pühapäev, 19. september 2010

Maratonid 2010: Helsinki vs Tallinn

Helsinki City Marathon 14.8.2010

Numbrid räägivad teinekord rohkem, kui sõnad... allpool tuleb siiski mõlemat.

km _time _split min/km
5 0:25:18 0:25:18 0:05:03
10 0:50:01 0:24:43 0:04:56
15 1:15:35 0:25:34 0:05:06
20 1:42:33 0:26:58 0:05:23
25 2:11:06 0:28:33 0:05:42
30 2:41:23 0:30:17 0:06:03
35 3:13:15 0:31:52 0:06:22
40 3:47:31 0:34:16 0:06:51
Fin. 3:58:45 0:11:14 0:05:06
Neto 3:58:05

Helsinkis läksin rajale tundega, et hea ilmaga võiks jõuda 3h30-ga finishisse, aga palava ilma tõttu kahtlesin selles veidi. Distantsi alguses oli minek hea ja kerge - läbisin esimesed kilomeetrid veidi alla 5min/km ja nautisin olukorda.

Palav (+27C) ja ebatavaliselt niiske ilm mõjusid enesetundele üllatavalt kiiresti ning kusagil 8km läbimise järel pidin parema reie tagalihasesse tekkinud valu tõttu jooksusammu lühemaks võtma. Rahulikuma tempoga võis jooks jätkuda, aga olin häiritud ja ühtlasi kogunes väsimus, mida ei soovinud sugugi kogeda maratoni esimeses pooles...

15-20km vahel veetsin mõned minutid JP-s asuvas mobiilses traumapunktis, kus lihasevalu leevenduseks loodetud soojendavat kreemi paraku polnud ja kuigi aeglasema tempoga liikudes jäi valu tahaplaanile, siis olin juba enne 25-t km-i ka füüsiliselt üpris küpse. See tähendas, et lubasin endale muretult jalutusega lõike ka JP-de vahelisel alal. Paraku oli taastumine ikkagi kasin - hoolimata rohkesti tarbitud vedelikust ja muust käepärasest kadus tasapisi jõud ja jalad muutusid järjest raskemaks.

Kusagil 38-ndal km-il möödus minust suurem grupp koos 4h tempojooksjatega ja siis sundisin ennast tõesti päris palju, et selle satsiga lõpuni kulgeda. Viimastel kilomeetritel võitlesin juba ka säärekrampidega ja nähes rajal sirgete jalgadega jalutajaid, teadsin väga hästi "mida nad tunnevad".

Endal õnnestus joosta viimased paar kilomeetrit maksimaalse tempo ja sammuga, mis lihast siiski päris lukku ei löönud, aga pärast finishit meenusid tuntud laulusõnad "...mõni hetk on kohe väga-väga valus...". Samas olin siiralt rõõmus, et jõudsin ikkagi 4-tunniga finishissse. Põhimõtteline värk, või nii..


SEB Tallinna Maraton 12.09.2010

Viimastel nädalatel olid ilm ja enesetunne sedavõrd kesised, et kahtlesin, kas on üldse mõtet Tallinna Sügisjooksu maratonirajale minna? Õnneks saabus vananaiste suvi õigeaegselt ja ühtlasi vabanesin enne nädalavahetust nohust, kuid enesekindlust see palju ei lisanud. Kokkuvõttes otsustasin minna rajale tagasihoidliku plaaniga leida enesetundele vastav mugav (treening)tempo ning joosta esimene ring paraja varuga. Kui poolel maal raskeks ei lähe, siis peaks samas tempos suutma läbida vähemalt 30km, ehk isegi 3h.

Rahuldust pakkuvale lõpptulemusele aitas kindlasti kaasa asjaolu, et enne 5 km läbimist tempojooksjaga grupile järele jõudes olin alustanud mõistlikult. Samas taipasin, et finishiaega 3:45 sihtivast seltskonnast möödumine tähendaks viga, mida ma ei soovi hiljem kahetseda.. (etterutates olgu öeldud, et teisel ringil ma selle vea siiski tegin, kuid seda ma ei kahetse sugugi :)

Meriväljalt linna poole tagasi joostes loksusin veidi rahulikumalt nauditavas tempos kui jäin samasse rütmi Kaarel Karu'ga.

Pilt Russalka ERGOtuspunkist: http://www.ergosport.ee/files/Image/large/12843780719.jpg. Lobisesime rahulikult kulgedes 20km-ni, kus minu tempo hakkas Balti Jaama juures tõusust hoolimata vaikselt kiiremaks kerima. Kaarel jätkas ringi lõpu omas tempos - tema prognoosis oma esimese maratoni lõpuajaks üle 4-tunni ja hoolimata heast enesetundest jälgis aeg-ajalt pulssi. Lõpptulemusi vaadates oli see mõlema jaoks mõistlik otsus omas tempos jätkata.

Ringi lõpp ja uus algus kulgesid allamäge ning enne JP-d manustatud energiageel tegid sammu kergemaks, mistõttu jõudsin Pirita teel taas järele 3:45 tempojooksjaga grupile (ning seekord möödusin tasapisi!). Paraku pole maraton teises pooles jalg enam võrreldav puhanud jalaga ja energiageeli mõju kahanes üllatavalt ruttu. Nii meenus kogenud jooksjate tarkus: hoolimata tasemest ja vormist pole maratoni lõpetamine kunagi kerge. Kaasa võetud kalorite ja JP-des pakutavaga sain ennast veel mitmel korral turgutada ja lisaks tundus 3:45 vägagi ahvatlev lõpuaeg. Minu üllatuseks muutus tempojooksja samm viimasel 10km senisest kiiremaks (ja grupp pudenes tasapisi), millest suutsin järeldada, et numbriga "3:45" võistleja jõuab finishisse plaanitust mõned minutid varem. Endalegi oleks väga meeldinud näiteks viimased 5km keskmisest tempost kiiremini joosta, aga selleks ajaks oli samm juba üpris raske... Laboratooriumi tänavalt Tornide väljaku ja Shnelli tiigi piirkonda jõudes oli lõpuni täpselt 2km jäänud ja siis "lülitasin ennast tempojooksu asendi ja hingamise rezhiimile", kuid viimaste km-ide läbimiseks kulus ikkagi ligi 5min. Viimane jupp Kaarli kiriku juurest allamäge oli juba oluliselt lihtsam ning siis hakkas hing sees hõiskama - "Läbitud saab minu elu 20-s jooksumaraton ja seda taas probleemideta jooksusammul !"

dist. _time _split min/km
5 0:27:39 0:27:39 0:05:31
10 0:53:37 0:25:58 0:05:11
15 1:20:28 0:26:51 0:05:22
20 1:46:47 0:26:19 0:05:15
25 2:13:08 0:26:21 0:05:16
30 2:39:49 0:26:41 0:05:20
35 3:06:08 0:26:19 0:05:15
40 3:33:18 0:27:10 0:05:26
Fin. 3:44:14 0:10:56 0:04:57
Neto 3:43:59

Tagantjärele on väga lihtne kokku võtta: ilm ja riietus olid mõlemad ideaalilähedased, tempovalik oli õige (mitte kiirustada enne poolele maale jõudmist!), energiavarude täiendamine ning JP-de kasutamine rajal õnnestus, vastupidavustrenni oli tehtud piisavalt, enne starti sai puhatud-söödud normaalselt, kusagilt ei hõõrunud ja kuna üritus oli tõesti väga hästi korraldatud, siis tulen järgmisel aastal jälle ! Proovitud, Soovitan !

Sel suvel sai siis 2 jooksumaratoni tehtud, hetkel veel järgmise osas veel plaane pole...

Tervitused kõigile osalejatele ja tänud kaasaelajatele,
rait

esmaspäev, 16. august 2010

k6ps: Tartu Rulluisumaraton: ropp palavus


Tänavune Tartu Rulluisumaraton sai sõidetud ropus palavuses. Juba mitmendat päeva näitas kraadiklaas üle 30 kraadi, päike paistis läbi kerge vine lagipähe ja polnud tuuleõhkugi. Ja kui oligi, siis oli seegi liiga kuum. Olemine oli suhteliselt loid. Lühikese maa lõpetanud istusid punaste nägudega puude all varjus ja valasid endale vett pähe. Aga oludele vaatamata oli pika maa stardis rahvast umbes sama palju nagu alati, kui mitte rohkemgi.



Juba algusest peale oli ilmne, et siit mingit head tulemust ei tule. Sõita tuli alahoidlikult ja ettevaatlikult. Nagu eelmiselgi aastal, oli probleeme gruppides püsimisega. Minu 78mm. uisurattad on ikka liiga väikesed sellise sõidu jaoks -- eessõitjate tuules püsimiseks tuli sõita tunduvalt tihedama sammuga kui enamik teisi, kel valdavalt u. 90 mm. rattad. Rulluisutamine on mul ainus ala, kus on praegu selline tunne, et võiks pisut parem varustus olla. Aga kindlasti on siin oma osa (ja mitte väike osa) ka puudulikul tehnikal :)



Jooki sai tarbitud loomulikult rohkem kui tavaliselt -- igas TPs kaks topsi vett + 1 PowerBar-i. Tarbitud sai ka raja ääres seisnud lillelise kleidiga tädi teenuseid, kes rohelisest kastekannust kõigile soovijaile vett pähe valas :)



Tulemus, nagu oodatud, oli kehvem kui eelmisel aastal. Jõuvarusid aga tundus peale sõitu veel üle olevat. Täpsemalt:


  • Aeg: 1:42:40 (2009 - 1:30:42, 2008 - 1:33:52)

  • koht: 397/616 (2009 - 395/763, 2008 - 331/547)

  • koht vanuseklassis: 145/192 (2009 - 157/255, 2008 - 125/180)

  • pulss: 172/189

  • keskm. kiirus: 20,8 km/h


teisipäev, 3. august 2010

Kõrvemaa Rogain 18.07.2010

Argo kutse 8-ks tunniks metsa minna tundus kohe mõnusa väljakutsena, sest sügisene Libahundi jälje rogaini kogemus (6h) oli meeldiv hoolimata ettekujutusest, et üle 3-4h jooksmine võib lõpuks jalgades väga valus olla..
Kõrvemaal oli hommikune ilm enam-vähem, aga juba stardi eel võttis võimust palavus. Argo uuris kaarti ja KP-de läbimise valikuid – üheskoos jõudsime arusaamisele, et asume punkte võtma alustades lääne suunal ning seejärel vastupäeva põhja poole liikudes. Eks hiljem finishipiirkonda tagasi jõudes vaatame, kas jätkub jõudu ja huvi lõunapoolseid punkte otsida.

Jõudsime starti mõned minutid pärast 11:00-t. Lagedal kõrvemaastikul sörkides saime mõlemad ruttu higi lahti ja Argo pulss oli rahulikust algusest hoolimata oodatust kõrgem. Ega meil kiiret kusagile polnud, aga juba esimese tunni jooksul valatud higi ja kaasavõetud spordijoogi kulu näitas, et suvine rogain palavuses on tõsine katsumus.

Esimeste punktide leidmisega probleeme polnud, sest Argo jälgis kaarti ja kompassi, mis tagas BP-tiimi liikumise soovitud kursil. Rabamaastik oli raske ja liivasemad osad üllatavalt mägised või siis ka metsaräga täis. Seetõttu jäi jooksuosa alguses suhteliselt väheks.

Umbes pooleteise tunnise orienteerumise järel olime üksmeelselt valmis kasutama rajal asuvaid looduslikke võimalusi ja tegime esimese supluse lähimas metsajärves. Värskendav loputus jahutas keha ja edasi liikumisel oli sellest tublisti abi vähemalt järgnevaks 30-ks minutiks. Päike paistis endiselt palavalt, mistõttu ujumisel märjaks kastetud riided kuivasid tasapisi ning metsaalustel radadel hakkas higi jälle voolama. Meie kaaslaseks oli taas järjest rohkem lendavaid putukaid (kärbsed ja parmud). Seiklusmatkaja seljakotiga kaasa võetud joogipudelid olid hädavajalikud ja kaarti lugedes arvestas pilk järjest tihedamini ka esimese läheneva JP-ga.

Rait orienteerub

23-sse mineku eel soovisin oma orienteerumisoskust kontrollida ja tegin ettepaneku, et liigun Argost eespool ja läheneme KP-le minu juhtimisel. Argo oli nõus, vaatasime veel kaardilt vajalikke oritentiire (siht ja kraav) ning asusin jooksusammuga liikuma. Paraku jooksin vahetult meie ees asuvast kolmnurksest teederistmikust valele harule…, mille peale Argo üllatus tõsiselt, aga pärast meie asukoha täpsustamist kaardil oli ta siiski nõus, et proovin iseseisvalt KP-suunas edasi liikuda… :) Teed mööda jooksmisel ma enam ei eksinud, kuid veidi hiljem sain veel teada, et kaardile märgitud metsasihtide leidmisel on mul veel kõvasti õppida…samuti on kaardile märgitud kraavi leidmiseks teinekord päris TÄPSELT teada enda asukohta kaardil. Tulemusena leidsin siiski enda jaoks vajalikud pidepunktid ja kuna olime pisut hargnenud, siis jõudis Argo rahulikult jalutades ometi pisut enne mind KP-ni. Iseseisva orienteerumisharjutuse tulemus ei rõõmustanud mind, kuid samas sain väärtuslikke kogemusi. Edasi liikusime jälle Argo juhtimisel ning püüdsin mõista, kuidas metsaalusel maastikul märgata käigupealt kaardile märgitud leppemärke ja hoida õiget kurssi, isegi kui mingit head orientiiri pole silmapiiril…

Suurepärased vaated
Ootamatult jõudsime (suure) järve äärde mäetippu ehitatud vaatetornini, mis kaardil oli loomulikult juba ammugi olemas, kuid avastasin selle enda jaoks alles vahetus läheduses. Torni vallutamisest loobusime, sest metsaalused matkarajad looklesid üles ja alla, mistõttu täiendav turnimine ei tundunud sugugi ahvatlev. Maastik oli isegi raske ja vaatamist jätkus piisavalt. Lisaks oli juba teadmine, et peatselt jõuame rabas asuva vaateplatvormi juurde (KP32). Otse läbi raba sammudes oli meie sihtpunkt juba kaugelt näha. Raba oli suvistes oludes üllatavalt kuiv ja kui välja arvata mõned laukad ja lombid, siis ei saanud isegi jalad eriti märjaks. Tegelikult viis selle vaatetorni juurde ka laudtee. Torni tipus asuvas kontrollpunktis nautisime mõne hetke jooksul vaadet ja laudteed kasutades edasi liikudes leidsime Argoga, et see on väga mõnus ja mugav tee jooksusammu arendamiseks. Torni juures oli ka mitmeid teisi tiime, kes sel moel edasi ei kiirustanud. Arusaadavalt tuleb rogainil kiirustamisega olla ettevaatlik (kui tuleb veel mitmeid tunde vastu pidada), kuid sel hetkel nautisime omapärast jooksulõiku. Kui olime rajal olnud ca 3h (punktid 40, 33), siis jõudsime rabasse, kus taevas oli kirgas helesinine ja raba oli kaetud särava hele-rohelise heinamaad meenutava taimestikuga. Selline rohelus meenutas mulle pigem unenägu, kui tegelikkust. Vaade oli 5+ ja läbitavus raba kohta päris hea, sest pinnas ei olnud väga vetruv ja läbivettnud, nagu rabas enamasti kipub olema.

Jalutasime ja nautisime, punkti võtmine õnnestus hästi ja peatselt liikusime juba mööda raiesmikku JP suunas. See ei olnudki halb nali, vaid tõsiasi, et kohtasime vastutulevat tiimi, kes andis lootust, et JP-s peaks vett TEILE veel jätkuma. Kohale jõudes leidsime eest seltskonna, kes puhkas jalga ja ootas teadmisega, et joogiauto võiks varsti tulla. Meie jaoks oli tõsiasi, et saime kumbki ca 200ml vett ja varude täiendamisest polnud juttugi. Hakkasime planeerima järgmist ujumispunkti ja ühtlasi tuli ka tsekkida järgmise JP asukohta.

Järv KP20 ja KP50 vahel oli samuti super supluskoht, kus leidsime juba rogainijaid vees sulistamas. Lisaks suplusele võtsin ka varupudelisse joomise tarbeks järvevett (hiljem selgus, et väga mõistlik otsus). Aega oli kulunud selleks ajaks juba 4h, kuid hoolimata pidevast joomisest oli ka janu järjest kasvamas. Kuigi järgmise JP-ni ei olnud enam palju maad, kosutasime ennast veidi vahelduseks jõeveega (KP21 silla all). Üllatusest sai tagasihoidlikult öeldes pahameel, kui selgus, et lubatud JP-s istus üks härra auto juures tühja veetünniga… Vihaseid-januseid orienteerujaid oli teisigi (ja mitmetel polnud ka omal joogivaru kaasas).Selle peale tundus tõesti, et läheme võimalikult otse finishini, sest 8h pole taolistes oludes võimalik läbida isikliku 2l joogipudeliga (millele olime võtnud täiendust järvest ja ojast ning jahutanud ennast plaanivälistes supluskohtades). Õnn pöördus siiski veidi ja vastu tulnud „JP varustaja“ jättis janustele rogainijatele mõned tünnid külma veega, mis võimaldas meil taas keskenduda KP-de läbimisele. Stardist oli möödunud ligi 6 tundi ja külma vee kosutav mõju andis võimaluse enne F-punkti siirdumist veel 9 punkti teenida (41, 37, 29).

Pärast 41-ni jõudmist tundusid viimased punktid suhteliselt lihtsad (ka maastiku mõttes). Seljakotis asuvast veepudelist sai pidevalt mõnusat jahedat vett ja kuigi tekkis hirm, et liigne joomine võib omakorda vaevusi tekitada, siis võttis organism vajaliku vedeliku hästi vastu. Lõpuks saime veel KP 29 suunal teed mööda edasi-tagasi sörkida, mis andis kinnitust, et ka jalgade jaoks oli päev täiesti talutav. Finishisse jõudes saime tulemuseks 89 punkti ajaga 7:01:27.
Vaim ja füüsis said piisavalt vatti, mistõttu 7h sooritusest enamat polnud põhjust taga ajada.
Pikk rogainipäev oli lõpuks läbi – meeldiv pingutus ja hea kogemus.

Kõrvemaa Rogaini koduleht: http://www.orion.ee/rogain/2010/ , protokoll (8h) ja Blackpole sooritus.

Öise xDreamini on jäänud 2 nädalat ning seejärel "iga-aastane" Helsinki City Marathon tuleb 14.08.2010.

pühapäev, 30. mai 2010

Raini: Tartu Rattaralli 30.05.2010

Kui kell sai 10:00, läks veel mõniteistkümmend sekundit ja saigi liikuma hakatud grupist 300-500, kuhu 10 minutit varem oli raskusi ära mahtumisga. Plaanis oli küll Riia maanteel kohe tulistama hakata, aga tuul oli vastu ja samas grupis startunud ratturid liikusid juba piisavalt kiiresti. Riia maanteel tekkis minust juba oluliselt kaugemal vahe sisse ja sai rahulikult edasi tiksutud kuni Pangodini või veidi kaugemalegi. Rada 2010

Alguses Lõunakeskuse ringil (foto: Markus Toom)


Mingil hetkel tilkus gruppi uut verd ja grupi kael tõmmati pikaks, mille tulemusena mõni km enne Otepääd juba üks grupp paistma hakkas. Ei läinud palju aega, kui otepääle tõustes ta käes oligi. Mõnus tunne :). Edasi ralliti taas sujuvalt, kuigi raske oli külgtuules valju leida. Sams jalg oli päris hea ja nii tuligi perioodiliselt ette liikuda grupi äärest.

Grupis loksumine (foto: Markus Toom)

Peale Sihvat läks tee kitsamaks ja mingil laskumisl kruviti tempot edasi, mis tipnes Otepääl. Jällegi oli jalg päris kobe ja Otepäält juba alal sõites olin päris grupi eesotsas. Siiski mingit olulist lagunemist ei toimunud, sest põhitegijad olid varsti grupis tagasi. Ka edasi pidi tempo päris hea olema, sest Valga maanteele jõudes olid grupis selgeid raskusi vahede kinni sõitmisega ja nii edasi minnes hakkaski ees veel üks grupp paistma, mis söödi ära mõni km enne Lõunakeskust.

Ringteedest läbi enne silda ja juba oligi esimene (alles) kukkumine, kus paar ratturit mööda asfalti kraavi liuglesid - suht vaiksel, karboni kriuksudes ja inimliha asfaldiga freesides. Silla tõusul hakkas grupp veidi ära libisema eest, kuid vahe oli veel üsna mõistlik. Enne raudteed aga oli selles suures grupis mingi suurem komistamine ja nii jõudsingi täpselt 3:20 gruppi. Vangla teel juba lasti seal jalg enamvähem sirgu ja tõdeti, et sõit ongi selleks korraks tehtud, ning veereti sõbralikult ilma rabistamata üle finišijoone. Vähemalt tagant vaadates tundus nii. Olin päris viimste hulgas ja raudteel mahajääjad jõudsid alles pea minut hiljem. Ilmselt siis olid teel vedelejad neilgi rallimise isu ära võtnud. Järgnevate gruppide ratturitega vesteldes selgus, et seal olla oluliselt rohkem ja karmimaid kukkumisi olnud. Niiet ikkagi vereralli, kahjuks.

Tartu rattaralli 2010 grupid (kuni 4h)

Tagantjärgi võiks öelda, et vaatamata tuimale algusele oli põnev sõit. Ei juhtu tihti, kui kaks suurt gruppi kinni püütakse ja keskmine kiirus tuli 39,71 km/h (enamvähem sama, mida suutsin Jüri triatlonil 15km jooksul hoida :), võitjal 43,37 km/h. Graagikult on näha, et ka peagrupp 3:04 on päris pirakas olnud ja grupp 3:20 oligi siis teine. Kui lõpus mitte spurimine välja jätta, siis võiks öelda, et 500 rea pealt startides, õnnestus endast anda maksimum. Millele aitasid kaasa muidugi aktiivsed ratturid, uued jooksud eraldika alt ja hulganisti maanteekilomeetreid.

249. Kuhi Rainer 3:20:58
1365. Tänavsuu Taavi 4:36:01
1802. Rast Henn 6:09:27
teised tulemused ...

esmaspäev, 1. märts 2010

Black Pole võistlused 2009

[Enne, kui uut kalendrit alustame, vormistan vana artikliks. Kui keegi tunneb, et tema võistlus on mainimata jäänud, siis lisage!]

Võistluskalender 2009

pühapäev, 21. veebruar 2010

Raini: Tartu Maraton 21.02.2010 - sõidab suusk...

... mitte mees. Nii võiks ma omalt poolt selleaastase suusatajate laulupeo kokku võtta.

Määrimine: Nagu kõik eelmised maratonid, sai ka sel korral ise suusk ette valmistatud. Tuleb tunnistada, et sellise ilma jaoks veel kogemust pole, seda just libisemise määrimise osas. Kuid päris kindel pole, et pidamine pole libisemise takistajaks saanud, kuigi pidamisala nägi finishis täitsa puhas ja üldise pidamise hindaks 4 peale. Libisemine: swix lf6 + holmenkol matrix blue + swix fc8l liquid. Pidamine: vg35 rauaga + 3 kihti vr40 + kulpi 3 kihti vr40 + 5 õhukest kihti vr45. vr45 valisin just veidi jäiga suusa tõttu pehmel rajal. On küll madshus hypersonic cold, mis peaks madalt kulpi tähendama, sildil olev kaaluvahemik lõppeb 70kg juures ära (kaalun 72kg), at-spordis peaks ka ilusti kaalule vastama, kuid ikka on veidi jäigavõitu.



Sõit: Stardis juhtus uskumatu lugu - valisin 300-500 grupi asemel hoopis 500-700 grupi. Imelik, miks need inimesed seal väravas seisavad, kui nad mu tähelepanu sellele ei juhtinud. Ilmselgelt oleks kisaks läinud, kui ma oma stardigrupi oleks mõne paremaga segi ajanud :). Tulid esimesed laskumised ja sai selgeks, et libisemine on ikka päris nigel - tuhiseti nii vasakul kui paremalt mööda. Õnneks oli pidamine üllatavalt hea sellise suusa ja ilma kohta. Vaikselt tuli harjuda möödavihisejatega ja oma sõidule keskenduda. Enamus sõidust oli mul au härra peaministriga koos sõita (2008. aasta nigelate suusaolude tõttu ainsamal Estoloppet maratonil Haanjas juhtus ka nii). Peale Kuutset, hakkas enesetunne paranema ja Ansipi tempo sobis kuni 21 km postini, millest teekond Palule on kujunenud minu lemmiklõiguks Tartu Maratonil - alla mäge, põnts, pikalt laskumist jne. Kehv libisemine andis tunda ka Palu-Finish lõigul, kus pikalt paaristõugetest midagi välja ei tulnud, vaid tuli töötada pidevalt vahelduvaga. Vaatamata sellele hakkasin Peale Palut tasapisi oma kohta parandama ja varsti oligi maraton selleks aastaks seljataga.

Söögiks oli sel korral kaasas 5 powerbari geeli, mida tarbisin teisest kuni eelviimase TP-i sinna saabudes ja jõin peale 2 topsi sooja spordijooki. Eelmisel aastal oli 2 müslibatooni, aga jook oli omal kaasas. Riietus Aluspesuks oli brynje ja peal isc ja trek püksid. Soojema ilmaga oleks see palju olnud.

Kokkuvõtvalt oli tore üritus, kuid nautida oleks saanud seda rohkem, kui suusk oleks olnud sarnane konkurentidega võrreldes. Võibolla sõidan ka Haanja maratoni veel sel aastal, kuid üldiselt hakkan keskenduma rattale nüüd.

neljapäev, 28. jaanuar 2010

Raini: Winter Xdream 24.01.2010 - külmakahjustatud

[Kirjutasin selle jutu juba vahetult peale võistlust listi, aga nüüd 1.03 kleepisin selle ka blogisse]

Sai käidud siis pühapäeval Skype segatiimiga suusakeppidega jooksmas Jõulumäel 6. Winter Xdreami raames. Eriti orienteerumisega ma ei tegelenud, kuna suusakepid olid käes ja suusa-o alust polnud. Ega seal suurt orienteeruda polnud ka sest lumele jäävad lohad eriti hästi näha :) Stardis oli -28C ja 10 minutiga hakkas kätel väga külm ja veidi ka varvastel, kuid peale jooksma hakkamist oli isegi palav ja pärast paksus lumes sumbates oli ka täitsa hea. Ilm oli selge ja päike paistis, rabade peal isegi soojendas. Kõikide punktide ära võtmine võttis 6 tundi ja selle ajaga läbisime umbes 28 km. Raja läbisime hinnanguliselt 3,5h joostes ja 2,5h jalutades (lumes sumbates). Kahjuks ei läinud gps tööle, kuna kiiruga panin pataka tagurpidi sisse.

Kui suusatajad mööda vihisesid, oli küll kahju, et Black Pole tiimiga siia klassikat sõitma ei tulnud, sest arvan, et 5 tunniga oleks selle raja kindlasti läbi suusatanud, eriti kui arvestada seda, et päris paljud rajad olid lumesaanidega lahti sõidetud ja teise koha võistkond läbis raja suuskadel, kaotades võitjale 6 minutit.


Läbitud teekond route gadgetis ->

Linnulinnuline optimum rogain routeri järgi:



Külmakahjustusest:
(millest ka xdreami foorumisse külmakahjustuste sektsiooni kirjutasin)...
jooksu ja matkamise ajal polnud nagu kordagi külm ja peale finišit oli veel nii soe, et käisin söömas ja vahetasin auto juures riided ära. tallinna jõudes avastasin, et suure varba juures on paari cm valge laik, mis keskelt veidi sinakas. see tekitas veidi kõhedust ja igaks juhuks käisin traumapunktist läbi. need ei oskanud esialgu veel seisukohta võtta, määrisid sulfarginiga ja käsikisid järgmisel päeva perearsti külastada. esmaspäeval oli see külma poolt hammustatud ala endiselt valge. kuna, pidi eksisteerima varba kaotuse oht, soovitas koju jääda, leige soolaveevanne teha ja ka sulfarginiga määrida. paar päeva hiljem on valge ala asendunud villidega ja kollase nahaga kaetuks, on ümberringi punane. siiski kaldun, et päris amputeerimiseni asi ei jõua, aga hea õppetund ikkagi, kus märkamatult külm mingi osa varbast ära võtab. teise jala varbad vaid tulitasid vaid mõnusalt peale soojendamist. jalas olid suvised salomoni jooksutossud, sees kaks paari sokke, millest alumine õhuke jooksusokk ja peal matkasokk, peal säärised (bahillid). kaldun arvama, et peamiseks põhjuseks oli see, et parema jala toss jäi pool numbrit väikeseks sellises seadistuses ;). ja muidugi tasub kohe peale võistlust varbad üle kontrollida, isegi siis, kui kõik tundub korras olevat.



Riietusest veel järgmiseteks aastateks (kui varvas alles jääb, või teistele kogemuseks)...
Tossudega oli tegelt üllatavalt ok, aga säärised on sellejuures väga vajalikud, et lumi küljepealt sisse ei lähe ja tossus sulama ei hakka. Eriti hea oleks veel coretex toss, sest kohati kippus nagu võrgu vahelt lumi sisse sulama, aga peale jääkihi moodustamist vist mitte nii väga. Püksid: all üle põlve jooksupüksid (liibuvad), et põlvi rohkem soojsa hoida, siis brynje pesu ja peal crafti suusapüksid. Üleval: brynje pesu, crafti õhuke fliis ja peal isc-i suusapluus. Seljas: oli veel väike seljakott, peamiselt varukinnaste jaoks, ja vööl Madshuse 1L joogitermos, mis stardis leiget spordijooki veel ka 5. tunnil vedelana hoidis (kuigi kergete kristallidega).
Käes: salomoni slallikindad, varuks oli kotis veel õhukesed rattakindad, mille peal villased labakud. Peas: brynje mask ja peal suht õhuke suusamüts.
Salli polnud maskiga vaja ja sest lisaks olid ka kõrge kaelusega brynje pesu ja crafti minifliis. Söögiks piisas kahes geelist, kahest müslibatoonist ja 1L spordijoogist (joogipunktist sai ka 300ml kuuma spordijooki tarbitud).

Mõnusat talveilma jätku,
Raini 27.01.2010



Vahepeal - varbalt on nahk maha tulnud ja küüs on pooleldi kahjustatud, ei teagi kas tuleb maha või kasvab välja. Ilus roosa nahk on asemele kasvanud. Suusatada ja ujuda sai vaikselt juba nädala pärast, aga tunda andis veel Tartu maratonilgi.

Head esimest sula alates detsembri keskpaigast,
Raini 01.03.2010