepää-Elva, kus distants ca 22,3km (statistika andmetel olen osalenud juba 12x - mõnel korral siiski 10km distantsil).

Rahva jooks Paidest Türile

Pikkade traditsioonidega Paide-Türi rahvajooks toimus juba 26.korda. Ise osalesin esmakordselt ja ei saa salata - meeldis väga!

Seekord oli jooksmise eesmärgiks vaimu kasvatada ja joosta täpselt plaani järgi, sest nädala pärast lähen Vantaa Maratonile. Imetlen alati neid jooksjaid, kes alustavad rahulikult ja tõstavad hiljem tempot või siis jooksevad algusest lõpuni ühtlase kiirusega - tunde järgi ja realistlikult. Võistlemine tähendab paljude jaoks kiiret algust ja edasi kujuneb tempo juba vastavalt võimalustele... Kuulun ka ise nende hulka, kuid viimasel ajal püüan enne starti oma ressursse ja keskmist kiirust mõistlikult hinnata.

Häälestasin ennast varakult rahvajooksu läbimiseks maratonitempole ja sisendasin endale: "see pole võistlus, see pole võistlus...". Tähtis oli jälgida plaani (pulssi ja kiirust), kontrollida sügisilmale sobivat riietust ja enesetunnet. Teadsin, et kerge tempo pealt võin lõpus läbida 3-4km tublisti kiiremini, mis sõltumata kiirusest pole kokkuvõttes kurnav.

Pühapäeval oli oktoobri kohta täiesti uskumatult hea jooksuilm. Hommikul tundus veidi jahe (+10C), kuid starti läksin ikkagi lühikeste pükstega ning kahe õhukese jooksusärgiga (üks pikkade varukatega). Valitud riietus oligi minu jaoks ideaalne. Suhteliselt rahuliku jooksutempo tõttu oli higistamist vähe ja Kirna joogipunktis võetud poolikust veetopsist piisas ilusti lõpuni.

Jooks Paidest Türile (13,6km) algas kenasti plaanipäraselt - ligi 10km jooksime Lauriga koos ja tempo püsis 4:40-4:50/km vahel ehk minu maratonitempoga. Heades tingimustes saan sedasi liikudes maratonis uue isikliku rekordi 3h20-ringis. Mulle tuli üllatusena, et maantee Paidest Türile kulgeb valdavalt (kergelt) ülesmäge. Distantsi keskel, Kirnas, on järsem tõus ja raja kõrgeim punkt. Tõusudele järgnevad enamasti ka langused, aga raja tõusev profiil on siiski meeldejääv (kokku siiski vaid 30 tõusumeetrit).

Lõpu lähenedes tuli kärsitus sisse ja seetõttu tõusis juba 4 km enne lõppu tempo 4:30/km-ni. Türile jõudes ei olnud enam põhjust tagasi hoida ja kuigi tegin sel moel lõpu endale raskeks, siis kahe viimase kilomeetri läbimine ajaga 7:20-ga tuli isegi üllatusena! Pikkasid lõike joosta 3:40/km pole isegi treeningus kerge, sest umbes sama maksimumkiirusega suudan vastu pidada Cooperi testi (12minuti jooks staadioniringil). Kuna olin maratonitempoga liikunud üsna säästlikult ja pikk spurt lõpus oli täielik nauding...

Seega, kontrollvõistlus sai edukalt läbitud ja nädala pärast tahaks igati korda läinud jooksuhooajale väärilise punkti panna.

Kõige esimene katse

Tere.

See on BlackPole-nimelise mitmevõistluse harrastajate klubi blogi esimene sissekanne. Siia hakkame me oma võistlusjutte ja muud huvitavat postitama, mis vähegi ilmavalgust kannatab ja potentsiaalselt huvitav on.