100 päeva hooaja põhivõistluseni

Raadios ütles, et suveolümpia alguseni on jäänud ei rohkem ega vähem kui sada päeva.
Quo vadis, vormikõver? Ilmad on viimastel päevadel nii ilusad, et vägisi kisub mätta peale ketast loopima. Kas ka sel aastal Cooperit testime?

Muret teevad aga muudkui kerkivad hinnad. Vägisi tahavad takistada rahvasporti - kui olümpia ajaks on õllelele 30% otsa keeratud, siis on kindlasti vähem tõstmist ja kaasaelamist.

Teine asi on muidugi ka Hiina kaupu boikoteerida. Aga kui seda teha, siis selgub, et midagi osta enam ei saagi. Töölaual pilku ringi lastes vaatab igalt seadmelt vastu "meid in chaina". Õige on üldse mittemidagi osta, siis hinnad kukuvad kolinal ja kui ühel hetkel asjad ei maksa enam midagi, siis ongi rahu majas. Ja kui kellelgi pole midagi vaja peale õhu, vee ja armastuse, siis saame ka CO2 probleemist jagu ning maailm saab päästetud.

Cogito, ergo sum.

Kona Craft MTB Kolmapäevakud II. etapp - kah ei pääsenud päris ilma sekelusteta

Rattajumal (kui niisugune on olemas) oli möödunud kolmapäeval Saku metsadesse suunanud üle saja rattasõbra :) Startisin seekord viimasena ja lõpetasin koos hämaruse saabumisega. Ainult kahjuks polnud asi teps mitte selles, et stardijärjekord NII pikk oleks olnud et kõik rajalesoovijad kahe tunni sisse poleks ära mahtunud, vaid selles, et ma, tainas, starti hiljaks jäin. Õnneks lubas Porter Racingu sõbralik kollektiiv korraldajatena mind siiski veel kell 20:02 rajale.

Üksi lõpus sõita polnud viga: sai rahulikult omas tempos minna, päris hämar veel ei olnud ka, linnud laulsid, sinililled õitsesid, konnad krooksusid ja paar metskitse kargas kah rajast üle. Tulemust polnud eriti olla, aga eks enamik energiat oli kulunud starti jõudmisel üksi tuulte ja ajaga võitlemisele, seierid punases. Pärast veel lõõgastav väntamine koju tagasi ja läkski päris korralik rattapäev kirja.

Oleks vaid iga laupäev selline

Siis kui maamees heietab mõtteid kevadkünnist ja uuest traktorist, jälgib tuulesõltlane prognoose ja online ilmateadet. Täna oli soe, tuul ja sõbrad enamuses surfamas.

No mis sa hing veel oskad tahta, juba 12 ajal, kui päike paistis lagipähe, keris tuule üles ja puhus õhtuni välja. Sai niisama triibutatud lainetel mida tiiburid tekitasid, hüpatud kõrgemale kui eales Bubka on teibaga hüpanud ja viibitud värskes õhus Katariina kail / Paljassaare rannas.

Loodusjõududega nalja teha ei maksa, aga kui suudad neid talitseda, siis on õhulennud meeletud. Len10, üks ekstreemsemaid lohesurfareid siin videos, kes viitsib downloadida ja vaadata: http://www.kiteforum.tv/video/LEN10_in_Capetown.html

Tervitusi ja kui tuul ei puhu, siis tartaanil näeme :)!

Kuidas saavutada eesmärk - ehk lugu sellest mil moel 3727 punnist 5197 punnini kümpitulemuse viisin

Sobrasin nädalavahetusel perekondlikus arhiivis ja välja tuli huvitav vihik. Selline mõnus 2 kopikaline, joonitud! Kasutatud vaid esimesed paar lehte.

Peale 2001 aastal toimunud esimest Kudu, kus Rihoga koos kümppi tegime Tartus, istusin sügisel lauataha ja panin kirja 10 käsku, mida treeningul vaja teha, et tulemust parandada:

1. 100m tarvis kiirendusjooksud raskustega turjal/jalgade ümber või mäest üles
2. Kivide loopimine looduses/heitmine
3. Kükid ühel jalal ja/või kang turjal
4. 1500m jooks järjest 200m kiirendus / 200m rahulikult
5. 110m harjutada spagaati tõkete ületamiseks
6. Ketta jaoks jõutrenn sarnaste liigutustega
7. Teiba jaoks avasta maailma
8. Kaugushüppes sihi pakku ja lihvi tõuget
9. Kõrgushüppes tõsta käsi ja puusi+jalgu
10. Mõtle, keskendu ja häälestu vaimselt

PS! Lisaks igal hommikul: kätekõverdused + kükid.

Oli mis oli, aga 2004 ehk kolme aasta pärast, peale plaani kirutamist, olin 5 kilo meeste klubis. 2004 sügisel enam lauataha ei istunud ja jäin vanale rasvale lootma - uut plaani ei teinud. Tulemus jäi +- 100 punni ja 5 kilo kättesaadavaks ka ilma erilise trennita. Täna on kahjuks olukord, kus tahtmine hakkab vaikselt taas peale tulema edasi arenemiseks, aga tervis ja lihas pole enam see.

Saagu mis saab, suvel äkki tartaanil näeme :)

Maastikurattakolmapäevakud algasid pauguga

Vaevalt oli lumi jõudnud rattaradadelt sulada, kui juba hakkas pihta tänavune Kona Craft maastikurattakolmapäevakute sari. Nädalavahetusel oli veel u. 10 cm. lund maas, kui me käisime velo.clubbers.ee rattafoorumi-rahvaga rada üle vaatamas. Siis oli rada valdavalt lume all ning seal sai parimal juhul teha sellist võistlust, et kes suudab kaugemale vändata enne kui jala maha paneb, kusjuures võitja tulemus oleks tulnud vast 15-25 meetri kanti. Aga kolmapäeva õhtuks oli rada kenasti puhas ning isegi mitte eriti porine.

Niisiis, võtsin ratta ja sõitsin kohale. Ütlesin, et tere, minu nimi on see ja see, olen teil esimest korda ja tahan ka startida. Number ja kiip külge, pajehhali. Keegi soovitas veel hetk enne starti, et sõida esimene ring rahulikult ja tutvu rajaga. See soovitus aga ununes miskipärast kohe ära ning jõudsin juba tuurid üles võtta enne kui rada suundus metsavahele. Seal hakkas ta küngastel looklema siia-sinna, üles-alla ning mind koos rattaga endaga kaasa loopima kuhu aga tahtis. Suutsin vaevu-vaevu vältia vastu puid sõitmist, rajalt välja lendamist ning üle lenksu käimist.

Esimesest ehmatusest üle saanud, hakkas mulle meenuma, et ma olen ju viimased kuus kuud ainult kruusateedel ning asfaldil sõitnud, mis erilist ratta valitsemise oskust ei nõua. See rada siin aga sellega ei lepi. Valmistusin just hoogu maha võtma ja asja rahulikumalt võtma, kui jäin miskipärast nagu kuhugi kinni ja järgmisel hetkel kargas küngas, mis oli seni turvaliselt rataste all püsinud, mulle ootamatult näkku.

Ma ei saanud esialgu aru, miks ja kuidas ma kukkusin. See käis kõik nii kiirelt. Maapinnaga tõtt vaadata ja elu üle pisut järele mõelda ei olnud ka õnneks või kahjuks mahti, kuna tagant lähenes juba järgmine võistleja ja mul oli äsjastest kogemustest Hiiu küngastel veel adrenaliin sees. Kähku püsti, lenks otseks, rattaselga ja väntama. Viimane tegevus aga enam ei õnnestunud -- tagumise käiguvahetaja litrite osa oli purunenud ning väändunud üles kasseti vahele. Kõik. Vaevalt mõnisada meetrit sõidetud, esimene ring lõpetamata, adrenaliin läinud, tuju langenud. Tõstsin ratta rajalt kõrvale, rahunesin maha, kangutasin käiguvahetaja kuidagimoodi kasseti küljest lahti ja vantsisin starti tagasi, ratas käekõrval, kett rippumas. Tehtud.

Seekord läks siis selliselt, et tulemuseks sain kirja nulli ning lisaks sain õhtul aru, et mul ikka vasak õlg valutab ka sellest kukkumisest. Siiamaani valutab. Aga ülejärgmisel korral olen jälle kindlalt kohal (järgmisel korral, 16.04, mõtlesin hoopis teha oma avasõidu maantee-eraldistardis Aerobike.ee sarja raames ja vaadata, mis tunne on. See esimene etapp toimub aga juhtumisi samal ajal MTB kolmapäevakute järgmise etapiga).

Suusatamise asemel - imitatsioon Kõrvemaal 15.märtsil 2008

Sportland Kõrvemaa Nelikürituse esimene etapp oli minu jaoks debüüt kepikõnnis. Lumevaese talve tõttu sain suuskadele vaid ühel päeval (Firmaspordi Talimängude suusasprindiks) ja seepärast oli nelikürituse suusavõistluse asendamine suusaimitatsiooniga minu jaoks igati tervitatav lahendus. Uuendatud võistlusjuhendi kohaselt tuli valitud rada läbida suusa- või kõnnikeppidega kas joostes, kõndides või matkates. Asendusvõistluse eripära arvestades paremusjärjestust ei selgitatud, kuid iga osaleja tulemus registreeriti siiski protokollis.

Kuna plaanisin kindlasti "hoiduda jooksmisest" ja suusaimitatsiooni tehnika kohta oli teadmisi liiga napilt, siis pärast lühikest kiirkursust valmistusin kepikõnni stiili praktikumiks!

16-kilomeetrise raja läbimiseks hindasin orienteeruvalt 2 tundi ja stardinumber 8 lubas julgelt võtta koha sisse esimeses reas. Stardikoridoris ei olnud trügimist ega võitlust paremate positsioonide pärast, kuid stardipaugu kõlades läks suurem osa seltskonnast ikkagi rajale sörkides, mistõttu jalutajate alustamine esireast ei pruukinud just kõigile meelepärane olla. Alustasin retke koos Stamina SK klubikaalsase Villuga, kes oli seeekord samuti valmis jooksmisest aeglsemat liikumisviisi kasutama.

http://gallery.korvemaa.ee/view_photo.php?set_albumName=album13&id=19_IMGP0402

Väheste teadmiste tõttu jääb kepikõnni tehnika ja teooria jutt lühikeseks - ise liikusin reipa sammuga, ning püüdsin kätega keppide abil (vahelduvtõukega) hoogu lisada. Kepi toetasin maha samaaegselt vastasjala maha astumisega ja püüdsin tõukavat kätt pikalt välja sirutada. Kepikõndi harrastanud sõber kinnitas samuti, et keppidest ongi just kasu maastikul liikudes. Kui käed korralikult tõukefaasis tööle panna, siis on õlavöötmele suusatamisega võreldav koormus täiesti olemas. Samas kätele puhkamise võimalusi eriti ei jää, sest paaristõuked ja laskumised kükkasendis ilma suuskadeta ei õnnestu... ;) Nii oligi pideva koormuse tõttu teisel tunnil juba käte liigutamine veidi tagasihoidlikum ning samuti andsid jalad märku tavapärasest erinevast koormusest. Tegevus oli siiski sedavõrd haarav, et liikumiskiirust need kõrvalnähud ei mõjutanud.

Alguses oli tempo isegi üle 8 min/km, mis tähendas, et kogu raja läbimiseks kulub üle 2 tunni. Vaatasin ka pulssi - alguses oli see kenasti alla 140 (bpm), aga tõusudel tempot tõstes kindlasti rohkem. Seega võib kindlalt väita, et taastav sörk on südamele kergem koormus, kui tempokas kepikõnd. Tõusudel proovisime suusaimitasiooni-laadset vahelduvsammu ehk siis rohkem jalalt-jalale hüplemist ja liikumisel olid abiks ka käesolevad kepid.

Kui poolele maale jõudes (8.km) oli kulunud aega üle 65 minuti (ja tulemuseks võis prognoosida aega 2:10 kanti), siis lisas Villu veidi kiirust selge kavatsusega jõuda finishisse 2 tunniga. Erinevalt jooksu- või suusavõistlustest oli kaasvõistlejatest möödumisi distantsil väga vähe. Mõned jooksuga alustanud, kuid matkastiilis jätkavad kaasteelised jäid siiski seljataha ning samuti oli möödujaid, kes tegid kepikõnnile vahelduseks jooksulõike.

Rahulikku kestvussporti harrastav Valdo Jahilo liikus samas tempos ja koormus oli sobiv ka vestluse arendamiseks, kuid pärast TP-d ehk Liptoni tee-peatust tekkis meil paarikümne meetrine vahe, mis tasapisi venis veidi pikemaks. Kuna jätkasime stiilipuhtalt kumbki omas rütmis, siis püsis vahe kuni lõpuni (finishis ligi minut).

Kõrvamaa metsarada sobis ürituseks suurepäraselt - valdavalt lumetu rada oli kohati porine, kuid soisematel kohtadel oli õnneks maa külmanud. Õhk oli niiske ning "võistluse" kestel sadas vahelduvalt kerget vihma ja lörtsi.

Raja teise poole läbisin kiiremini ja jõudsin finishisse ajaga 2:04:28 ja tõepoolest - Villu oli jõudnud finishisse alla 2 tunni (TULEMUSED)!

Finish:
http://gallery.korvemaa.ee/view_photo.php?set_albumName=album13&id=177_IMGP0863

Nüüd on paras aeg võtta lahti jooksukalender ja tutvuda kevadiste võistlustega.
Sel aastal alustan jooksuhooaega taas Nõmme Spordikeskuse juures toimuva maanteejooksuga Nõmme Kevadjooks (5km) 29.märtsil. Samal nädalavahetusel leiab aset Otepää-Tartu Maraton (42,195km).

Edasi tulevad 5. aprillil Eesti ekideni MV (klubide teatejooks kogudistantsiga 42,195km) ja 19. aprillil Haapsalu linnajooks (10km).

Maikuu algab traditsiooniliselt Ümber Viljandi järve jooksuga ja Kõrvemaa Nelikürituse 2. etapp (Kevadjooks samal kepikõnni rajal - 16km) on kohe 2 päeva hiljem.
11. mail Tartu jooksumaraton Otepää-Elva, kus distants ca 22,3km (statistika andmetel olen osalenud juba 12x - mõnel korral siiski 10km distantsil).

Haanja suusamaraton 2008

Talv on sel aastal olnud suusatajatele nukker, kuid jooksjatele ja ratturetele ehk üle ootuste hea. Estoloppeti sari ähvardas täies mahus ära jääda, aga haanjamehed töid kastanid ikkagi tulest välja ;), kuigi 2x18km rajaga ja ilma surmakata.

Niisiis, olles nädal aega varem jagu saanud oma 2 nädalasest viirushaigusest, mis sisaldas mitut 38-kraadist palavikuga päeva, otsustasin Agrole seltsi pakkuda Haanja maratonil. Teada oli, et erilist kihutamist sellest ei tule, pigem on see võimalus sel aastal esimest korda klassikalist sõidustiili nautida (ka uisutamisi saab sel aastal ühekäe sõrmedel kokku lugeda). Raidiga nädal varem jooksime 5km Käärikul aja peale ja kaotasin talle ajaliselt 12%, kuigi suviti jooksime Cooperit päris võrdselt. Paar päeva enne võistlust oli veel küsimärgiks pidamise määrimine, sest mingi võimalus oli ka hommikusteks miinuskraadideks. Kuid eelmsel päeval oli kõik selge: +5 kraadiga pole midagi peale kliistri valida, lippeks võimalikult kõrge floor (vastavalt rahakotile) ja uusi suuski ostma ei hakanud, kuigi selleks on hetkel võibolla kõige sobilikum aeg. 6:30 alustasime Mustamäelt teekonda ja 9:40 olime Haanjas (3h10min), seda mõningase kiirustamisega.


Erilist sooja ei viitsinud teha - sõitsime korraks põõsataha ja tagasi. Suusk paistis pidavat, aga libisemine oli kehvapoolne. Kui kõlas stardipauk, hakkas kolonn liikuma, vastupidiselt harjumuspärasele suunale. Õige pea tõmbus rada kaheraliseks ja mööda oli päris raske saada - õigemini ei proovinudki ;). Kergelt hakkas palavus kimbutama, kuna ei ole sellise palavusega suusatamise kogemust. Vaevalt, et tempo liiga kange oli, aga palavus tegi olemise väga tuimaks, ja nii oligi esimese ringi keskel mulle kõige raskem - rahvas vuhises mööda ja ootasin juba, millal Argo järgi jõuab. Korra käis isegi mõte, et teist ringi küll ei viitsi. Lasin veel tempot maha ja üritasin võimalikult ökonoomset pikka vahelduvat sammu hoida. Nii jõudis ka härra peamister mulle sappa oma turvamehega, kes pidevalt mõõda sõitis ja siis jälle mind ;) ja Andrust järgi ootas. Kuid siia tulid mõningad pikad laskumised ja kohad, kus sai paaristõuget ühe jalaga tõudates teha. See, manustatav vesi camelbackist ja TP hapukurgid tõstsid nii tuju kui ka enesetunnet. Esimese ringi lõpus libises sall kaelast ära ja tundsin, kuidas keha hakkab oma normaaltemperatuuri saavutama, jällegi läks paremaks. Teise ringi alguses tundsin, et suudan isegi mõnes grupis püsida. Kasutasin oma hädapärast kustumisevastast taktikat, leida endale ees sõitev lummav neiu, kes abistas mind ligi 10km, kuid lõpus paaristõugetega libises ta eest ära.
Viimasel 5 km polnud jõudu kedagi jälitama minna ja kedagi eriti tagantpoolt ka ohustamas polnud, palavus oli ka kadunud ja saigi veel nautida selle aasta viimaseid suusakilomeetreid. Ajee, finishisirgel ikka pingutasin paaristõuked jälle tagataskust välja ;)

Mida siis sellest kõigest arvata? Üldiselt tuleb rahul olla sellega, et Haanja maraton pole viimase 16. aasta jooksul ära jäänud (alates 1992. aastast, kui ta igaastaseks traditsiooniks sai) ja ega see 17. kord mingi erand polnud.

Pisut ka Haanja maratoni suhtarve (võitja aeg/minu aeg) ...
2008 - 64,9%
2007 - 74,1% (pidamine puudus)
2006 - 72,9% (enamvähem ok lipe ja pidamine)
Hetkevorm on ilmselt selline. Eks aeg näitab, kas see on haiguse või treenimatuse süü ;) Huvitav on see, et ka jooksus kaotasin Raidile täpselt selle maagilise 10-12%.



Pilt 1: Stardipauk jahipüssist (vorufoto.ee).
Pilt 2: Peaminister ja ma TP-sse jõudmas (vorufoto.ee).
Pilt 3: Liis Udumäe Estoloppet Tamsalu 2007 (sportfoto.ee)
Pilt 4: Inglid on alati kohal, nagu ka XDreami rajal (vorufoto.ee).