Aerobike.ee temposõidu VII etapp

Peale pooleteisenädalast pausi spordist ja liigsöömist-joomist (seoses nelja perekondliku suursündmuse kokkulange(ta)misega) hüppas maamees (ok, mitte päris külast vaid ühest väikesest alevikust) kohe eraldistardipüssi otsa ja paugutas päris kõvasti. Seekord Muugal, Aerobike.ee temposõidu karikasarja kõige lühemal ja intensiivsemal etapil, kus reaalne keskmine pulss kiskus teoreetilisest maksimumist kõrgemale. Tegu oli siis Söeterminali tee 9 km. etapiga.

Arvestades, et mul kiirus ja jõud on palju nõrgemad omadused kui vastupidavus ja seega väga intensiivne lühiajaline sõit eriti ei sobi, oli tunne pisut parem kui eelmisel, poole pikemal, etapil. Koht oli seekord 62. 83-st (eelmine 58. 70-st), keskmine kiirus 34,3 km/h (eelmine 33,3 km/h, kusjuures esikümne-meeste keskmised kiirused olid mõlemal etapil enam-vähem samas suurusjärgus, v.a. eelmise etapi võitja, kes teistest tunduvalt kõrgema 48,0 km/h torust välja pigistas). Võrreldes eelmisega oli see rada ka tunduvalt tuulisem.

Siin ka seekordsed andmed ja graafikud (klõpsa pildile, et lähemalt vaadata):

Ja ka mõned pildid:

Maamees version 2

Jaanipäev on möödas. Liha on pisut ampsatud ja pilkut lipsu taha lastud.

Mis maamees tegi täna? Trenni :)!

Alustuseks niitis muru kettaheite väljakul. Siis lõhkus puid ja saagis hagu jõusaalis.

Jube kus on sääski õues. Maamees ei kasuta odekolonni. Ta laksab kaenla alla puhast OFFi! Üleeile tapsin 1000 sääske, aga looduse vastu ei saa. Keemia peale ja siis kannatab jõudu teha. Eks proovi ise, kui 32 kg sang peakohal ja samal ajal sääseraisk otsustab augu puurida kannikasse...

Aga jah, suvi on ilus aeg! Kes trenni teeb, see Ginni joob. Homme on EM finaal - eks näis, no mis elu see on... meenub kui Naissaarel Johniga surusime kokku purke vist 24 kg sangaga ja oli kole lõbus! Ja mingi hetk kui kogu Naissaare rahvas tahtis magada tuli mingi härg ja võttis sanga väikse sõrme otsa ja viis minema... on ikka jõujunne olemas!

Ilusat saabuvat Juulit, Black Pole rahvas!

Elu esimene eraldistart Hageril Aerobike.ee sarjas

Pärast pikki sisemisi kõhklusi ja kahtlusi, siis kui enam ei leidnud ühtegi ettekäänet miks mitte minna Aerobike.ee karikasarjas eraldistarti proovima (kõik vähegi töötavad ettekäänded olid juba viiel varasemal etapil ära proovitud) otsustasin lõpuks sel kolmapäeval, et aitab viilimisest, nüüd on minek. Pealegi tuli start peaaegu et koduukse alla (ok, tegelikult 10 km. kaugusele Hagerisse, a noh mis see 10 km. maanteerattaga soojenduseks ära visata niiväga on).

Ilm oli hall ja aeg-ajalt ähvardas vihmaga, aga suurem sabin jäi siiski olemata ning asfalt oli valdavalt kuivapoolne. Starti jõudsin siis, kui enamus oli juba startinud. Mitmed olid ka juba lõpetanud. Kirevais värvides eraldistardikauboid pakkisid parasjagu kokku oma ketasjookse ja tilgakujulisi kiiverid. Kellegi umbes selline püss seisis auto najal -- ülikerge, peensusteni aerodünaamiline ja tõenäoliselt umbes 100000 EEK hinnaklassist. Sel oli isegi mingi stemmi mutter vist karbonist või titaanist ja tilgakujuline. Keegi oli ametis televisioonile intervjuu andmisega. Keegi finisheerus parasjagu tumedate klaasidega kuulikindla bussi saatel (protokollist leiab näiteks nime Tarmo Kõuts?).

Ütlesin siis sekretariaadinäitsikutele, et tere, et olen teil esimest korda, et mis ma nüüd teen ja nii ja naa. Polnud seal midagi, nimi kirja, number selga, ratas stardipuki otsa. Sellel alal kasutatakse nimelt stardipukki, kust esmase hoo sisse saamiseks alla sõidetakse. Selline see start välja nägi:

Pulss oli stardiärevusest päris kõrge juba enne, kui viie sekundi piiksud käima hakkasid. Edasi aga vajutasin seierid kohe punasesse.

Kuna proovisin seda ala esimest korda elus, siis ei teadnud muid erilisi eesmärke seada kui et vaataks mis tunne on ja prooviks kas suudan keskmist kiirust üle 35 km/h hoida. Kuna rada kulges valdaval metsade vahel, siis ei olnud tuul väga oluline tegur. Ei olnud ka erilisi tõuse-laskumisi. Seega puhas väntamine, peaaegu nagu trekil (mitte et ma oleks trekki kunagi elus isegi kaugelt näinud, aga siuke ettekujutus tekkis).

Rada oli 18 km. pikk ja see tuli läbida küllaltki intensiivselt tööd tehes. Seega vastupidavusest (mis on mul vist tugevam omadus) polnud eriti abi. Küll aga jõust ja kiirusest (mis on mul mõlemad väga nõrgad, eriti kiirus). Pulss oli pidevalt 180-kandis ja sellele vaatamata ei õnnestunud keskmist kiirust 35 km/h kuidagi hoida ilma juba anaeroobsesse tsooni kiskumata. Võibolla raja esimesel poolel ka rapsisin liiga palju. Oleks pidanud stabiilsemalt sõitma. Lisaks avastasin, et aerodünaamika on ikka oluline faktor küll (varem olin ette kujutanud, et see on rohkem proffide teema, kes viimaseid sajandiksekundeid taga ajavad). Näiteks kui ma hoidsin tavalisest maanteelenksust alt ja olin seega pisut madalamas asendis kui pealt hoides, siis tundus, et kiirus paranes u. 0,5 km/h võrra väntamiseks tehtavat pingutust muutmata. Proovisin seda mitmel korral trassi jooksul ja nagu oleks alati selline vahe olnud. Aga mine sa tea ka, inimesel on kalduvus näha seda, mida ta otsib ja ootab.

Finishijoone ületasin küll juba erakordselt kiirelt hingates ning peaaegu sellise tundega, et tahaks oksendada. Huvitav mul tekib sageli tugevatel pingutustel, mis kestavad mõnevõrra kauem kui paar minutit, selline oksendamise tunne. Näiteks kõrgema intensiivsusega lõigutrennis on see ka suht tavaline. Kas see on normaalne või teen ma midagi valesti? Igatahes kõlas kohtuniku vile ja viimase pingutusega olingi üle finishijoone selliselt:

See on aga stiilinäide kõvemate tegijate finishist:

On ikka vahe küll. Minu tulemuseks lõpuprotokollis tuli 31:20:48, mis andis üldarvestuses 58. koha 70-st. Siin ka väljavõte sellest, mis Suunto asjast arvas (klõpsa pildile, et suuremalt näha):

Kiirus on mõõdetud GPS-iga, seega võib esineda mõningasi ebatäpsusi.

Pärast finishit toetusin rattale ja mõtlesin pisut elu üle järele :) Ühesõnaga, tunne eriti hea ei olnud. Võimalik ka, et ma ei olnud veel piisavalt taastunud kolm päeva varem tehtud 55km-sest maanteesõidust keskmise pulsiga 165 ja keskmise kiirusega 30,5 km/h. Siis aga otsustasin, et tegelikult oli esimese korra kohta hea kogemus ja tulen teinekord jälle, tegin mõned venitused ning väntasin rahulikult kodupoole tagasi.

Fotod on pärit siit.

Cooperi test 2008.05.21

Järjekordne Cooperi test toimus nagu eelmiselgi aastal - Kalevi staadionil täpselt 10 päeva peale Tartu Jooksumaratoni. Ilma erilise ettevalmistuseta annab 12-minuti jooksu tulemus teada, kas ülekaalus on kiirus, vastupidavus või hoopis väsimus. Sügise hakul, 29. augustil parandasin samal rajal isikliku rekordi 3285m-ni, kuid Raineri lõpukiirendus andis tulemuseks koguni 3333m!

Mõnus õhtupoolik oli kohale meelitanud üllatavalt palju rahvast. Päke paistis ja puhus kerge tuuleke. Kalevi staadionile kogunesid(ajalises järjestuses) Riho, Rait, Anti perega, Rainer ja koer. Kõik vabandasid erinevaid põhjuseid, miks rekordiüritusest midagi välja ei tule. Riho seadis eesmärgiks joosta lõpuni, et tagada endale koht BP edetabelis! ÕIGE (kuigi tehnilistel põhjustel on ametlik edetabeliga siiski veel koostamata)! Stardis oli ka Rainer, kes arsti nõuandeid silmas pidades siiski pikalt ei pingutanud.

Mul polnud enesetunnne suurem asi, sest tundsin ennast väsinuna. Lõigutrenni olen sel kevadel väga harva teinud ja poolteist minutit staadioniringi kohta oleks 2008 aasta treeniguid-võistlusi arvestades iseenesest juba maksimumkiirus. Soojenduse käigus tegin ühe kiirema ringi 1:25-ga, mis polnud väga hull pingutus, ent ei tulenud ka kergelt - pulss jõudis finishisirgel 171-ni. Vähemalt sain enam-vähem teada, mis tunne ees ootab... Eelmise nädala trennid ja TJM olid omajagu väsimust kuhjanud, mistõttu värskuse leidmine VAID 12-minuti jaoks vajas tõsist keskendumist.

Niisiis tuli joosta omas mahlas ning jõuvarusid enam-vähem ühtlaselt jagada, et ikka minimaalselt 8 ringi täis saaks. Algus oli paljutõotav, kuid juba teisel ringil vajusin temposse, mis enam sugugi ei rõõmustanud. Siiski püsis kiirus alla 4min/km ja pärast 4 ringi läbimist leidsin juba võimaluse tasapisi tempot uuesti tõsta.

RING AEG (HRavg/HR ringi lõpus)
1. ring 1:21 (157/169)
2. ring 1:29 (169/170)
3. ring 1:31 (172/172)
4. ring 1.32 (172/174)
5. ring 1:31 (175/176)
6. ring 1:29 (178/179)
7. ring 1:29 (179/181)
8. ring 1:24 (182/184) seega 3,2km vaheaeg 11:46

Lisaks jõudsin 21 sekundiga katta veel 100m, mis teeb kella 12:00-ks ca 66 meetrit (183/183). Seega läbisin 12 minutiga 3266m.

Täna on muidugi hea öelda, et mõningase kiirusetrenniga pole 3,3km sugugi palju tahta ja tegelikult on ka BP-rekord käeulatuses (juhul muidugi, kui vanameister Heiko vahepeal oma tulemusi ei avalda...). Järgmist Cooperi testimist lähiajal plaanis pole, aga selle eest on kõigil võimalik seni salatrenni teha.

Viljandi-Kõrvemaa-Viljandi

Maikuu algas erakordselt tiheda spordiprogrammiga, sest juba esimesel nädalal otustasin startida kolme minu jaoks olulise sarja osavõistlusel:

1. mai - 79. Suurjooks ümber Viljandi järve (11,4 km) - Järvejooksude sari
3. mai - Sportland Kõrvemaa Kevadjooks (16 km) - Kõrvemaa neliküritus
4. mai - 8. Mulgi Rattamaraton (55 km) - Elion Estonian Cup rattamaratonide sari

Viljandis läks hästi, sest ilus ilm, soodne stardipositsioon (esimese 300 grupist) ning hea füüsiline vorm võimaldasid taas selle raja isiklikku rekordit parandada - ajaga 47:32 olin üle minuti eelmise aasta tulemusest kiirem. Tundub, et jõusaali-külastustest on jooksukiiruse parandamisel rohkem kasu, kui talvistest suusatamisest (sel talvel sain suuskadele vaid ühel päeval).

Õnnestunud Viljandi järvejooksu põhjal lähen kindlasti ka Tartu Jooksumaratonile varasemast kiiremat aega (2007. a. 1:33:39) üritama. Hea õnne korral võiks ajaga alla 1:32 isegi napilt esimese 100 finišeerija hulka pääseda !?

Viljandi järvejooksust 2 päeva hiljem oli Kõrvemaal tagasihoidlik plaan viibida 16km künklikul metsarajal maksimaalselt 1 tund ja 10 minutit ehk tempokrossi sooritus. Väsimuse foonilt tuli 1:08:52 üsna raskelt, kuid antud oludes on põhjust tulemusega rahul olla. Kõrvemaal oli tõeline rannailm - päike lõõskas ja tee tolmas ! Mitmed kaasvõistlejad kurtsid juba enne starti, et suu kuivab! Rajal olid igati abiks ka 2 joogipunkti.

Järgmisel päeval siis taas Viljandis - algas Elion Estonian Cup Rattamaratonide sari.

Mulgi RM-ile läksin lihtsalt mõnuga pikka aeroobset sõitu tegema ja ajalisi eesmärke ei püstitanud, sest juba nädala pärast ootab ees Tartu Jooksumaraton! Kuigi läbitud jooksudest jalgades otseselt mingit ebameeldivust ei tundnud, sain juba Viljandi esimestel tõusudel teada, et kogunenud väsimus ei võimaldagi pulssi eriti kõrgele ajada. Õnneks võimaldas jõukohane tempo enne 3 tunni möödumist finishini veereda ja jalgade jaoks olid piinarikkad vaid viimased 10-12 kilomeetrit... kui tempot alla lastes jalgadesse enam värsket jõudu eriti ei lisandunud.

Eks parim treening on ikka võistlus ja seepärast tuleb ka sel suvel veel mõnel nädalal korraga mitmes sarjas rajale minna. Iseasi on see, et iga osalemine võistlusel ei tähenda tingimata rekordiüritust, võivad olla ka muud plaanid.

Läänemaa MV 10 km maanteejooks, Haapsalus

Kui ma eelmisel kevadel Otepää-Tartu maratoni käisin jooksmas, siis arvasin tõsimeeli, et taolisi väikesearvulise osvõtjaskonnaga jookse EKJL-i kalendris rohkem pole. Eksisin.

Laupäeval, 19. aprillil Haapsalu veekeskuse ette jõudes oli stardini jäänud vähem kui pool tundi, kuid staadioni ümbruses ei reetnud miski peatselt algavat põnevat meistrivõistluse algust. Samas märkasin Kaja Valsi soojendust tegemas ja seega võisin olla kindel, et jooks ikkagi toimub.

Peatselt ilmus välja ka võistluste korraldaja ja peakohtunik, kes lubas lahkelt omale sobiv number valida ja ennast osalejaks registreerida, mis muuseas oli tasuta! Aha, korduvkasutusega numbrid olid riidest ja paeltega, niiet võisluste ajal oli võimalik tuvastada nii eest- kui tagantvaates neid võistlejaid, kellel tagasihoidlik rinnaümbermõõt lubas paelad sõlme siduda.

Kahjuks ei olnud enne starti võimalik rajaga tutuvuda, sest puudus illustreeriv joonis ja pöördepunktides rajanäitajatele polnud samuti mõtet loota... Mind kui osavõtjat pidi lohutama see, et ma ilmselt pole ma kõige kiirem ja seega tuleb lihtsalt joosta teiste järel...? Õnneks nii ka läks, sest kohale olid tulnud veel mõned Stamina klubi jooksjad (Urmas ja Harles), kelle järel saigi suurem osa distantsist läbitud, sest möödumiseks jaksu polnud.

Tagantjärele öeldes oli rada tegelikult tõesti üsna lihtne (4-5 vasakpööret väljaspool staadioni) ja eksimisvõimalusi oli vähe, kuid starti minnes oli ometi väike hirm tundmatus Haapsalus eksida.

Lühikeseks jäänud soojendus, jahedavõitu ilm ja jooksuhooaja algus olid seekord takistavateks teguriteks, et maagiline 40-minuti piir jäi sel distantsil endiselt alistamata.


Läänemaa MV 10 km maanteejooksus 19.04.2008,
Haapsalus +6 C, tuul 5 m/s NW, päikeseline

Koht Nimi Sünd. Klubi Aeg
1 Aleksei Saveljev 1980 Stamina SK 0:33.08
2 Sander Vaher 1978 Kaitsejõudude SK 0:33.16
3 Olav Paris 1979 VAK Staier 0:36.54
4 Lauri Luik 1982 Läänemaa KJK 0:36.56
5 Riho Ment 1960 SS Marathon 0:37.18
6 Olev Toom 1988 JK Tempo 0:38.40
7 Urmas Kaljurand 1961 Stamina SK 0:39.36
8 Harles Paesüld 1974 Stamina SK 0:40.12
9 Teno Ilves 1974 Läänemaa KJK 0:40.17
10 Rait Põllendik 1973 Stamina SK 0:40.46
11 Kaja Vals 1968 SS Marathon 0:41.10
12 Mihhail Jutkin 1954 JK Tempo 0:42.21
13 Lauri Tanner 1978 Läänemaa KJK 0:44.56
14 Toomas Paesüld 1979 Stamina SK 0:56.12
15 Martin Lõiv 1998 VAK Staier 1:04.25
Ivan Jutkin 1990 JK Tempo DNF
Andres Laast 1964 SK Sportkeskus.ee DNF

http://www.hermesclub.ee/protokollid/2008/08_laanemaa_10km.htm

XDream 1. etapp Kloogal 27.04.2008

Ka sel aastal õnnestus meie klubi vastupidavusmeestest, kel sõjavägi pole seiklusisu ära võtnud, komplekteerida klubinimeline võistkond B-rajale.



Kuigi ettevalmistus tiimiliikmete seas oli ebaühtlane mindi rajale rõõmsameelsetena, vaatamata sellele, et Rainer suutis üllatada sissemagamisega, ärgates kell 8:50, kui teised juba 5 minutit olid maja ees kärsitult oodanud - 20-minutiga lendasid õnneks õhtul valmis pandud asjad kotti, pudru soojaks ja kaussi, jook seljakotti, ratas selga ja minekut. Starti hiljaks ei jäänud, aga ega palju aega üle ka ei jäänud.

Startisime 137. kohalt jooksuetapile, kus juba esimeses punktis oli piisavalt ekstreemsust, kui see 500-pealine korraga kitsaste koridoridega ja üle 2m seintega varemes punkti võttis. Ei läinud palju aega, kui jalad põlvini mudased olid ja jätkata tuli lisaks mudale veel raiesmikel, kus vaheldust pakkusid mõnusalt jaheda veega ojadest läbijooksmised. Jooksuetappi võtsime suht rahulikult - arvestades hetkevormi ja äsja söödud pudrukogust oli see hea mõte. Peale jooksu olime 56. kohal ja võtsime rattad.

Esimesed RO-valikud tegime juba jooksu ajal ja algus läks lihtsalt. Jätkasime peaaegu sama kindlalt, tehes häid ja väga häid valikuid. Oleks saanud küll veidi kiiremini, kuid Margus pole veel oma vormiajastusega nii kaugel. Kui jõudsime lisaülesande juurde (olime siis juba 18. positsioonile tõusnud), kus tuli hinnata lageda peal paistvate märkide kaugusi (3tk) ja nende kauguste summa siis lõpuks kohtunikele esitada, oli meie üllatus suur, kui vastus "1700m" andis meile 0 minutit trahvi iga mööda pandud 100m kohta. Peamiselt Marguse terava ja täpse silma tõttu olime tõusnud 12. kohale ja jätkasime heas meeleolus mööda optimaalseid radu kuni rattaalani, kust ühe jooksuetapi kaugusel oli kanuuetapi algus.


Kanuuetappi alustades positsioneerisime end 11. kohale. Mööda Klooga järve kanuuga nühkimise omapäraks oli see, et suures osas kanuu mitte ei liuelnud mööda vett, vaid lohises mööda järve põhjast kasvavat karvast ollust. Naljaks on see, et protokolli järgi langesime kanuuga 39. kohale - äkki see on tingitud sellest, et osad kanuust eraldi jooksjad ootasid paati koju tagasi, aga ei oska öelda. Peale järve juurest rattaparklasse tagasijooksu olime taas normaalpositsioonil (16).



Edasi järgnes selle osavõistluse võtmeetapp rattaga! Seda olime juba pool kanuutamise ajast arutanud, et mida siis teha: valikud olid kas otse läbi raba või suure ringiga mööda metsateid. Kanuust väljudes olime veel seda meelt, et lähme rappa, kuid hetkeline pissipeatus tõi pulsi alla ja ka mõistuse koju. Kaotada polnud ka eriti midagi. Kui punktile lähenedes esimesed võistkonnad vastu veeresid, saime aru, et oli hea valik. Lõppkokkuvõttes võitsime sellega oma jõuvarusid arvestades vähemalt 10-15 minutit ja tõusime 9. kohale, mida siis lõpuni hoidsime. Vahepeal oli ka lisaülesanne, kus tuli 4m pealt kirves puupakku kinni visata, aga see oli suht lootusetu üritus, mis tähendas seda, et oleks võinud kohe kivitakistustega trahviringile minna.



Lõppkokkuvõttes kukkus see osavõistlus ikka väga hästi välja, ajaga 3h38m (võitja 3:22, eelmine 3:35, järgmine 3:41) Polegi normaalrajal nii hästi esinenud. Kord Kubija sprindil saime parema koha, aga siis olid ka mängus kavalad valikud ;)




Teekond ja valikud: link
Tulemused ja muu info: www.xdream.ee