Pärast pikki sisemisi kõhklusi ja kahtlusi, siis kui enam ei leidnud ühtegi ettekäänet miks mitte minna Aerobike.ee karikasarjas eraldistarti proovima (kõik vähegi töötavad ettekäänded olid juba viiel varasemal etapil ära proovitud) otsustasin lõpuks sel kolmapäeval, et aitab viilimisest, nüüd on minek. Pealegi tuli start peaaegu et koduukse alla (ok, tegelikult 10 km. kaugusele Hagerisse, a noh mis see 10 km. maanteerattaga soojenduseks ära visata niiväga on).
Ilm oli hall ja aeg-ajalt ähvardas vihmaga, aga suurem sabin jäi siiski olemata ning asfalt oli valdavalt kuivapoolne. Starti jõudsin siis, kui enamus oli juba startinud. Mitmed olid ka juba lõpetanud. Kirevais värvides eraldistardikauboid pakkisid parasjagu kokku oma ketasjookse ja tilgakujulisi kiiverid. Kellegi umbes selline püss seisis auto najal -- ülikerge, peensusteni aerodünaamiline ja tõenäoliselt umbes 100000 EEK hinnaklassist. Sel oli isegi mingi stemmi mutter vist karbonist või titaanist ja tilgakujuline. Keegi oli ametis televisioonile intervjuu andmisega. Keegi finisheerus parasjagu tumedate klaasidega kuulikindla bussi saatel (protokollist leiab näiteks nime Tarmo Kõuts?).
Ütlesin siis sekretariaadinäitsikutele, et tere, et olen teil esimest korda, et mis ma nüüd teen ja nii ja naa. Polnud seal midagi, nimi kirja, number selga, ratas stardipuki otsa. Sellel alal kasutatakse nimelt stardipukki, kust esmase hoo sisse saamiseks alla sõidetakse. Selline see start välja nägi:
Pulss oli stardiärevusest päris kõrge juba enne, kui viie sekundi piiksud käima hakkasid. Edasi aga vajutasin seierid kohe punasesse.
Kuna proovisin seda ala esimest korda elus, siis ei teadnud muid erilisi eesmärke seada kui et vaataks mis tunne on ja prooviks kas suudan keskmist kiirust üle 35 km/h hoida. Kuna rada kulges valdaval metsade vahel, siis ei olnud tuul väga oluline tegur. Ei olnud ka erilisi tõuse-laskumisi. Seega puhas väntamine, peaaegu nagu trekil (mitte et ma oleks trekki kunagi elus isegi kaugelt näinud, aga siuke ettekujutus tekkis).
Rada oli 18 km. pikk ja see tuli läbida küllaltki intensiivselt tööd tehes. Seega vastupidavusest (mis on mul vist tugevam omadus) polnud eriti abi. Küll aga jõust ja kiirusest (mis on mul mõlemad väga nõrgad, eriti kiirus). Pulss oli pidevalt 180-kandis ja sellele vaatamata ei õnnestunud keskmist kiirust 35 km/h kuidagi hoida ilma juba anaeroobsesse tsooni kiskumata. Võibolla raja esimesel poolel ka rapsisin liiga palju. Oleks pidanud stabiilsemalt sõitma. Lisaks avastasin, et aerodünaamika on ikka oluline faktor küll (varem olin ette kujutanud, et see on rohkem proffide teema, kes viimaseid sajandiksekundeid taga ajavad). Näiteks kui ma hoidsin tavalisest maanteelenksust alt ja olin seega pisut madalamas asendis kui pealt hoides, siis tundus, et kiirus paranes u. 0,5 km/h võrra väntamiseks tehtavat pingutust muutmata. Proovisin seda mitmel korral trassi jooksul ja nagu oleks alati selline vahe olnud. Aga mine sa tea ka, inimesel on kalduvus näha seda, mida ta otsib ja ootab.
Finishijoone ületasin küll juba erakordselt kiirelt hingates ning peaaegu sellise tundega, et tahaks oksendada. Huvitav mul tekib sageli tugevatel pingutustel, mis kestavad mõnevõrra kauem kui paar minutit, selline oksendamise tunne. Näiteks kõrgema intensiivsusega lõigutrennis on see ka suht tavaline. Kas see on normaalne või teen ma midagi valesti? Igatahes kõlas kohtuniku vile ja viimase pingutusega olingi üle finishijoone selliselt:
See on aga stiilinäide kõvemate tegijate finishist:
On ikka vahe küll. Minu tulemuseks lõpuprotokollis tuli 31:20:48, mis andis üldarvestuses 58. koha 70-st. Siin ka väljavõte sellest, mis Suunto asjast arvas (klõpsa pildile, et suuremalt näha):
Kiirus on mõõdetud GPS-iga, seega võib esineda mõningasi ebatäpsusi.
Pärast finishit toetusin rattale ja mõtlesin pisut elu üle järele :) Ühesõnaga, tunne eriti hea ei olnud. Võimalik ka, et ma ei olnud veel piisavalt taastunud kolm päeva varem tehtud 55km-sest maanteesõidust keskmise pulsiga 165 ja keskmise kiirusega 30,5 km/h. Siis aga otsustasin, et tegelikult oli esimese korra kohta hea kogemus ja tulen teinekord jälle, tegin mõned venitused ning väntasin rahulikult kodupoole tagasi.
Fotod on pärit siit.
