Bodensee rattamatk, vol.2 (Liechtenstein)

Olime näinud 5 päeva jooksul Saksamaad, Šveitsi ja Austriat ning teinud ratastel Bodensee järvele tiiru peale, kuigi järve "piiramiseks" kulus ju tegelikult vaid kaks päeva. Hörbranz'i külalistemajas "Landgasthof Seeblick" pidasime peremehe lahkel loal kombekohase jaaniõhtu - Austria grillvorstid ja õlled sobisid selleks puhuks suurepäraselt. Maja köögist pärit ootamatult suured praed ja kohalikust kaubandusest hangitud grillvorstid nõudsid küll teatavat pingutust, kuid muus osas hoidusime liialdustest, sest järgmisel päeval oli kõigil soov jõuda probleemideta Liechtensteini.

Startisime 25.nda juuni hommikul tavapäraselt 9:30-ne paiku. Õhtul vihma tilgutanud taevas oli hommikuks selginenud ja paistis algavat päikeseline päev. Võtsime suuna lõunasse, mis tähendas, et sõitsime läbi tuttavate Lochau, Bregenz'i, Hard'i Bodensee järve lõunatipu suunas ja sealt edasi mööda Reini-äärset rattateed. Jõgi eraldas Šveitsi ja Austriat, meie liikumistee kulges valdavalt Šveitsipoolsel kaldal. Rattatee sirgus vana raudteealust meenutaval vallil või selle varjus ja mööda jõe äärset. Vallid võisid olla tekkinud suuremast jõesängist või oli tegemist kaitserajatistega riigipiire tähistanud territooriumil. Mõne silla juures oli märgata ka tolliametnikke, kes oma formalseid kohuseid täitsid, kuid rahulikke rattureid ei tülitanud.

Laugetel jõeäärsetel rattateesirgetel edenes pärituulega sõit kiiresti, kus matkagrupp vahelduseks suuremaid kiirusi arendas. Kogu grupp liikus kohati kiirusega üle 30km/h, hoolimata sellest, et asfalt vaheldus aeg-ajalt kruusakattega. Kärsitumad pedaalijad võtsid mõõtu suurematel kiirustel, millest kujunes spontaanne tempointervallide läbimine (ca 40km/h), mis vaheldusid taastuvate lõikudega. Jõekallastest veidi kaugemal paistsid kõrguvat mäeahelikud ja lõunasse liikudes märkasime, et mäed muutuvad üha kõrgemateks ja seni valdavalt roheliste mägede sekka paljastasid mõned teravamad tipud oma kaljust pinnast. Siiski ei jäänud meelde, et nähtavuses oleks mägede tipud kaetud lumega - selleks olid nad ilmselt madalad, kuigi seda öeldes tundub võrdlus jällegi kohatu...

Vaduz on kiviga visata...

Üllatus oli suur, kui jõudsime ootamatult teeviidani, mis näitas, et jõe ületamisel olemegi Vaduz'is, Liechtensteini pealinnas.

Liechtensteini iseloomustavad faktid, et riigi pikkuseks on 24,6km, laiuseks 12,4km ning elanike arv on umbkaudu 35,000 inimest (2007). Meil oli võimalik tutvuda jõeäärsete mäeahelike vahele jääva osaga - asulad paiknesid jõe ääres ja samuti mäenõlvadel. Need mäed olid tõesti muljetavaldavalt kaunid ja võimsad, mida iseloomustab näiteks 12.sajandist pärinev Vaduzi kindlus ehk käesoleval ajal printsi residents.

Matkaseltskond sai kinnitada keha, nautida vaateid ja jätkuvalt päikeselist päeva, kuid kõigil oli selge, et suurem katsumus on alles ees - tarvis on jõuda ööbimispaigaks valitud hotelli "Martha Bühler", mis asub üle 800m merepinnast, Triesenberg'is. Esialgu tundus isegi üllatav, et tegemist ei ole mäetipuga, aga kahtlemata on koht suurepärane.

