pühapäev, 16. detsember 2007

Milanos tervist parandamas

Milano Maraton on läbitud ja linnuke sai kirja. Paraku tuli rekordiürituse plaanist loobuda juba enne starti, sest detsembri esimese pühapäeva hommikuks ei õnnestunud veel lõplikult lahti saada külmetusega kaasnenud nohust ja kähedast kurgust. Kui väsimus välja arvata, siis oli finišis tervis isegi tiba parem, kui starti minnes... Liikumine värskes õhus mõjub hästi, kui rajal ei külmeta ja liigselt ei pinguta ;)


Milano maratoni start antakse pika ajalooga Castello eest, mis on võimas vallikraaviga kindlus. Maratoni 5-ndal kilomeetril jõuavad jooksjad Duomo katedraali ees asuvale linna keskväljakule, mis asub stardile tegelikult poole lähemal. Edasi kulgeb rada suure ringiga päripäeva ümber kesklinna, mille põhilised ajaloolised vaatamisväärsused on juba nähtud. Lõpuks jõutakse tagasi Tšempionide parki, kus asus ka Castello.

Jaheda hommiku tõttu tegin enne starti tavapärasest põhjalikuma soojenduse ja siis oli enesetunne päris hea. Start anti 9:20-paiku, kui temperatuur võis olla tõusnud +10C-ni - igatahes tundus see mõnusalt soe. Alustasin koos 3h30m finišeerivate jänestega, kes olid varustatud siniste õhupallidega. Jänesed liikusid oodatud 5min/km-tempost isegi veidi kiiremini ja esimene 10km sai läbitud 49 minutiga.


Jooksjad katsid endiselt tee kogu laiuses ja liikusid pika pideva lindina finiši suunas. Tegemist oleks justkui tõeliselt suure jooksuüritusega, kuigi osalejate arv jäi 4500 piiresse. Finišiprotokolli järgi lõpetas ligi 3000 jooksjat maratoni alla 4-tunni, kellest 3-4-tunni vahel lõpetas 2550. Seega olin liikumas tempos, mis oli jõukohane "keskmisele Itaalia maratoonarile".


Jooks kulges ladusalt, sest laugete tõusude ja langustega rajaprofiil oli väga sõbralik - kokku tuli tõusumeetreid umbes 40m. Kõige tõsisem tõus oli 23km alguses, kus tuli ületada viadukt, aga seegi polnud hirmutavalt pikk ega liiga kõrge.

Kuigi ühes joogipunktis tekkis jänestega vahe sisse, siis poolmaratoni läbisin plaanitud 1h45-ga., arvestades, et see tempo on jõukohane vähemalt 2-3 tundi. Siiski, juba kusagil 25. km paiku olin energiapuuduses (mis viimaste nädalate jooksul oli nähtavasti külmetusega võitlemisele kulunud). Joogipunktides võetud jõujook ei aidanud ja vähese janu tõttu ei olnud vedelikupuudust tunda. Seega tuli taluda jalgadesse kogunenud raskust tublisti varem, kui oleks soovinud.

Parema seisundi korral oleks piisanud veidi rahulikumast tempost, et enesetunne paraneks ja lõpu lähenedes võiks taas veidi kiiremale jooksule mõelda. Hoidudes hullemast pidasin tarvilikuks mitte liigselt pingutada. Tahtsin lõpetada hea enesetundega sõltumata tulemusest.

Rajal oli ka teisi jalutajaid, niiet ma ei olnud oma probleemidaga üksi. Loomulikult oli abi ka sellest, kui mõni jooksja möödudes ergutas ja kutsus kaasa... Pärast väikest jalutuskäiku õnnestus jälle jooksusammule üle minna.

Samuti oli raja äärde tulnud päris palju publikut maratoonaritele kaasa elama. Kesklinnast kaugemale jääval rajaosal oli pealtvaatajaid veidi vähem, kuid finiši lähenedes saatsid jooksjaid taas pidevalt elavad ergutushüüded. Enamasti hõigati "Bravi!" ja "Bravissimo!", mis sõna-sõnalt tõlkides peaks tähendama vastavalt "Hea!" ja "Väga hea!". Viisakad jooksjad ütlesid seepeale vastuseks "Grazie!" ("Tänud!").


Nii lisas publik jõudu ja ergutas kiiremini finiši poole liikuma.

Hoolimata rahulikust tempost olin kergelt šokeeritud, kui 5-6 km enne lõppu möödusid minust järgmised jänesed, kelle õhupallidel oli märgitud lõpuajaks 3:45. Nad olid oma plaanist 2-3 minutit ees ja kuigi tempo tõstmine ei olnud just kerge ülesanne, siis otsustasin jõuvarud kokku võtta ja nendega kaasa minna. Esialgu sörkisin grupi sabas, kuid järjest reipama sammuga hakkasin tasapisi oma positsiooni parandama. Lõpukilomeetrid õnnestus läbida korraliku kiirusega (4:30/km) - abiks oli päikesepaiste ja hulgaliselt publikut tee ääres ergutamas.

Lõpuaeg 3:42:40 (neto 3:42:04,9) andis 2002. koha 4473 lõpetaja hulgas.

Iga osalejaleja jaoks on personaalsed lõigud MCM 2007 "dokumentaalfilmist", milles on näha vaheajapunktide läbimist. KÕIGE PAREMAD KLIPID on tegelikult IL PERCORSO (12 minutiga 41km ehk kogu distants kuni finišikoridorideni) ja SERVIZIO BREVE (lühem ülevaade), mis näitavad muusika saatel liidreid ja linnapilti. Nii saab igaüks läbida Milano maratoni!

--
Tagasilend Milanost Tallinnasse kestis 3 tundi - algul paistis päike, Alpide kohal olid kaunid valged pilvetupsud ja selle kohal sinine taevas. Meeldivat vaatepilti ja päevavalgust jätkus veel mitmeks tunniks.

Pärastlõunast sai tasapisi õhtupoolik ja päike jäi kaugele seljataha - vaid horisondil oli näha oranži, hiljem lillakat triipu... Sinine taevas asendus halliga, ning lõpuks tekkis tunne, nagu sõidaks kusagile polaarjoone taha... Väljas läks järjest pimedamaks ja Tallinnas ootas ees tavapärane vihmane talveõhtu...

Kommentaare ei ole: