Pange vaim valmis!

Raasiku staadionil käib ehitus.
Paar jalgpallifanaatikutest isa on valla abita rahad kokku pannud ning ehitavad kunstmuruväljakut. Et poisid ikka vutti saaks taguda.
Ehitus algas juba aprillis ja kuuldavasti Raasiku FC Joker peab oma kodumängud kõik septembris järjest kodustaadionil.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Tänu jalgpalliplatsile taastub ka jooksuring ning nähtavasti endisest 333,33 meetrisest kruusarajast saab 400m (ei tea mis kattega) jooksurada.
Mul on vahepeal külas käinud paar sõpra ja esikus vedelevat ketast uudistanud. Julgem neist isegi võttis korra kätte ja ütles, et arvab Kanterist hulga rohkem kui varem:).
Töökaaslane tsekkis uudistest mu eestikate sooritust ja tahab läbida ka mõne ala. Viimati oli startinud kaugushüppes ntx 11. klassis.
On tekkinud taas mingi huvi mitmevõistluse vastu ja ka minu vahepeal kustunud organisatoorne külg on ärganud.
Tahtsin öelda, et septembri lõpp/oktoober toimub Raasikul Mudakümp. Tõenäoliselt esimesel korral see klassikalise 10-võistlusena see ei toimu, aga mitmevõistlusena küll. Kas kavas on siis 4-, 5-, 6-, 7-, 8- võistlus või siis kombineeritud 10-võistlus, selgub võimalustest. Igaljuhul see toimub ja kui tõesti jooksumehi ei ole, siis kasvõi kuulijänni mitmevõistlusena. Veksel on välja antud. Hetkeseisuga otsin netist, kas kusagil müüakse kasutatud oda ja kuuli. Kõrgushüppematte vaevalt jaksan sebida, aga noh, millestki algab iga asi.
Hoian kursis!
Seni aga tehke omi trenne edasi.
Pedaalige, ujuge, suusatage, uisutage ja olge lihtsalt häppid!

Heiko alias vanapagan

26.juuni 2008 - Viitna Triatlon

Viitna Triatloni olümpiadistants peaks olema 1/4 pikkusega klassikalisest Ironman-triatlonist (U3,8km+R180km+J42,2km), kuid mulle segastel asjaoludel tuleb esimese alana ujuda siiski ebaproportsionaalselt pikk distants (1,5km). See on olümpiatriatlonis niiviisi kombeks, mis tähendab, et kehvema ujumisoskusega triatlonistid (nagu mina) on sunnitud andma avaalal paljudele konkurentidele päris pika edumaa... Õigupoolest on ennast isegi imelik triatlonistiks nimetada, kui paremad oskajad ujuvad lausa 2x kiiremini...



Positiivse asjaoluna saan ma sellest ehk kunagi üle, kui võtan ette 1/2-Ironman-triatloni, milles tuleb ujuda "vaid" 1,9km (või täispikas Ironman-is 3,8km), sest siis on jalgrattasõit ja jooksudistants tunduvalt suurema osakaaluga, mis kompenseerivad paremini mahajäämust ujumises. Kuna triatloni-võistlusi korraldatakse erinevate pikkustega, siis on harrastajatele vastu tulles lühematel distantsidel ka ujumine tunduvalt lühem. Antud olukorras oli nendest variantidest mulle kahjuks vähe abi.



Olgu siis lisatud, et pärast 2x750m ujumist Viitna Suures järves kulgeb rattadistants 40km (2x20km) maanteel ja lõpuks tuleb joosta 10,2km (6x1,7km) valdavalt metsarajal.



Eraldi võttes pole ju olümpiatriatloni üksikalade pikkused sugugi müstilised ja seepärast sai järjekordne start Viitnal tehtud ilma pikemalt mõtlemata. Eks trenni on tehtud omajagu, niiet päris mõtlemata ettevõtmine see siiski polnud - sel suvel rohkem rattasõitu ja vähem jooksukilomeetreid, aga ujumisoskus on ikka samas seisus... Treeningtundide suurem hulk tuleks kindasti tulemusele kasuks, aga elu on näidanud, et julge pealehakkamise korral võib huvi triatloni vastu süveneda isegi vähese treenituse baasilt!



Kõige olulisem ongi veenduda selles, et ujumisoskus oleks piisav veedistantsi läbimiseks. Rattasõit ja jooksmine erioskusi ei nõua, kusjuures jooksudistantsil on kõndimine lubatud.



Seega, kui on olemas vastav varustus ja võistluse reeglid sobivad, siis rajale!

Mul õnnestus kogu distants läbida eelmisest aastast 5 minutit kiiremini ja see on täiesti piisav, et sooritusega rahule jääda !



Tulemused: http://www.triatlon.ee/docs/tulemused/2008/viitna_tri/st5_2_yld.pdf



Tšeki värki - suvel on mitmeid triatlone veel tulemas - täpsem info Eesti Triatloniliidu kodulehel: http://www.triatlon.ee/

Laupäeval sain esimese ümmarguse

Nulli. Kui teibas algkõrguse 2.20 maha ajasin naljatasin semudega, et ma pole mitte kunagi ühelgi alal kümpis nulli saanud. Teisel katsel 2.20 alistus ja võitude rada jätkus... kuniks...

Laupäev algas vara. Kell äratas 6:00 ja oli suur tahtmine edasi põõnutada. Aga võistlustahe sai võitu ja 30 minuti pärast peale kerget võileiba ja kohvi, olingi roolis suunaga Tamsalu staadionile, kus Los Torose ühepäevane kümnevõistlus harrastajatele korraldati juba 12. korda!

Õnnega pooleks on tagantjärgi hea rääkida, et vajutasin pisut rohkem kui liikluseeskiri lubab. No ei arva ju keegi, et politseinik kell 7:30 hommikul tööpostil istub ja mõõdab varajaste kiirustajate kiirust. Aga nii siiski oli ja tänud dzhiibimehele, kes löögi enda peale võttis...

Jõudsin täpselt 15 minti ennem rivistust ja vallavanema/koolidirektori avakõne kohale. Peale osavõtutasu tegin paar ringi kruusastaadionil soenduseks ja higimull oli otsaees. Jube palav juba pool üheksa hommikul. Tegelikult oli kogu päev väga soe ja ilus ilm. Parem ikka, kui vihm ja libe... ehk pisut liiga tuuline vaid.

Kivila ja Tiits juba venitasid ja soendasid lihasmasse... oli juba ette selge, et Kivila kavatseb oma esikohtade seeriat jätkata ja Tiits talle korraliku lahingu anda. Ma trükkisin vanameistri(Heiko) eelmise aasta tulemuse välja ja arvasin, et see on hea plaan, mida täita või hea õnne korral ka ületada.

Tegin seekord sihukese seeria:
100m 13,07
kaugus 5,55
kuul 10,97
kõrgus 1,75
400m 1,00.06
tõke 21,..
ketas 27,05
teivas 3,05
oda 29,...
1500m -

jooksud sihukesel pinnasel olid rasked. Ketas lendas vähe, aga oda soenduskatsel väänasin jala välja ja sealt ka minu esimene nulli põhjustaja. Oda sain ilma hoota paigalt ära visatud, kuna aastaid tagasi vanade olümpiaalade võistlusel tuli paigalt oda lausa mõlema käega visata... 1500m jooks kahjuks oli võimatu. Ühel jalal kaheksa minutiga läbi kepselda polnud ka reaalne ja nii ma oma esimese nulli 1500's saingi. Aga pole hullu, väidetavalt on Mart Vildi 1500 rekord nüüd lõpuks üle 40 aasta hiljem alistatud Nurme poolt.

Hea oli see, et tegelikult polekski suurt vahet olnud, kas jooksin või mitte see 1500 meetrit. 3822 punni oli mul 1500 starti minnes ja olin kuuendal kohal ja ka lõppjärjestuses jäin kuuendaks. Kivila võitis ja Tiits teine, mõlemad üle 5 kilo... Kolmas 4,6 ja neljas 4,5 kopikatega.

Võistlusest ka pisut. Sponsorite ja toetajate hulk on korralik. Iga mees kes lõpetas sai kotitäie Hagar Pagarilt küpsetisi ja maiustusi. T-särk igaühele ja esimesele kümnele Nike jooksusärk. Väga hästi korraldatud üritus. Kohtunikud abivalmis ja kui jala välja väänasin oli kohe abi nii võistlejatelt kui kohtunikelt. Üks ütlemata vahva spordipäev - tänud Tamsalu/Los Toros/John perega, kes Värskat tõi ja kõik teised kes olid asjaga seotud.

Kui tulemused kuskile netti ilmuvad, siis näeb täpsemalt, mis ikkagi juhtus. Sport!

Aerobike.ee paarissõit

Olgugi, et Rait astus ka seekordsel paarissõidul joonele (ning esines küllaltki hästi), et õnnestunud mul ikkagi veel seda meest elusast peast näha. Oleme ju justkui ühest klubist ja aastaid suhelnud juba, aga üksteist näinud (vist) veel mitte. Lihtsalt potentsiaalsete paariliste otsimise ja vahetamise saginas sattus lõpuks nii, et Raidul oma ja minul oma. Minu paariliseks sai Mari-Liis, kellega me varasematel etappidel küllaltki sarnast tempot üles näidanud olime -- kord oli tema koht-paar ees, kord jälle mina. Kuna ma sõitsin paarissõitu esimest korda, siis oli mul paarissõidutehnika küllaltki ebakindel, aga kokkuvõttes sujus see siiski üsna hästi. (Fotod: Aerobike.ee)