Kes on Martha Bühler?

Ei saa mainimata jätta, et Martha Bühler oli esimene taliolümpimängudel osalenud Liechtensteini naissuusataja (1968 aastal Grenoble's). Neli aastat hiljem oli Martha oma maa kangelane, kuuludes maailma paremikku Sapporo taliolümpial 1972. Erinevalt Eesti suusatraditsioonidest tegeles ta loomulikult mäesuusatamisega, aga täpsemaid faktid jäävad siinkohal esitamata.

Niisiis, meid ootas ees tõus Triesenberg'i asulasse, mis asus "poolel mäel", kuid sellest hoolimata tähendas see üle 5km pidevat tõusu mäeküljel looklevatel serpentiinidel. Kusagil poolel tõusul hakkas lummav vaade hinge matma (või tundsin vajadust hinge tõmmata teistel põhjustel :), igatahes "panin jala maha" ja vaatasin ringi: edasi...

... ja tagasi...

Ei saa salata, et oli tunne ülev ja edasi liikumine puhas rõõm. Varasemate tõusudega võrreldes võis tõusunurk olla alla 10%, sest liikumiskiirus oli senistest sooritustest veidi kobedam (püsis enamasti üle 10km/h), kuid palaval õhtupoolikul oli päeva lõpetuseks katsumus siiski päris tõsine, mille nautimist oli sõitjate nägudelt üsna raske leida (sõidu pikkuseks oli kogunenud taas 80km).

Niisiis, kogu grupp jõudis pärale - igaüks valis sobiva tempo ja liikumisviisi, sest tegelikult oli ratta käekõrval lükkamine ilmselt hoopis nauditavam ja üldsegi mitte oluliselt aeglasem...

Kui kõrgele minna?

Kohalikku kaarti lähemalt uurides saime teada, et tõusu jätkub veel 7km ulatuses, kus kõrguseni 1600m on võimalik liikuda ka näiteks bussiga. Ühistransport Malbun'i viib suusakeskuse jalamile, kust omakorda toimetab suusatõstuk (mis paraku ei olnud käigus) soovijaid edasi 2000m tipule (Sareis'i). Mäenõlvadel oli samuti mitmeid viitadega tähistatud matkaradasid, mida üksikud uitajad sihipäraselt kastutasid.

Reisi viimaseks sõidupäevaks oli valida, kes minna alla orgu ümbrusega tutvuma või liikuda edasi läbi raskuste kõrguste suunas. Nädalane rattaretk hakkas läbi saama ja viimane võimalus ennast taas proovile panna oli vägagi ahvatlev. Lühidalt, ees ootas minimaalselt 800 kõrgusmeetrit 7 kilomeetri jooksul. Umbes 400m pikkune laugepõhjaline tunnel läbi mäe oli päris hea kergendus poolel teel, kuid samas tähendas see, et ülejäänud osas pidi tõus olema omakorda järsem... Ja see tõus oli tõesti karm, püsiva pingutuse tõttu läks lõpp päris raskeks. Tähelepanelikult odomeetrilt kilomeetreid lugedes on hea jälgida sihtmärgile lähenemist, samas on üsna ebameeldiv sellises olukorras avastada, et distants on oodatust pikem... Nii püüdsin viimasel poolel kilomeetril ebamugavat olukorda leevendada sellega, et madalma tõusunurga saavutamiseks kasutasin tee laiust ja lisasin liikumistrajektoorile mõngaid siksakke.

Seltskond julgeid ja tugevaid tuli ratastel üles ja kogunes Malbun'i - see oli kõva sõna!

Olles jõudnud rattal kõrguseni 1600m üle merepinna on tunne päris hea, aga samas ümbrust vaadates tuleb tunnistada, et tipust on ikka asi veel kaugel... Mäehari paistis otsapidi pilvedes, kuid mitte oluliselt kõrgemal.

Väga raske oli hoomata vahemaid - kõrgused tundusid lähedal, kuigi tippudeni oli tõusta vähmalt 400m. Matkarajad looklesid mööda mäekülgi ja tundusid viivat lõpmatusse. Samas ei olnud sellel enam mingit tähtsust - täiesti ajatu olustik, lihtsalt olemiseks, sobilik ka rattal kulgemiseks. Nii asusidki kolm matkaselli teele, et tutuvuda mägedega lähemalt ja liikuda vaikselt tipu suunas.

Mägiaasad on elupaigaks alpikellade kolinal toimetavatele kariloomadele, kes on muideks täiesti rahumeelsed loomad. Mulle meenutas kellahelin esilagu talviseid suusavõistlusi, nüüd on sellel hoopis teine tähendus.

Kahtlemata oligi see viimane mäkketõus kogu reisi kulminatsiooniks, kusjuures rahulolu ei tulnud enam läbi pingutuse. Jalgrajal märkis viit Sareis'i kõrguseks 2003 meetrit. Lund seal käega katsuda ei saanud, aga päikese eest varju jäävatel mäekülgedel paistis see võimalus olevat. Suvises mäestikus on veel mõndagi avastada, ehk mõtteid järgmisteks kordadeks...

Sõitsime veel tagasi jõeäärsesse Vaduz'i, mis tähendas ligi 20 km allamäge põnevat kihutamist ja samas jälle hoolikat pidurdamist. Ühel pikemal sirgel registreeris odomeeter maksimaalseks liikumiskiiruseks isegi 68,85km/h, millest enamat ohutuse huvides sel hetkel ei soovinudki.

Mõni tund sai veel veedetud Vaduzi ümbruses, naaberlinnadega tutvumiseks oli aega jäänud juba liiga napilt. Pärast rataste pakkimist Alpiexpressi kaubikusse oli võimalus sisustada vaba õhtupooliku idüllilise rõduvaatega hotellist "Martha Bühler". Varahommikul viis buss reisiseltskonna Münchenisse ning sealt tõi Estonian Air'i otselend meid tagasi Tallinnasse.

Bodensee rattamatk, vol.1

Sissejuhatuseks alustan sellest, et seekord on teemaks tõepoolest rattamatk (mitte võistlus ega treeninglaager). Mõned kuud tagasi sain teada, et Alpiexpress korraldab rattamatkasid, mille käigus saab puhata Euroopas, näha suurepäraseid maastikke, asulaid ja inimesi - tundsin kohe, et see on parim võimalus puhkuseks! Konkreetne Bodensee rattamatk (Saksamaa-Šveits-Austria-Liechtenstein, PIKEM) toimus 20.-27.juunil 2009 ja prognoositud kilometraažiga kuni 80km päevas. Üle päeva oli võimalik valida endale lühemaid käike või hoopis puhata, sest ööbisime pärast esimest peatuspaika Friedrichshafen'is 2 öö kaupa - vastavalt Konstanz'is, Hörbranz'is ja Liechtensteinis (vaata ise: maps.google.com). Matkatempo oli esimestel päevadel alla 20km/h.

Järveäärsetel teedel ja Reini jõe ääres oli maastik valdavalt lauge ja rattateed väga mõnusad, eriti läbi väikelinnade sõites. Järve ääres oli samuti mägisemaid kohti ja vaated mägedele saatsid pea kogu tee vältel. Üks esimesei märkimisväärselt kauni vanalinnaga kohakesi oli näiteks Meersburg.

Seega oli suurepärane võimalus saada elamus mägedest suhteliselt kerge vaevaga, kuigi sportliku huvi tõttu sai mitmel korral ennast siiski proovile panna.

Esimesel sõidupäeval sai lõunapaiku võetud esimene tõus, mille pikkus oli ca 2km, tõusunurk jäi ilmselt 5-10% vahele. Tead, see asjandus võttis ikka hinge kinni, ma kasutasin ära kogu kopsumahu, lühemate vastupidavusalade kogemused ja oma maanteeratta kõige kergema käigu, et mitte jalgu lootusetult kinni ajada. Kuna poolel tõusul avanes suurepärane vaade Bodensee järvele, siis kasutasin võimalust ka korraks rattalt maha astuda ja pilte teha. Tippu jõudes oli ikkagi veel tükk tegemist, et hingamine korda saada, aga enesetunne paranes õnneks ruttu. Asjaolude sunnil olin sel lõigul matkagrupist lahus ja ma kahtlesin, et vaevalt kogu sats seda lõiku peab läbima. Oma sportlikku vormi hinnates oli isegi tiba piinlik, kui kõvasti tõusul pidin rassima. Umbes 10-20km hiljem leidsin mõnusa söögikoha ja sinna laekusid peatselt ka matkakaaslased - kõik rääkisid koletust tõusust, mille kogu grupp läbis kadudeta. Praeguseni pole ma päris kindel, kas võtsime tõusu samas kohas (sest ratta-ja matkateid oli sealkandis mitmeid), aga üle mäe tuli tulla ja kõik tegid selle ära :)

Esimese sõidupäeva lõpuks jõudsime Saksamaa ja Šveitsi piiril asuvasse Konstanz'i linna ähvardavate vihmapilvede eest põgenedes. Hotelli jõudes olime läbinud üsna täpselt 80km.

Teisel päeval sõitsime päripäeva tiiru ümber Konstanz'ist läänepoolele jäävat järve (kaardil: Zeller see) ja samuti selles asetsevat Reichenau saart. Järv on Saksamaa-Šveitsi piiril ja päripäeva sõitu alustades jõudsime peagi järve Šveitsi-poolsele (ehk siis lõunakaldal) asuva Napoleoni muuseumi juurde. Napoleoni muuseum - kena majake suurepärase vaatega, asus loomulikult jällegi ühe mäe tipus, aga see järsk tõus oli õnneks vähem, kui 1km pikk. See oli ka esimene kord, kus tõusule sõitmine hakkas mulle juba natuke meeldima.. Allatulek muideks vajab hoopis rohkem tähelepanu, kuna käänuline asfalttee teeb sõidu kiireks ja ohtlikuks, kui pidureid ei kasuta! Sel päeval jälitasd meid kohati vihmapilved, mistõttu sa tehtud mitmeid varjumise peatusi. Õnneks muutus ilm ruttu ja vahelduseks saime ka päikest.

Reichenau saart ühendas kaldaga muul ja umbes 20 km-se ringi kõigus hakkasid silma valdavalt põllumaad, suured kasvuhooned ja mitmed kirikud - eramajadest rääkimata, kuid elu-olu paistis sealkandis vägagi rahulik. Ühes pühakojas leidsime eest veinikeldri ja loomulikult ei saanud jätta kasutamata võimalust pruukida kohalikest viinamarajadest tehtud jooki. Samuti oli rattatee ääres mitmetes kohtades võimalik nautida kohalikes taludes kasvanud marju ja puuvilju. Õhtuks tagasi Konstanzi jõudes olime märkamatult läbinud koguni 94km.

Järgmisel päeval oli eesmärgiks jõuda tagasi Friedrichshafen'i lähistele (kust alustasime) Hörbranz'i külla, et veeta jaaniõhtu ja tutuvda ümbrusega. See oli ka reisi kõige vihmasem päev, aga õnneks ei sadanud padukat ja sõitmine oli siiski võimalik. Pärast peatumist Romanshornist välja sõites ühinesin nn. sportliku grupiga, keda Tõnu seekord üksi esindas. Ühendasime jõud, et vihma trotsides kiiremini majutuskohta jõuda. Šveitsist läbi Austria tagasi Saksamaale kihutasime koos valdavalt tema vedamisel. Minu võimed pandi proovile kõige paremas mõttes ja kuigi alguses oli kihutamine (võimaluse korral kiirusel 35km/h ja isegi enam) veidi ebamugav, siis tegelikult pidas füüsiline väga hästi vastu. Kui veel enne Austriasse jõudmist tekkis kohati kahtlusi, et võin liidrist maha jääda, siis tegelikult läks enesetunne hiljem isegi paremaks ja mõnedel mägisematel lõikudes sain tõusudel ka ise tempot teha. Peatused olid valdavalt seotud vaid vajadusega kontrollida kaardilt ja teeviitadelt, kas oleme ikka soovitud teel, sest matka-ja rattateid oli tõesti palju ja eesmärgini jõudmiseks oli mitmeid võimalusi.

Vihmases Bregenzis olid pilved madalal ja metsadega kaetud mägedele kaunist vaadet ei avanenud.

Linnatänaval sattusime ootamatult probleemi otsa, sest kompanjonil tekkis vajadus asendada katkine rehv tervega. Rattapoe leidmine polnud siiski raske ja edasi oli kõik juba vormistamise küsimus. Kiirel sõidupäeval ei olnud aega vaateid ega linnamelu välikohvikutes nautida, aga vihmase ilmaga ei tundnud ka selleks eriti vajadust.

Hörbanz'i külalistemajja jõudsime siis Bregenz'ist läbi Lochau sõites edasi Lindau suunal, kus järveäärsete linnade vahemaad on väikesed ja linnakesed ise hubased. Järveäärsed maastikud on meeldivalt rohelised ja suuremad mäed üsnagi lähedal.

Jaaniõhtule järgneval päeval saime tutvuda ümbrusega, kus suuremaks väljakutseks oli kindlasti Lochau'st võimalik 7km mäkketõus (ligi 700m kõguste vahet), Pfänder'i tippu (1064m), kuhu muideks oli võimalik sõita ka bussi või suusatõstukiga. Lund paegusel ajal seal polnud, küll aga nägime pilvi ja uduvihma. Vaated allpool asuvatele linnakestele avanesid veidi hiljem, kui madalamale tulles hakkas ilm selginema.

Grupijuht Renee kiitis juba ette kõiki, kes võtavad ühtlaselt pideva tõusu alla tunni või kauem - vahet polegi, ülesjõudmisel saab igaüks tunda saavutsest sügavat rahulolu. Endine tipprattur, Jan Ullrich (kelle maja asub samal mäenõlval poolel teel), olla läbinud distantsi 18minutiga (ligi 25km/h) - ikkagi 10% tõus. Mul kulus selle maa läbimiseks ca 44 minutit - väike segadus oli tippu jõudmisega, sest üleval oli mitmeid teid (ja mitu tippu) mistõttu polnud selge, kuidas soovitud tipuni jõuda. Sellest mäkkesõidu kogemusest saaks kirjutada eraldi jutu, sest taoline kogemus oli esmakordne ja pingutus samuti. Maanteerattal sõtimise eelduseks on muidugi vajalik, et madala liikumiskiiruse tõttu ei muutuks sõit kangutamiseks. Mul püsis kiirus enamasti 9-11km/h ja ülekanne sobis. Kergemat käiku polnud kusagilt võtta ja raskema ülekandega (või järsemal tõusul) ei oleks ühe jutiga üles sõitmine sugugi nii kindel. Sportliku huvi tõttu mõõtsin ka pulssi - tõusu alguses (esimene kolmandik) püsis pulss 175 bpm, teisel poolel isegi langes pisut, aga jäi ikkagi üle 170. Lõpuosas oli ka tõusunurk natuke väiksem, kui välja arvata üks teravam tõusunukk päris tipu lähedal. Alla tulek oli hoopis rahulkum - pidurid peal, peatused pildistamiseks ja ümbruse uudistamiseks. Turistide värk, nagu ikka.

.. jätangi siinkohal jutu katki. Etterutates olgu öeldud, et tegu polnud veel selle matka pikima tõusu ega kõrgeima tipuga. Reis oli igati hästi planeeritud, sest ilm läks üha paremaks, Liechtensteini suunas puhus pärituul ja saime nautida muljet-avaldavaid vaateid, mis tekitavad vajaduse sinna tagasi minna...