Olgugi, et Rait astus ka seekordsel paarissõidul joonele (ning esines küllaltki hästi), et õnnestunud mul ikkagi veel seda meest elusast peast näha. Oleme ju justkui ühest klubist ja aastaid suhelnud juba, aga üksteist näinud (vist) veel mitte. Lihtsalt potentsiaalsete paariliste otsimise ja vahetamise saginas sattus lõpuks nii, et Raidul oma ja minul oma. Minu paariliseks sai Mari-Liis, kellega me varasematel etappidel küllaltki sarnast tempot üles näidanud olime -- kord oli tema koht-paar ees, kord jälle mina. Kuna ma sõitsin paarissõitu esimest korda, siis oli mul paarissõidutehnika küllaltki ebakindel, aga kokkuvõttes sujus see siiski üsna hästi. (Fotod: Aerobike.ee)
Stardist oli minek kohe hea ja kiirus kasvas kergesti üle 40 km/h. Just siis, kui tundus, et on kõige parem minek, laksasid kaks väga aerodünaamilist meest perfektses sõidujoones meist nagu postidest mööda. Õhk ei liikund. Hetkeks välkus Cervelo raam, Zipp-i ketas vihises läbi õhu nagu samurai mõõk ning läinud nad olidki. Järgmisel hetkel sulandusid nad juba silmapiiri lähedal kaugusse suunduva asfaldiga ühte. Tegu oli tõenäoliselt nende meestega, kes hõivasid tabelis teise koha:
Aga meilgi jätkus sõit üsna muljetavaldavatel kiirustel. Raja lõpupoole hakkas juba tekkima selline tunne, et tuleb erakordselt hea tulemus, aga lõpuks tuli koht ikkagi sinnakanti, kus tavaliselt. Lihtsalt kõigil olid kiirused muljetavaldavad. Ei tea kas tuul kuidagi soosis seda sõitu? Igatahes enamusel on keskmised kiirused tunduvalt suuremad kui eelmisel korral samal rajal. Võitjate oma jäi ainult õige napilt 50 km/h-le alla. Aga ikkagi oli tunne väga hea.
| Nimed | Aeg | Koht | Keskm. kiirus |
| Rait Põllendik/Alo Alunurm | 27:20,39 | 51. | 39,06 km/h |
| Taavi Tänavsuu/Mari-Liis Juul | 28:39,45 | 63. | 37,26 km/h |
Suunto arvas seekord asjast selliselt (Kiirus/vahemaa mõõdetud GPS-iga, seega pisut ebatäpne. Klõpsa pildile, et suuremalt näha.):
1 kommentaar:
Jahah, Aerobike paarissõidul võinuks kohtuda Taaviga, kuid paraku nii tõesti ei läinud... Õnneks oli võistluseks kummalgi kindel paariline olemas ja seepärast jäi meie kontakt seekord endiselt virtuaalseks.
Tulin esimest korda Aerobike sõidule ja jõudsin aegsasti kohale. Esimeste startide ajaks jõudsin rahulikult tagasi 12km soojendusringilt, kus tutvusin raja- ja tuuleoludega. Enesetunne oli hea ja soojenduseks esialgu piisas, sest ilm oli päikeseline ja päevasoe polnud veel kuhugi kadunud.
Siis jõudis kohale paariline Alo, kellel on minust kõvasti rohkem jõudu rattal kiirust arendada. Teadsin, et tugevamast paarilisest on tublisti kasu, kui ainult suudan tuules püsida ja lõpuni vastu pean.
Kuna võistlustrassiks märgitud Pärnu mnt. neutraalala on piisavalt lai, siis läksime üsna pea Aloga otse rajale, et harjutada tuulessõitu ja vahetusi. Minu kogemused grupisõidus on üsna napid ja eessõitja vahetus läheduses liiklemisel ennast eriti mugavalt ei tunne. Koos oli mõnus sõita ning märkamatult jõudsimegi juba Harutee viadukti taha tagasipöördeni. See tähendas, et sõidame raja (18km) läbi ja jõuame tagasi napilt enne stardi sulgemist (20:00). Paarilisega harjumiseks sai sõidukogemust piisavalt, kuid kiirendused tagasiteel hakkasid tasapisi jalgadesse juba tuntavat laktaati koguma...
Võtsin lõpu veidi kergemalt ning jõudsime stardialasse 2 minutit enne kaheksat - ja siis oligi kohe minek!
Esialgse rehkenduse põhjal oletasin, et keskmine kiirus peaks olema 35-40km/h, hea paarilise toel lootsin parimat. Plaanitust pikem soojendus võttis pinged maha ja seepärast oli eesmärk anda endast lihtsalt parim ehk sõita vastavalt võimalustele.
Stardist minnes sain aru, et võinuks veidi kergema käiguga alustada, aga hoog õnnestus siiski viperusteta üles saada. Alguses vedasime Aloga kordamööda umbes 1km lõike, aga juba pärast paari vahetust tuli tagant vedaja ette ligi poole lühema maa järel. Edasi polnud enam mahti vahemaid mõõta, sest pedaalimine võttis kogu tähelepanu.
Umbes 6 km läbimise järel oli mul ees juba raske vedada ja järgmisel korral tagumisest positsioonist ette tulles sain aru, et taastumine on loodetust kehvem. Enne poolele maale jõudmist viaduktilt alla sõites oli Alo tuulest väljudes ensetunne parem, aga tahtmine vedama hakata näitas tegelikult kiiruse langust...
Kaare viadukti alt läbi kuni tõusuni tulin Alo järel kenasti üles ja jõudsin ka kinni sõita vahe, mis korraks võis venida üle 5-meetriseks. Nappide jõuvaraude säästmiseks pidi vahet hoidma minimaalse, sest teist valikut ei olnud. Ühtlasi andsin paarilisele teada, et minust enam vedajat pole, aga tuules suudan kiirust hoida.
Alo jäi ette ja tundus, et tal oli varuks veel üks käik, mille peale minu jalad olid oma võimete piire ületamas... kuid lõpuni oli jäänud üle 6 kilomeetri. Maha jääda ei tohtinud ja lahenduseks leidsin abi kopsudest, et senisest kõvema lõõtsutamisega lisa-hapnikku verre uhada. Sellest oli kasu, aga kilomeetrid tundusid väääga pikad.
Vahepeal olid meist möödunud ka mitmeid tilgakujuliste kiivritega paarisrattureid. Kiiruste vahe oli võimas - oma ratta spidomeeter näitas üle 40km/h (tagasiteel tuul veidi toetas), mis keskmisena oleks päris hea...!?
Raja lõpuosa oli ka kergelt allamäge, kuid võidusõit ei läinud kusagilt poolt enam kergemaks. Viimasele 300m plaanitud lõpuspurdiks ei olnud järem enam mingit teravust. Sellest hoolimata oli lõpp lõpuks käes ja esimene tulemus Aerobike sarjas kirjas.
Väga mõnus kogemus ja järgmine võimalus tuleb juba 6. augustil Paldiskis!
Postita kommentaar