Raini: Tartu rattaralli 31.05.2009

Tänan 3:13 gruppi, mõnus oli sõita, verd ei näinud :)



316 Rainer 3:13:30
902 Rait 3:50:45
1090 Taavi 4:05:59

Aerobike IX Paldiskis

Kuigi ei olnud tegemist paarissõiduga läksime seekord Aerobike'le Taaviga koos. Ühtlasi nägin Taavi suurt aeda ja maja, mille ümbruses lookles ohjeldamatult rattateid. Suurepärased treenimisvõimalused, mõtlesin ja unustasin hetkeks kesklinnas elamise eelised...

Paldiskisse jõudmise ajaks oli võistlus juba täies hoos ja soojenduseks jäi aega üsna napilt. Ega sest hullu - päike paistis kenasti ja mõnus pankrannikuäärne rada lausa kutsus sõidule. Tuult oli mereäärset olukorda arvestades üsna mõõdukalt ja nii olime õhtupooliku sisustamiseks valitud raja asukohga ülimalt rahul. Temperatuur võinuks ehk veidi soojem olla, kuid tuuletakistusele mõeldes ei hakanud ma klassikalisele lühikesele ratturivormile midagi juurde kombineerima. Taavi tundis ennast pikas vormis ilmselt veidi paremini.

Kiiremad sõitjad olla (kolme pöördega) 15km teekonna läbinud alla 20 minuti (üle 45km/h). Enda soov keskmine kiirust üle 35km/h hoida tähendaks aega alla 26 minuti. Mitme pöörde tõttu kuluvad manööverdamisega lisasekundid ning omakorda nõuab jõudu uuesti hoo ülesvõtmine.

Pärast stardipukilt alla veeremist (no paigaltstarti peaks vist eraldi harjutama ;) oli minek päris hea, alles kilomeetri möödudes sain aru, et kergel tõusul täiega surumine pole just see rahulik algus, mida temposõidul soovitatakse kasutada. Õige taktika peaks olema selline, et sõidukiiruseks valitud võimsus kasvab distantsi jooksul - alustades kergemalt on võimalik lõpuni pingutada, ega mitte pärast "kangi" kannatama jääda.

Enne tagasi pöördeni jõudmist tuli ka Taavi juba vastu. Tema kulges kergelt allamäge, aga seal oli vist jälle tuul kergelt vastu, niiet kiiruste vahekorda silmaga ei õnnestunud tuvastada. Pärast teist pööret niisamuti, mina endiselt aru ei saanud kes võiks olla kiirem? Taavi ütles hiljem, et ma olla talle natuke lähemale jõudnud. Protokollis olimegi kohe järjestikku - Taavi napilt alla 26 minuti (25:59,22), mis andis 69-nda koha ja mina vahetult tema eest umbes 30 sek-i kiirema ajaga (25:27,62).

Tulemused: http://www.aerobike.ee/karikasari/tulemused/IX

Lõdvestuseks sõitsime veel korra trassi (s.t. pool distantsi) läbi ja siis oligi juba aeg koju minna. Kuna parim treening on võistlus, siis tuleb järgmistel etappidel ennast taas proovile panna!

Siin ka mõningaid vaateid stardipuki otsast (allikas: Aerobike.ee):

P.S. Taavi juurde sauna minek saab ilmselt toimuma mõne teise ürituse järel, niiet püsige lainel !

Aerobike.ee paarissõit

Olgugi, et Rait astus ka seekordsel paarissõidul joonele (ning esines küllaltki hästi), et õnnestunud mul ikkagi veel seda meest elusast peast näha. Oleme ju justkui ühest klubist ja aastaid suhelnud juba, aga üksteist näinud (vist) veel mitte. Lihtsalt potentsiaalsete paariliste otsimise ja vahetamise saginas sattus lõpuks nii, et Raidul oma ja minul oma. Minu paariliseks sai Mari-Liis, kellega me varasematel etappidel küllaltki sarnast tempot üles näidanud olime -- kord oli tema koht-paar ees, kord jälle mina. Kuna ma sõitsin paarissõitu esimest korda, siis oli mul paarissõidutehnika küllaltki ebakindel, aga kokkuvõttes sujus see siiski üsna hästi. (Fotod: Aerobike.ee)