Stardist oli minek kohe hea ja kiirus kasvas kergesti üle 40 km/h. Just siis, kui tundus, et on kõige parem minek, laksasid kaks väga aerodünaamilist meest perfektses sõidujoones meist nagu postidest mööda. Õhk ei liikund. Hetkeks välkus Cervelo raam, Zipp-i ketas vihises läbi õhu nagu samurai mõõk ning läinud nad olidki. Järgmisel hetkel sulandusid nad juba silmapiiri lähedal kaugusse suunduva asfaldiga ühte. Tegu oli tõenäoliselt nende meestega, kes hõivasid tabelis teise koha:

Aga meilgi jätkus sõit üsna muljetavaldavatel kiirustel. Raja lõpupoole hakkas juba tekkima selline tunne, et tuleb erakordselt hea tulemus, aga lõpuks tuli koht ikkagi sinnakanti, kus tavaliselt. Lihtsalt kõigil olid kiirused muljetavaldavad. Ei tea kas tuul kuidagi soosis seda sõitu? Igatahes enamusel on keskmised kiirused tunduvalt suuremad kui eelmisel korral samal rajal. Võitjate oma jäi ainult õige napilt 50 km/h-le alla. Aga ikkagi oli tunne väga hea.

Nimed	Aeg	Koht	Keskm. kiirus
Rait Põllendik/Alo Alunurm	27:20,39	51.	39,06 km/h
Taavi Tänavsuu/Mari-Liis Juul	28:39,45	63.	37,26 km/h

Suunto arvas seekord asjast selliselt (Kiirus/vahemaa mõõdetud GPS-iga, seega pisut ebatäpne. Klõpsa pildile, et suuremalt näha.):

Eile käisin tartaanil

Lugu algas nii, et eile päeval BP rahvaga lobisedes (Skype+GChat) viis selleni, et otsustasin minna Kalevi staadionile.
Muidu poleks see märkimisväärt sündmus, aga kuna kord aastas käin, siis võiks pisikese kokkuvõtte ikkagi teha.

Kohale jõudes selgus et pilet on juba 25 EEKu aga peale ei lasta, sest kohekohe pidi algama vabaõhu etendus.
Teretulemast, spordiväljakuid kasutatakse juba tsirkuse tegemiseks.
Heaküll... kuna tahtsin kindlasti oda/ketast pihku võtta siis TSH asemel lendasin Audentesesse. Seal on tartaanile pääsemise luba juba 50 EEKi.

Hakkasin aga otsast alasid tegema... Tõke/teivas loomulikult on oletuslikud tulemused, tegin vaid mõned tõkked/mõned teibahüpped ilma latita. Teiste alade andmed on sammude või silmajärgi mõõdetud... aga orienteeruv seis on täna sihuke:



4,5 kilo teeb ära ilmselt võistlusel hea õnne korral. Ei pea ju seal 2 tunniga kõik alad tegema.
Küll aga nii vanad vigastused kui uued andsid endast kohe alguses märku. Samas kannatas ilusti lõpuni teha kõik alad.
Hea seegi!

Samas tekkis sihuke mõte, et kümp on ikka jube raske ala. Pigem kaldub see vastupidavusalade valda tõepoolest.
Mõtlesingi, et äkki spetsialiseeruks mehed? Võtaks ühe ala ja hakkaks hoopis sellega tegelema "süvendatult"?
Kui te peaksite sihukese valiku ees olema, et mingi kergejõustiku/staadioni alale spetsialiseeruma (või 2-3) siis mis oleks teie valik?

Aerobike.ee temposõidu VII etapp

Peale pooleteisenädalast pausi spordist ja liigsöömist-joomist (seoses nelja perekondliku suursündmuse kokkulange(ta)misega) hüppas maamees (ok, mitte päris külast vaid ühest väikesest alevikust) kohe eraldistardipüssi otsa ja paugutas päris kõvasti. Seekord Muugal, Aerobike.ee temposõidu karikasarja kõige lühemal ja intensiivsemal etapil, kus reaalne keskmine pulss kiskus teoreetilisest maksimumist kõrgemale. Tegu oli siis Söeterminali tee 9 km. etapiga.

Arvestades, et mul kiirus ja jõud on palju nõrgemad omadused kui vastupidavus ja seega väga intensiivne lühiajaline sõit eriti ei sobi, oli tunne pisut parem kui eelmisel, poole pikemal, etapil. Koht oli seekord 62. 83-st (eelmine 58. 70-st), keskmine kiirus 34,3 km/h (eelmine 33,3 km/h, kusjuures esikümne-meeste keskmised kiirused olid mõlemal etapil enam-vähem samas suurusjärgus, v.a. eelmise etapi võitja, kes teistest tunduvalt kõrgema 48,0 km/h torust välja pigistas). Võrreldes eelmisega oli see rada ka tunduvalt tuulisem.

Siin ka seekordsed andmed ja graafikud (klõpsa pildile, et lähemalt vaadata):

Ja ka mõned pildid: