100 päeva hooaja põhivõistluseni

Raadios ütles, et suveolümpia alguseni on jäänud ei rohkem ega vähem kui sada päeva.
Quo vadis, vormikõver? Ilmad on viimastel päevadel nii ilusad, et vägisi kisub mätta peale ketast loopima. Kas ka sel aastal Cooperit testime?

Muret teevad aga muudkui kerkivad hinnad. Vägisi tahavad takistada rahvasporti - kui olümpia ajaks on õllelele 30% otsa keeratud, siis on kindlasti vähem tõstmist ja kaasaelamist.

Teine asi on muidugi ka Hiina kaupu boikoteerida. Aga kui seda teha, siis selgub, et midagi osta enam ei saagi. Töölaual pilku ringi lastes vaatab igalt seadmelt vastu "meid in chaina". Õige on üldse mittemidagi osta, siis hinnad kukuvad kolinal ja kui ühel hetkel asjad ei maksa enam midagi, siis ongi rahu majas. Ja kui kellelgi pole midagi vaja peale õhu, vee ja armastuse, siis saame ka CO2 probleemist jagu ning maailm saab päästetud.

Cogito, ergo sum.

Kona Craft MTB Kolmapäevakud II. etapp - kah ei pääsenud päris ilma sekelusteta

Rattajumal (kui niisugune on olemas) oli möödunud kolmapäeval Saku metsadesse suunanud üle saja rattasõbra :) Startisin seekord viimasena ja lõpetasin koos hämaruse saabumisega. Ainult kahjuks polnud asi teps mitte selles, et stardijärjekord NII pikk oleks olnud et kõik rajalesoovijad kahe tunni sisse poleks ära mahtunud, vaid selles, et ma, tainas, starti hiljaks jäin. Õnneks lubas Porter Racingu sõbralik kollektiiv korraldajatena mind siiski veel kell 20:02 rajale.

Üksi lõpus sõita polnud viga: sai rahulikult omas tempos minna, päris hämar veel ei olnud ka, linnud laulsid, sinililled õitsesid, konnad krooksusid ja paar metskitse kargas kah rajast üle. Tulemust polnud eriti olla, aga eks enamik energiat oli kulunud starti jõudmisel üksi tuulte ja ajaga võitlemisele, seierid punases. Pärast veel lõõgastav väntamine koju tagasi ja läkski päris korralik rattapäev kirja.

Oleks vaid iga laupäev selline

Siis kui maamees heietab mõtteid kevadkünnist ja uuest traktorist, jälgib tuulesõltlane prognoose ja online ilmateadet. Täna oli soe, tuul ja sõbrad enamuses surfamas.

No mis sa hing veel oskad tahta, juba 12 ajal, kui päike paistis lagipähe, keris tuule üles ja puhus õhtuni välja. Sai niisama triibutatud lainetel mida tiiburid tekitasid, hüpatud kõrgemale kui eales Bubka on teibaga hüpanud ja viibitud värskes õhus Katariina kail / Paljassaare rannas.

Loodusjõududega nalja teha ei maksa, aga kui suudad neid talitseda, siis on õhulennud meeletud. Len10, üks ekstreemsemaid lohesurfareid siin videos, kes viitsib downloadida ja vaadata: http://www.kiteforum.tv/video/LEN10_in_Capetown.html

Tervitusi ja kui tuul ei puhu, siis tartaanil näeme :)!

Kuidas saavutada eesmärk - ehk lugu sellest mil moel 3727 punnist 5197 punnini kümpitulemuse viisin

Sobrasin nädalavahetusel perekondlikus arhiivis ja välja tuli huvitav vihik. Selline mõnus 2 kopikaline, joonitud! Kasutatud vaid esimesed paar lehte.

Peale 2001 aastal toimunud esimest Kudu, kus Rihoga koos kümppi tegime Tartus, istusin sügisel lauataha ja panin kirja 10 käsku, mida treeningul vaja teha, et tulemust parandada:

1. 100m tarvis kiirendusjooksud raskustega turjal/jalgade ümber või mäest üles
2. Kivide loopimine looduses/heitmine
3. Kükid ühel jalal ja/või kang turjal
4. 1500m jooks järjest 200m kiirendus / 200m rahulikult
5. 110m harjutada spagaati tõkete ületamiseks
6. Ketta jaoks jõutrenn sarnaste liigutustega
7. Teiba jaoks avasta maailma
8. Kaugushüppes sihi pakku ja lihvi tõuget
9. Kõrgushüppes tõsta käsi ja puusi+jalgu
10. Mõtle, keskendu ja häälestu vaimselt

PS! Lisaks igal hommikul: kätekõverdused + kükid.

Oli mis oli, aga 2004 ehk kolme aasta pärast, peale plaani kirutamist, olin 5 kilo meeste klubis. 2004 sügisel enam lauataha ei istunud ja jäin vanale rasvale lootma - uut plaani ei teinud. Tulemus jäi +- 100 punni ja 5 kilo kättesaadavaks ka ilma erilise trennita. Täna on kahjuks olukord, kus tahtmine hakkab vaikselt taas peale tulema edasi arenemiseks, aga tervis ja lihas pole enam see.

Saagu mis saab, suvel äkki tartaanil näeme :)

Maastikurattakolmapäevakud algasid pauguga

Vaevalt oli lumi jõudnud rattaradadelt sulada, kui juba hakkas pihta tänavune Kona Craft maastikurattakolmapäevakute sari. Nädalavahetusel oli veel u. 10 cm. lund maas, kui me käisime velo.clubbers.ee rattafoorumi-rahvaga rada üle vaatamas. Siis oli rada valdavalt lume all ning seal sai parimal juhul teha sellist võistlust, et kes suudab kaugemale vändata enne kui jala maha paneb, kusjuures võitja tulemus oleks tulnud vast 15-25 meetri kanti. Aga kolmapäeva õhtuks oli rada kenasti puhas ning isegi mitte eriti porine.

Niisiis, võtsin ratta ja sõitsin kohale. Ütlesin, et tere, minu nimi on see ja see, olen teil esimest korda ja tahan ka startida. Number ja kiip külge, pajehhali. Keegi soovitas veel hetk enne starti, et sõida esimene ring rahulikult ja tutvu rajaga. See soovitus aga ununes miskipärast kohe ära ning jõudsin juba tuurid üles võtta enne kui rada suundus metsavahele. Seal hakkas ta küngastel looklema siia-sinna, üles-alla ning mind koos rattaga endaga kaasa loopima kuhu aga tahtis. Suutsin vaevu-vaevu vältia vastu puid sõitmist, rajalt välja lendamist ning üle lenksu käimist.

Esimesest ehmatusest üle saanud, hakkas mulle meenuma, et ma olen ju viimased kuus kuud ainult kruusateedel ning asfaldil sõitnud, mis erilist ratta valitsemise oskust ei nõua. See rada siin aga sellega ei lepi. Valmistusin just hoogu maha võtma ja asja rahulikumalt võtma, kui jäin miskipärast nagu kuhugi kinni ja järgmisel hetkel kargas küngas, mis oli seni turvaliselt rataste all püsinud, mulle ootamatult näkku.

Ma ei saanud esialgu aru, miks ja kuidas ma kukkusin. See käis kõik nii kiirelt. Maapinnaga tõtt vaadata ja elu üle pisut järele mõelda ei olnud ka õnneks või kahjuks mahti, kuna tagant lähenes juba järgmine võistleja ja mul oli äsjastest kogemustest Hiiu küngastel veel adrenaliin sees. Kähku püsti, lenks otseks, rattaselga ja väntama. Viimane tegevus aga enam ei õnnestunud -- tagumise käiguvahetaja litrite osa oli purunenud ning väändunud üles kasseti vahele. Kõik. Vaevalt mõnisada meetrit sõidetud, esimene ring lõpetamata, adrenaliin läinud, tuju langenud. Tõstsin ratta rajalt kõrvale, rahunesin maha, kangutasin käiguvahetaja kuidagimoodi kasseti küljest lahti ja vantsisin starti tagasi, ratas käekõrval, kett rippumas. Tehtud.

Seekord läks siis selliselt, et tulemuseks sain kirja nulli ning lisaks sain õhtul aru, et mul ikka vasak õlg valutab ka sellest kukkumisest. Siiamaani valutab. Aga ülejärgmisel korral olen jälle kindlalt kohal (järgmisel korral, 16.04, mõtlesin hoopis teha oma avasõidu maantee-eraldistardis Aerobike.ee sarja raames ja vaadata, mis tunne on. See esimene etapp toimub aga juhtumisi samal ajal MTB kolmapäevakute järgmise etapiga).