Stardist oli minek kohe hea ja kiirus kasvas kergesti üle 40 km/h. Just siis, kui tundus, et on kõige parem minek, laksasid kaks väga aerodünaamilist meest perfektses sõidujoones meist nagu postidest mööda. Õhk ei liikund. Hetkeks välkus Cervelo raam, Zipp-i ketas vihises läbi õhu nagu samurai mõõk ning läinud nad olidki. Järgmisel hetkel sulandusid nad juba silmapiiri lähedal kaugusse suunduva asfaldiga ühte. Tegu oli tõenäoliselt nende meestega, kes hõivasid tabelis teise koha:

Aga meilgi jätkus sõit üsna muljetavaldavatel kiirustel. Raja lõpupoole hakkas juba tekkima selline tunne, et tuleb erakordselt hea tulemus, aga lõpuks tuli koht ikkagi sinnakanti, kus tavaliselt. Lihtsalt kõigil olid kiirused muljetavaldavad. Ei tea kas tuul kuidagi soosis seda sõitu? Igatahes enamusel on keskmised kiirused tunduvalt suuremad kui eelmisel korral samal rajal. Võitjate oma jäi ainult õige napilt 50 km/h-le alla. Aga ikkagi oli tunne väga hea.

Nimed	Aeg	Koht	Keskm. kiirus
Rait Põllendik/Alo Alunurm	27:20,39	51.	39,06 km/h
Taavi Tänavsuu/Mari-Liis Juul	28:39,45	63.	37,26 km/h

Suunto arvas seekord asjast selliselt (Kiirus/vahemaa mõõdetud GPS-iga, seega pisut ebatäpne. Klõpsa pildile, et suuremalt näha.):

Elu esimene eraldistart Hageril Aerobike.ee sarjas

Pärast pikki sisemisi kõhklusi ja kahtlusi, siis kui enam ei leidnud ühtegi ettekäänet miks mitte minna Aerobike.ee karikasarjas eraldistarti proovima (kõik vähegi töötavad ettekäänded olid juba viiel varasemal etapil ära proovitud) otsustasin lõpuks sel kolmapäeval, et aitab viilimisest, nüüd on minek. Pealegi tuli start peaaegu et koduukse alla (ok, tegelikult 10 km. kaugusele Hagerisse, a noh mis see 10 km. maanteerattaga soojenduseks ära visata niiväga on).

Ilm oli hall ja aeg-ajalt ähvardas vihmaga, aga suurem sabin jäi siiski olemata ning asfalt oli valdavalt kuivapoolne. Starti jõudsin siis, kui enamus oli juba startinud. Mitmed olid ka juba lõpetanud. Kirevais värvides eraldistardikauboid pakkisid parasjagu kokku oma ketasjookse ja tilgakujulisi kiiverid. Kellegi umbes selline püss seisis auto najal -- ülikerge, peensusteni aerodünaamiline ja tõenäoliselt umbes 100000 EEK hinnaklassist. Sel oli isegi mingi stemmi mutter vist karbonist või titaanist ja tilgakujuline. Keegi oli ametis televisioonile intervjuu andmisega. Keegi finisheerus parasjagu tumedate klaasidega kuulikindla bussi saatel (protokollist leiab näiteks nime Tarmo Kõuts?).

Ütlesin siis sekretariaadinäitsikutele, et tere, et olen teil esimest korda, et mis ma nüüd teen ja nii ja naa. Polnud seal midagi, nimi kirja, number selga, ratas stardipuki otsa. Sellel alal kasutatakse nimelt stardipukki, kust esmase hoo sisse saamiseks alla sõidetakse. Selline see start välja nägi:

Pulss oli stardiärevusest päris kõrge juba enne, kui viie sekundi piiksud käima hakkasid. Edasi aga vajutasin seierid kohe punasesse.

Kuna proovisin seda ala esimest korda elus, siis ei teadnud muid erilisi eesmärke seada kui et vaataks mis tunne on ja prooviks kas suudan keskmist kiirust üle 35 km/h hoida. Kuna rada kulges valdaval metsade vahel, siis ei olnud tuul väga oluline tegur. Ei olnud ka erilisi tõuse-laskumisi. Seega puhas väntamine, peaaegu nagu trekil (mitte et ma oleks trekki kunagi elus isegi kaugelt näinud, aga siuke ettekujutus tekkis).

Rada oli 18 km. pikk ja see tuli läbida küllaltki intensiivselt tööd tehes. Seega vastupidavusest (mis on mul vist tugevam omadus) polnud eriti abi. Küll aga jõust ja kiirusest (mis on mul mõlemad väga nõrgad, eriti kiirus). Pulss oli pidevalt 180-kandis ja sellele vaatamata ei õnnestunud keskmist kiirust 35 km/h kuidagi hoida ilma juba anaeroobsesse tsooni kiskumata. Võibolla raja esimesel poolel ka rapsisin liiga palju. Oleks pidanud stabiilsemalt sõitma. Lisaks avastasin, et aerodünaamika on ikka oluline faktor küll (varem olin ette kujutanud, et see on rohkem proffide teema, kes viimaseid sajandiksekundeid taga ajavad). Näiteks kui ma hoidsin tavalisest maanteelenksust alt ja olin seega pisut madalamas asendis kui pealt hoides, siis tundus, et kiirus paranes u. 0,5 km/h võrra väntamiseks tehtavat pingutust muutmata. Proovisin seda mitmel korral trassi jooksul ja nagu oleks alati selline vahe olnud. Aga mine sa tea ka, inimesel on kalduvus näha seda, mida ta otsib ja ootab.

Finishijoone ületasin küll juba erakordselt kiirelt hingates ning peaaegu sellise tundega, et tahaks oksendada. Huvitav mul tekib sageli tugevatel pingutustel, mis kestavad mõnevõrra kauem kui paar minutit, selline oksendamise tunne. Näiteks kõrgema intensiivsusega lõigutrennis on see ka suht tavaline. Kas see on normaalne või teen ma midagi valesti? Igatahes kõlas kohtuniku vile ja viimase pingutusega olingi üle finishijoone selliselt:

See on aga stiilinäide kõvemate tegijate finishist:

On ikka vahe küll. Minu tulemuseks lõpuprotokollis tuli 31:20:48, mis andis üldarvestuses 58. koha 70-st. Siin ka väljavõte sellest, mis Suunto asjast arvas (klõpsa pildile, et suuremalt näha):

Kiirus on mõõdetud GPS-iga, seega võib esineda mõningasi ebatäpsusi.

Pärast finishit toetusin rattale ja mõtlesin pisut elu üle järele :) Ühesõnaga, tunne eriti hea ei olnud. Võimalik ka, et ma ei olnud veel piisavalt taastunud kolm päeva varem tehtud 55km-sest maanteesõidust keskmise pulsiga 165 ja keskmise kiirusega 30,5 km/h. Siis aga otsustasin, et tegelikult oli esimese korra kohta hea kogemus ja tulen teinekord jälle, tegin mõned venitused ning väntasin rahulikult kodupoole tagasi.

Fotod on pärit siit.

Ratas talveks tuppa rullidele

Nädalavahetusel laenutasin rullikud ja proovisin toas nende peal vändata. Väike kokkuvõte sellest üritusest on siin. Soovitan kõigile, kel plaanis tulevaks hooajaks rattatehnikat parandada.

Kõige esimene katse

Tere.

See on BlackPole-nimelise mitmevõistluse harrastajate klubi blogi esimene sissekanne. Siia hakkame me oma võistlusjutte ja muud huvitavat postitama, mis vähegi ilmavalgust kannatab ja potentsiaalselt huvitav on.