Eesmärk: läbida -> mitte "ära kukkuda" -> tempoks 5:00 alla. Üks jäi seadmata, mis võib kalliks maksma minna, aga sellest hiljem.
See oli minu 5 jooksumaraton 6 aasta jooksul ja kogemusi juba on üksjagu kogunenud, aga üks poolmaraton on jäi ikka puudu.
Alustasin oma 300-500 grupi tempoga ja pulsiga 10 lööki alla anaeroobse (182 bps), mis peaks keha laskma korralikult käima saada. Kui esimesed 7km oli läbitud, oli tunne väga hea ja tempot eriti tõsta ei tahtnudki, sest tulemust jooksma ei läinud. Järgmised 7 km läksid ka linnulennult, kuid reites oli tunda kerget jäikust. Tuli meelde, et kui talvel pole joostud, siis 2 korda nädalas on salsat ikka tantsitud. Üllatusena oligi päkk päris särtsakas ja katsusin kanda jõudu rohkem säärtele ja päkkadele. Kui geel oli ära imetud (isegi hakkas parem) oli lõpuni jäänud veel 6km. Et jooksu huvitavamaks teha ja end testida, otsustasin pulsi ajada sujuvalt üle anaeroobse. Muideks, väga hästi oli 182 ületades juures tunda, kus rahulik hingamine läks selgelt kiiremaks ja sügavamaks - milline äratundmisrõõm :) Umbes 4km peal enne lõppu tekkis kerge tagasilöök, kus peale ühte laskumist lõi reied veidi krampi, aga kerge tempolangetus ja lõdvestavale sammule rohkem tähelepanu juhtimine aitas. Lühikese rajaga kokku saades on raske mitte motivatsiooni leida tempo hoidmiseks ja isegi tõstmiseks, sest on, kellest mööda joosta. Kui järgnevatel aastatel peaks 6km enne lõppu raskem olema, on see õige koht, kus võiks ikkagi tempoga flirtimist alustada.
Kuni finishi jooneni nautisin jooksu, aga see, mis pärast juhtuma hakkas on ... Mõege ise siia sobilik sõna. Kükitasin korraks maha, et koormust saanud sääri venitada. Püsti tõustes, tundsin valu vasaku põlve küljel. See meenutas midagi 3.5 aastat tagasi toimunud Rogaini 7. tunnil toimunut, millest on välja kasvanud minu parema jala müstiline põlvevigastus, mis seinini aegajalt väga pikalt joosta ei lase. Katsusin veel venitada, aga ei midagi - mida rohkem lihased maha jahtusid, jamamaks asi läks ja peagi olin lombakas valmis :( Ei osanud oodata vigastust vasakust jalast ja veel peale finishit, pigem olen jälginud paremat jalga ja vajadusel olin valmis ka katkestama. Õhtul käisin traumapunktis aega veetmas ja esialgseks diagnoosiks oli põlvesidemete vigastus. Kui hull see saab olema ja kas see ongi selleks aastaks kõik, selgub edaspidi. On kellelgi soovitusi, mis edasi teha?
Mida õppisin ja mida järeldada: 1. peale finishit võiks rahulikult edasi liikuda ja alles siis ettevaatlikult venitama hakata. 2. Sujuvatel langustel pole mõtet tempot lisada, vaid saab edukalt puhata, lihast lõdvestada ja hingamisrütmi taastada. Kinnitust leidis ka see, nagu ikka kevadeti, et jooksulihaskond on lahja, süda aga enamvähem ökonoomne ja koormust taluv (minu jaoks). Eesmärkidesse tuleb lisada ka vigastuste vältimine, mida oleks oleks ehk saanud vältida viimase 6km lõpukiirenuse tegemata jätmisega.
2009 23,4km 1:53:20, 4:51min/km, 177 avg, 193 max, 480/1352=36% -- vastavalt treenitusele ok
2008 23,4km 1:57:14, 5:01min/km, ??? avg, ??? max, 450/1222=37% -- lihtsalt ei jaksanud (palav ilm)
2007 22,3km 1:45:48, 4:45min/km, 177 avg, 192 max, 361/1157=31% -- lõpus reielihased kanged
2006 -- parema põlve vigastus
2005 22,3km 1:44:38, 4:42min/km, 180 avg, 195 max, 278/823=34% -- hea jooks ja
2004 22,3km 1:56:08, 4:58min/km, ??? avg, ??? max, 426/720=59% -- liiga kiire algus ja kõht lahti
Pilt 1: Esimesed üle stardijoone (Tarmo Haud foto).
Pilt 2: HR- ja tempograafik.
