Vaevalt oli lumi jõudnud rattaradadelt sulada, kui juba hakkas pihta tänavune Kona Craft maastikurattakolmapäevakute sari. Nädalavahetusel oli veel u. 10 cm. lund maas, kui me käisime velo.clubbers.ee rattafoorumi-rahvaga rada üle vaatamas. Siis oli rada valdavalt lume all ning seal sai parimal juhul teha sellist võistlust, et kes suudab kaugemale vändata enne kui jala maha paneb, kusjuures võitja tulemus oleks tulnud vast 15-25 meetri kanti. Aga kolmapäeva õhtuks oli rada kenasti puhas ning isegi mitte eriti porine.
Niisiis, võtsin ratta ja sõitsin kohale. Ütlesin, et tere, minu nimi on see ja see, olen teil esimest korda ja tahan ka startida. Number ja kiip külge, pajehhali. Keegi soovitas veel hetk enne starti, et sõida esimene ring rahulikult ja tutvu rajaga. See soovitus aga ununes miskipärast kohe ära ning jõudsin juba tuurid üles võtta enne kui rada suundus metsavahele. Seal hakkas ta küngastel looklema siia-sinna, üles-alla ning mind koos rattaga endaga kaasa loopima kuhu aga tahtis. Suutsin vaevu-vaevu vältia vastu puid sõitmist, rajalt välja lendamist ning üle lenksu käimist.
Esimesest ehmatusest üle saanud, hakkas mulle meenuma, et ma olen ju viimased kuus kuud ainult kruusateedel ning asfaldil sõitnud, mis erilist ratta valitsemise oskust ei nõua. See rada siin aga sellega ei lepi. Valmistusin just hoogu maha võtma ja asja rahulikumalt võtma, kui jäin miskipärast nagu kuhugi kinni ja järgmisel hetkel kargas küngas, mis oli seni turvaliselt rataste all püsinud, mulle ootamatult näkku.
Ma ei saanud esialgu aru, miks ja kuidas ma kukkusin. See käis kõik nii kiirelt. Maapinnaga tõtt vaadata ja elu üle pisut järele mõelda ei olnud ka õnneks või kahjuks mahti, kuna tagant lähenes juba järgmine võistleja ja mul oli äsjastest kogemustest Hiiu küngastel veel adrenaliin sees. Kähku püsti, lenks otseks, rattaselga ja väntama. Viimane tegevus aga enam ei õnnestunud -- tagumise käiguvahetaja litrite osa oli purunenud ning väändunud üles kasseti vahele. Kõik. Vaevalt mõnisada meetrit sõidetud, esimene ring lõpetamata, adrenaliin läinud, tuju langenud. Tõstsin ratta rajalt kõrvale, rahunesin maha, kangutasin käiguvahetaja kuidagimoodi kasseti küljest lahti ja vantsisin starti tagasi, ratas käekõrval, kett rippumas. Tehtud.
Seekord läks siis selliselt, et tulemuseks sain kirja nulli ning lisaks sain õhtul aru, et mul ikka vasak õlg valutab ka sellest kukkumisest. Siiamaani valutab. Aga ülejärgmisel korral olen jälle kindlalt kohal (järgmisel korral, 16.04, mõtlesin hoopis teha oma avasõidu maantee-eraldistardis Aerobike.ee sarja raames ja vaadata, mis tunne on. See esimene etapp toimub aga juhtumisi samal ajal MTB kolmapäevakute järgmise etapiga).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar