Vantaa Maraton 2007

Helsinki naabruses asub sümpaatne Vantaa linn, kuhu samanimelist lennujaama kasutavad reisijad "maanduvad" tõenäoliselt harva.
Pühapäeval, 14.oktoobril 2007, osalesin kolmandat korda Vantaa Maratonil ja ühtlasi oli see minu 15. jooksumaratoni stardiks (alates 2002. aastast).

Vihmaste ja tuuliste ilmade vahelduseks lubas viimane ilmaprognoos pühapäevaks valdavalt kuiva, kuid selle eest jahedat sügispäeva. Külmaprognoosi kinnituseks leidsin hommikusöögijärgsel jalutuskäigul hotelli lähistelt jääga kaetud veelombi. Meeldiv päikesepaiste kaunistas hõredase pilvisusega tevast ja tuuletu õhk lubas kargele hommikule meeldivat jätku. (Päeval jäi temperatuur alla +7C.)

Jooksma minnes pole külma vastu raske sobivat riietust kombineerida, kuid hoopis raskem on ennast kaitsta tuule ja vihma eest. Seekord läksid kasutusse müts, kindad, pikad jooksupüksid ja pikkade varrukatega jooksusärk, mille all kattis keha võrksärk. Soojendusele minnes oli alguses veidi kõhe, sest liikumisel pääses tuuleõhk kuiva nahka jahutama. Veidi hiljem stardiks valmistudes oli keha juba soe ja hingav riietus tundus igati mõistlik valik.

Niisiis, ilm oli sobiv, riietus samuti ja lisaks lubasid korraldajad sel aastal varasemast kiiremat rada.

Vantaas toimub ühe ürituse raames kolm jooksu: poolmaraton (21,1km), 10km ja maraton, mille stardid antakse samas järjekorras pooletunniste vahedega alates 11:00-st. Rada on kõigile sama ja joostakse 10,5 km ringil, kus on 3 joogipunkti. Kummalgi pikemal distantsil on osavõtjaid 500-ringis ja seekord oli üldse kokku registreerunud üle 1100 jooksja. Võistlejad kulgevad põhiliselt kergkattega teedel (asfalt ja peen killustik), mis igapäevaselt mõeldud rattaga ja jalgsi liiklejatele.

Seega anti maratoni start, kui esimese ringi tunniga läbinud poolmaratonoonarid siirdusid oma teisele ringile. Stardist paarsada meetrit eemal ootas meid lubatud "kiirel rajal" kohe järsk tõus autoteed ületavale sillale tõusuga 3-4m, millele järgnes veidi laugem, kuid peaaegu sama kõrge tõus. Edasi jäin ootama pikki meeldivaid laskumisi, sest kui on juba üles joostud, siis peab ka alla saama! Hiljem sai allamäge joostud küll, kuid pikka ja meeldejäävat laskumist ei märganud. Varasematel aastatel kasutatud sama pikkusega ringil olid pikad lauged tõusud ja samuti pikad lauged laskumised - vähemalt mulle tundus nii.

Järgmine üllatus oli tingitud külmast ilmast - ei saanud veel poolt ringi joostud kui selgus, et hommikusöögiga ja enne starti manustatud vedelikud ootasid väljutamist. Suurema osa sellest jõin ca 3 tundi varem ja kokku jäi kogus kindlasti alla 1 liitri, millest osa oli juba ootuspäraselt välja lastud. Seega leidis kinnitust fakt, et külma ilmaga vedelikud kergelt sees ei püsi ja joomise vajadus on tunduvalt väiksem. Teine sarnane hädapeatus tuli teha teise ringi alguses, kuigi vahepeal lisaks võetud kogused olid väikesed. Edaspidi vedelikega probleeme ei tekkinud.

Kulgesin üsna rõõmsalt teise ringi lõpuni plaanitud tempos (4:40-4:50/km) ja pulss püsis kenasti alla 155. Jalg oli kerge ja tundus, et olen leidnud õige rütmi, mis lubab... hiljem tulemusega rahule jääda. Kaks ringi ehk 21km sai läbitud ajaga 1h40min ning kolmandele ringile minnes läksin ringi alguse tõusule taas rahulikult, sest tõusudel punnimine pole põhjendatud ettevõtmine (kui sellele ei järgne finiš). Mitte miski ei andnud märku sellest, et 25.ndal kilomeetril võiks raske hakata, aga see juhtus siiski!

Suvise treenigu pealt külmal sügispäeval jooksma, võistlema, maratonile minek tähendas kohtumist tundmatuga. Kui seni oli jooksmine sujunud hästi, siis seda ootamatum oli Raske Hetke saabumine! Talvel suusatamiseks tundub isegi +2 kraadi soe ja palavuse vältimiseks võivad olla jalas samad jooksupüksid. Nüüd oli just probleem jalgades, mis sundisid tempos järgi andma. Võimalike põhjustena jäid sõelale külm õhutemperatuur ning vahelduvad tõusud ja langused (mis mulle lihtsalt ei meeldi). Tundub loogiline, et kui palaval päeval läheb pulss kergesti üles, siis jahedas on sama tempoga pulss madalam. Tekkis küsimus, kas hoolimata meeldivalt madalamast pulsist on energiakulu ikkagi tavapärasest suurem ja pulsinäit on seega sisuliselt nihkes?

Rakseteks hetkedeks olin ma siiski valmistunud ja õnneks varudega - taskus leidus jalakrampide vastu võitlemiseks päevanorm magneesiumit (2 tbl Ca+Mg koos D3-vitamiiniga) ja paar väikest Born energiageeli (ilma korgita!). Energiageeli kasutumine nii varakult ei tundunud mõistlik ja seepärast võtsin tableti, mis peale närimist sai lähimas joogipunktis lõplikult alla neelatud. Arvatavasti oli sellest kasu, sest liikusin ühtlaselt ringi lõpuni, kus "premeerisin" ennast geeliga (+vesi !!!). Geeli mõju oli üsna lühiajaline ja juba mõne km järel jõi mulje, nagu oleks efekt ainult psühholoogiline!?

Algas viimane ring, aga olgu öeldud, et ligi 2 km enne kolmanda ringi lõppu möödus minust mootorratas, millele järgnes võistluse liider ja võitja Anssi Raittila, kes sai lõpuajaks 2:32:59. Hommikune päikesepaiste oli kadunud ammugi pilvede taha ja veel enne, kui kolm tundi sai joostud hakkas pilvisest taevast ka veidi vihma tibutama. Õnneks jäi vihmasadu tagasihoidlikuks, aga märjad jalatsid lisasid ometi liikumisele ebamugavust.

Maratonis saabub minu jaoks märk lähenevast finišist kusagil 5-6km enne lõppu, kui joosta jääb alla 30 minuti. Pärast teise energigeeli kasutamist ja eelviimase JP läbimisel proovisin tõsta tempot, kuid see tundus võimatu. Vahepeal ligi 5-ja-poole minutiga läbitud kilomeetritele järgnesid mõned 5:15-sed, kuid hoolimata veidi kõrgemast pulsist oli see ikka tõsine kangutamine kuni 40.nda kilomeetrini (3:20:49). Alles viimasel kahel kilomeetril õnnestus hingamise rütmi parandada ja tundus, et liigun juba vähemalt poolmaratoni tempos. Kiirenduse käigus läksid jalad isegi kergemaks (tihedam-sügavam hingamine andis rohkem hapnikku peale ;). Jätsin seljataha mitmed minust viimasel ringil möödunud kaasvõistlejatejad ja veel mõned kannatajad, kellest osad olid minemas oma viimasele ringile...

Finišeerimise järel (ajaga 3:31:06) pidin tõdema, et viimastel kilomeetritel saavutatud kiirus ei olnudki tegelikult kiirem esimestel ringidel näidatud km-aegadest. Sellest hoolimata oli lõpp meeldiv (nagu alati), sest maratoni lõpetamine on nauding, isegi kui on valus, raske ja ei jõua.

Vantaa jooksude protokollid on koostatud vanusegruppide kaupa ja samuti ringide vaheajad.

Pärast lõpetajatele pakutud jooke, suupisteid, kuuma dušš-i ja kosutavat kohvi olid raskused juba unustatud. Jalad kandsid kenasti treppidest üles ja alla ning tunne oli uskumatult kerge. Seepärast tekkiski tahtmine sel aastal veel üks maraton ette võtta. Eks paistab, kas AIMS-i kalendris (http://aimsworldrunning.org/Calendar.htm) märgitud Itaalia linnamaratonidest saab Firenze või Milano minu järgmiseks sihtpunktiks?