Black Pole Sports

pühapäev, 19. september 2010

Maratonid 2010: Helsinki vs Tallinn

Helsinki City Marathon 14.8.2010

Numbrid räägivad teinekord rohkem, kui sõnad... allpool tuleb siiski mõlemat.

km _time _split min/km

5 0:25:18 0:25:18 0:05:03

10 0:50:01 0:24:43 0:04:56

15 1:15:35 0:25:34 0:05:06

20 1:42:33 0:26:58 0:05:23

25 2:11:06 0:28:33 0:05:42

30 2:41:23 0:30:17 0:06:03

35 3:13:15 0:31:52 0:06:22

40 3:47:31 0:34:16 0:06:51

Fin. 3:58:45 0:11:14 0:05:06

Neto 3:58:05

Helsinkis läksin rajale tundega, et hea ilmaga võiks jõuda 3h30-ga finishisse, aga palava ilma tõttu kahtlesin selles veidi. Distantsi alguses oli minek hea ja kerge - läbisin esimesed kilomeetrid veidi alla 5min/km ja nautisin olukorda.

Palav (+27C) ja ebatavaliselt niiske ilm mõjusid enesetundele üllatavalt kiiresti ning kusagil 8km läbimise järel pidin parema reie tagalihasesse tekkinud valu tõttu jooksusammu lühemaks võtma. Rahulikuma tempoga võis jooks jätkuda, aga olin häiritud ja ühtlasi kogunes väsimus, mida ei soovinud sugugi kogeda maratoni esimeses pooles...

15-20km vahel veetsin mõned minutid JP-s asuvas mobiilses traumapunktis, kus lihasevalu leevenduseks loodetud soojendavat kreemi paraku polnud ja kuigi aeglasema tempoga liikudes jäi valu tahaplaanile, siis olin juba enne 25-t km-i ka füüsiliselt üpris küpse. See tähendas, et lubasin endale muretult jalutusega lõike ka JP-de vahelisel alal. Paraku oli taastumine ikkagi kasin - hoolimata rohkesti tarbitud vedelikust ja muust käepärasest kadus tasapisi jõud ja jalad muutusid järjest raskemaks.

Kusagil 38-ndal km-il möödus minust suurem grupp koos 4h tempojooksjatega ja siis sundisin ennast tõesti päris palju, et selle satsiga lõpuni kulgeda. Viimastel kilomeetritel võitlesin juba ka säärekrampidega ja nähes rajal sirgete jalgadega jalutajaid, teadsin väga hästi "mida nad tunnevad".

Endal õnnestus joosta viimased paar kilomeetrit maksimaalse tempo ja sammuga, mis lihast siiski päris lukku ei löönud, aga pärast finishit meenusid tuntud laulusõnad "...mõni hetk on kohe väga-väga valus...". Samas olin siiralt rõõmus, et jõudsin ikkagi 4-tunniga finishissse. Põhimõtteline värk, või nii..

SEB Tallinna Maraton 12.09.2010

Viimastel nädalatel olid ilm ja enesetunne sedavõrd kesised, et kahtlesin, kas on üldse mõtet Tallinna Sügisjooksu maratonirajale minna? Õnneks saabus vananaiste suvi õigeaegselt ja ühtlasi vabanesin enne nädalavahetust nohust, kuid enesekindlust see palju ei lisanud. Kokkuvõttes otsustasin minna rajale tagasihoidliku plaaniga leida enesetundele vastav mugav (treening)tempo ning joosta esimene ring paraja varuga. Kui poolel maal raskeks ei lähe, siis peaks samas tempos suutma läbida vähemalt 30km, ehk isegi 3h.

Rahuldust pakkuvale lõpptulemusele aitas kindlasti kaasa asjaolu, et enne 5 km läbimist tempojooksjaga grupile järele jõudes olin alustanud mõistlikult. Samas taipasin, et finishiaega 3:45 sihtivast seltskonnast möödumine tähendaks viga, mida ma ei soovi hiljem kahetseda.. (etterutates olgu öeldud, et teisel ringil ma selle vea siiski tegin, kuid seda ma ei kahetse sugugi :)

Meriväljalt linna poole tagasi joostes loksusin veidi rahulikumalt nauditavas tempos kui jäin samasse rütmi Kaarel Karu'ga.

Pilt Russalka ERGOtuspunkist: http://www.ergosport.ee/files/Image/large/12843780719.jpg. Lobisesime rahulikult kulgedes 20km-ni, kus minu tempo hakkas Balti Jaama juures tõusust hoolimata vaikselt kiiremaks kerima. Kaarel jätkas ringi lõpu omas tempos - tema prognoosis oma esimese maratoni lõpuajaks üle 4-tunni ja hoolimata heast enesetundest jälgis aeg-ajalt pulssi. Lõpptulemusi vaadates oli see mõlema jaoks mõistlik otsus omas tempos jätkata.

Ringi lõpp ja uus algus kulgesid allamäge ning enne JP-d manustatud energiageel tegid sammu kergemaks, mistõttu jõudsin Pirita teel taas järele 3:45 tempojooksjaga grupile (ning seekord möödusin tasapisi!). Paraku pole maraton teises pooles jalg enam võrreldav puhanud jalaga ja energiageeli mõju kahanes üllatavalt ruttu. Nii meenus kogenud jooksjate tarkus: hoolimata tasemest ja vormist pole maratoni lõpetamine kunagi kerge. Kaasa võetud kalorite ja JP-des pakutavaga sain ennast veel mitmel korral turgutada ja lisaks tundus 3:45 vägagi ahvatlev lõpuaeg. Minu üllatuseks muutus tempojooksja samm viimasel 10km senisest kiiremaks (ja grupp pudenes tasapisi), millest suutsin järeldada, et numbriga "3:45" võistleja jõuab finishisse plaanitust mõned minutid varem. Endalegi oleks väga meeldinud näiteks viimased 5km keskmisest tempost kiiremini joosta, aga selleks ajaks oli samm juba üpris raske... Laboratooriumi tänavalt Tornide väljaku ja Shnelli tiigi piirkonda jõudes oli lõpuni täpselt 2km jäänud ja siis "lülitasin ennast tempojooksu asendi ja hingamise rezhiimile", kuid viimaste km-ide läbimiseks kulus ikkagi ligi 5min. Viimane jupp Kaarli kiriku juurest allamäge oli juba oluliselt lihtsam ning siis hakkas hing sees hõiskama - "Läbitud saab minu elu 20-s jooksumaraton ja seda taas probleemideta jooksusammul !"

dist. _time _split min/km

5 0:27:39 0:27:39 0:05:31

10 0:53:37 0:25:58 0:05:11

15 1:20:28 0:26:51 0:05:22

20 1:46:47 0:26:19 0:05:15

25 2:13:08 0:26:21 0:05:16

30 2:39:49 0:26:41 0:05:20

35 3:06:08 0:26:19 0:05:15

40 3:33:18 0:27:10 0:05:26

Fin. 3:44:14 0:10:56 0:04:57

Neto 3:43:59

Tagantjärele on väga lihtne kokku võtta: ilm ja riietus olid mõlemad ideaalilähedased, tempovalik oli õige (mitte kiirustada enne poolele maale jõudmist!), energiavarude täiendamine ning JP-de kasutamine rajal õnnestus, vastupidavustrenni oli tehtud piisavalt, enne starti sai puhatud-söödud normaalselt, kusagilt ei hõõrunud ja kuna üritus oli tõesti väga hästi korraldatud, siis tulen järgmisel aastal jälle ! Proovitud, Soovitan !

Sel suvel sai siis 2 jooksumaratoni tehtud, hetkel veel järgmise osas veel plaane pole...

Tervitused kõigile osalejatele ja tänud kaasaelajatele,

rait

esmaspäev, 16. august 2010

k6ps: Tartu Rulluisumaraton: ropp palavus

Tänavune Tartu Rulluisumaraton sai sõidetud ropus palavuses. Juba mitmendat päeva näitas kraadiklaas üle 30 kraadi, päike paistis läbi kerge vine lagipähe ja polnud tuuleõhkugi. Ja kui oligi, siis oli seegi liiga kuum. Olemine oli suhteliselt loid. Lühikese maa lõpetanud istusid punaste nägudega puude all varjus ja valasid endale vett pähe. Aga oludele vaatamata oli pika maa stardis rahvast umbes sama palju nagu alati, kui mitte rohkemgi.

Juba algusest peale oli ilmne, et siit mingit head tulemust ei tule. Sõita tuli alahoidlikult ja ettevaatlikult. Nagu eelmiselgi aastal, oli probleeme gruppides püsimisega. Minu 78mm. uisurattad on ikka liiga väikesed sellise sõidu jaoks -- eessõitjate tuules püsimiseks tuli sõita tunduvalt tihedama sammuga kui enamik teisi, kel valdavalt u. 90 mm. rattad. Rulluisutamine on mul ainus ala, kus on praegu selline tunne, et võiks pisut parem varustus olla. Aga kindlasti on siin oma osa (ja mitte väike osa) ka puudulikul tehnikal :)

Jooki sai tarbitud loomulikult rohkem kui tavaliselt -- igas TPs kaks topsi vett + 1 PowerBar-i. Tarbitud sai ka raja ääres seisnud lillelise kleidiga tädi teenuseid, kes rohelisest kastekannust kõigile soovijaile vett pähe valas :)

Tulemus, nagu oodatud, oli kehvem kui eelmisel aastal. Jõuvarusid aga tundus peale sõitu veel üle olevat. Täpsemalt:

Aeg: 1:42:40 (2009 - 1:30:42, 2008 - 1:33:52)

koht: 397/616 (2009 - 395/763, 2008 - 331/547)

koht vanuseklassis: 145/192 (2009 - 157/255, 2008 - 125/180)

pulss: 172/189

keskm. kiirus: 20,8 km/h

teisipäev, 3. august 2010

Kõrvemaa Rogain 18.07.2010

Argo kutse 8-ks tunniks metsa minna tundus kohe mõnusa väljakutsena, sest sügisene Libahundi jälje rogaini kogemus (6h) oli meeldiv hoolimata ettekujutusest, et üle 3-4h jooksmine võib lõpuks jalgades väga valus olla..
Kõrvemaal oli hommikune ilm enam-vähem, aga juba stardi eel võttis võimust palavus. Argo uuris kaarti ja KP-de läbimise valikuid – üheskoos jõudsime arusaamisele, et asume punkte võtma alustades lääne suunal ning seejärel vastupäeva põhja poole liikudes. Eks hiljem finishipiirkonda tagasi jõudes vaatame, kas jätkub jõudu ja huvi lõunapoolseid punkte otsida.

Jõudsime starti mõned minutid pärast 11:00-t. Lagedal kõrvemaastikul sörkides saime mõlemad ruttu higi lahti ja Argo pulss oli rahulikust algusest hoolimata oodatust kõrgem. Ega meil kiiret kusagile polnud, aga juba esimese tunni jooksul valatud higi ja kaasavõetud spordijoogi kulu näitas, et suvine rogain palavuses on tõsine katsumus.

Esimeste punktide leidmisega probleeme polnud, sest Argo jälgis kaarti ja kompassi, mis tagas BP-tiimi liikumise soovitud kursil. Rabamaastik oli raske ja liivasemad osad üllatavalt mägised või siis ka metsaräga täis. Seetõttu jäi jooksuosa alguses suhteliselt väheks.

Umbes pooleteise tunnise orienteerumise järel olime üksmeelselt valmis kasutama rajal asuvaid looduslikke võimalusi ja tegime esimese supluse lähimas metsajärves. Värskendav loputus jahutas keha ja edasi liikumisel oli sellest tublisti abi vähemalt järgnevaks 30-ks minutiks. Päike paistis endiselt palavalt, mistõttu ujumisel märjaks kastetud riided kuivasid tasapisi ning metsaalustel radadel hakkas higi jälle voolama. Meie kaaslaseks oli taas järjest rohkem lendavaid putukaid (kärbsed ja parmud). Seiklusmatkaja seljakotiga kaasa võetud joogipudelid olid hädavajalikud ja kaarti lugedes arvestas pilk järjest tihedamini ka esimese läheneva JP-ga.

Rait orienteerub

23-sse mineku eel soovisin oma orienteerumisoskust kontrollida ja tegin ettepaneku, et liigun Argost eespool ja läheneme KP-le minu juhtimisel. Argo oli nõus, vaatasime veel kaardilt vajalikke oritentiire (siht ja kraav) ning asusin jooksusammuga liikuma. Paraku jooksin vahetult meie ees asuvast kolmnurksest teederistmikust valele harule…, mille peale Argo üllatus tõsiselt, aga pärast meie asukoha täpsustamist kaardil oli ta siiski nõus, et proovin iseseisvalt KP-suunas edasi liikuda… :) Teed mööda jooksmisel ma enam ei eksinud, kuid veidi hiljem sain veel teada, et kaardile märgitud metsasihtide leidmisel on mul veel kõvasti õppida…samuti on kaardile märgitud kraavi leidmiseks teinekord päris TÄPSELT teada enda asukohta kaardil. Tulemusena leidsin siiski enda jaoks vajalikud pidepunktid ja kuna olime pisut hargnenud, siis jõudis Argo rahulikult jalutades ometi pisut enne mind KP-ni. Iseseisva orienteerumisharjutuse tulemus ei rõõmustanud mind, kuid samas sain väärtuslikke kogemusi. Edasi liikusime jälle Argo juhtimisel ning püüdsin mõista, kuidas metsaalusel maastikul märgata käigupealt kaardile märgitud leppemärke ja hoida õiget kurssi, isegi kui mingit head orientiiri pole silmapiiril…

Suurepärased vaated
Ootamatult jõudsime (suure) järve äärde mäetippu ehitatud vaatetornini, mis kaardil oli loomulikult juba ammugi olemas, kuid avastasin selle enda jaoks alles vahetus läheduses. Torni vallutamisest loobusime, sest metsaalused matkarajad looklesid üles ja alla, mistõttu täiendav turnimine ei tundunud sugugi ahvatlev. Maastik oli isegi raske ja vaatamist jätkus piisavalt. Lisaks oli juba teadmine, et peatselt jõuame rabas asuva vaateplatvormi juurde (KP32). Otse läbi raba sammudes oli meie sihtpunkt juba kaugelt näha. Raba oli suvistes oludes üllatavalt kuiv ja kui välja arvata mõned laukad ja lombid, siis ei saanud isegi jalad eriti märjaks. Tegelikult viis selle vaatetorni juurde ka laudtee. Torni tipus asuvas kontrollpunktis nautisime mõne hetke jooksul vaadet ja laudteed kasutades edasi liikudes leidsime Argoga, et see on väga mõnus ja mugav tee jooksusammu arendamiseks. Torni juures oli ka mitmeid teisi tiime, kes sel moel edasi ei kiirustanud. Arusaadavalt tuleb rogainil kiirustamisega olla ettevaatlik (kui tuleb veel mitmeid tunde vastu pidada), kuid sel hetkel nautisime omapärast jooksulõiku. Kui olime rajal olnud ca 3h (punktid 40, 33), siis jõudsime rabasse, kus taevas oli kirgas helesinine ja raba oli kaetud särava hele-rohelise heinamaad meenutava taimestikuga. Selline rohelus meenutas mulle pigem unenägu, kui tegelikkust. Vaade oli 5+ ja läbitavus raba kohta päris hea, sest pinnas ei olnud väga vetruv ja läbivettnud, nagu rabas enamasti kipub olema.

Jalutasime ja nautisime, punkti võtmine õnnestus hästi ja peatselt liikusime juba mööda raiesmikku JP suunas. See ei olnudki halb nali, vaid tõsiasi, et kohtasime vastutulevat tiimi, kes andis lootust, et JP-s peaks vett TEILE veel jätkuma. Kohale jõudes leidsime eest seltskonna, kes puhkas jalga ja ootas teadmisega, et joogiauto võiks varsti tulla. Meie jaoks oli tõsiasi, et saime kumbki ca 200ml vett ja varude täiendamisest polnud juttugi. Hakkasime planeerima järgmist ujumispunkti ja ühtlasi tuli ka tsekkida järgmise JP asukohta.

Järv KP20 ja KP50 vahel oli samuti super supluskoht, kus leidsime juba rogainijaid vees sulistamas. Lisaks suplusele võtsin ka varupudelisse joomise tarbeks järvevett (hiljem selgus, et väga mõistlik otsus). Aega oli kulunud selleks ajaks juba 4h, kuid hoolimata pidevast joomisest oli ka janu järjest kasvamas. Kuigi järgmise JP-ni ei olnud enam palju maad, kosutasime ennast veidi vahelduseks jõeveega (KP21 silla all). Üllatusest sai tagasihoidlikult öeldes pahameel, kui selgus, et lubatud JP-s istus üks härra auto juures tühja veetünniga… Vihaseid-januseid orienteerujaid oli teisigi (ja mitmetel polnud ka omal joogivaru kaasas).Selle peale tundus tõesti, et läheme võimalikult otse finishini, sest 8h pole taolistes oludes võimalik läbida isikliku 2l joogipudeliga (millele olime võtnud täiendust järvest ja ojast ning jahutanud ennast plaanivälistes supluskohtades). Õnn pöördus siiski veidi ja vastu tulnud „JP varustaja“ jättis janustele rogainijatele mõned tünnid külma veega, mis võimaldas meil taas keskenduda KP-de läbimisele. Stardist oli möödunud ligi 6 tundi ja külma vee kosutav mõju andis võimaluse enne F-punkti siirdumist veel 9 punkti teenida (41, 37, 29).

Pärast 41-ni jõudmist tundusid viimased punktid suhteliselt lihtsad (ka maastiku mõttes). Seljakotis asuvast veepudelist sai pidevalt mõnusat jahedat vett ja kuigi tekkis hirm, et liigne joomine võib omakorda vaevusi tekitada, siis võttis organism vajaliku vedeliku hästi vastu. Lõpuks saime veel KP 29 suunal teed mööda edasi-tagasi sörkida, mis andis kinnitust, et ka jalgade jaoks oli päev täiesti talutav. Finishisse jõudes saime tulemuseks 89 punkti ajaga 7:01:27.
Vaim ja füüsis said piisavalt vatti, mistõttu 7h sooritusest enamat polnud põhjust taga ajada.
Pikk rogainipäev oli lõpuks läbi – meeldiv pingutus ja hea kogemus.

Kõrvemaa Rogaini koduleht: http://www.orion.ee/rogain/2010/ , protokoll (8h) ja Blackpole sooritus.

Öise xDreamini on jäänud 2 nädalat ning seejärel "iga-aastane" Helsinki City Marathon tuleb 14.08.2010.

pühapäev, 30. mai 2010

Raini: Tartu Rattaralli 30.05.2010

Kui kell sai 10:00, läks veel mõniteistkümmend sekundit ja saigi liikuma hakatud grupist 300-500, kuhu 10 minutit varem oli raskusi ära mahtumisga. Plaanis oli küll Riia maanteel kohe tulistama hakata, aga tuul oli vastu ja samas grupis startunud ratturid liikusid juba piisavalt kiiresti. Riia maanteel tekkis minust juba oluliselt kaugemal vahe sisse ja sai rahulikult edasi tiksutud kuni Pangodini või veidi kaugemalegi. Rada 2010

Alguses Lõunakeskuse ringil (foto: Markus Toom)

Mingil hetkel tilkus gruppi uut verd ja grupi kael tõmmati pikaks, mille tulemusena mõni km enne Otepääd juba üks grupp paistma hakkas. Ei läinud palju aega, kui otepääle tõustes ta käes oligi. Mõnus tunne :). Edasi ralliti taas sujuvalt, kuigi raske oli külgtuules valju leida. Sams jalg oli päris hea ja nii tuligi perioodiliselt ette liikuda grupi äärest.

Grupis loksumine (foto: Markus Toom)

Peale Sihvat läks tee kitsamaks ja mingil laskumisl kruviti tempot edasi, mis tipnes Otepääl. Jällegi oli jalg päris kobe ja Otepäält juba alal sõites olin päris grupi eesotsas. Siiski mingit olulist lagunemist ei toimunud, sest põhitegijad olid varsti grupis tagasi. Ka edasi pidi tempo päris hea olema, sest Valga maanteele jõudes olid grupis selgeid raskusi vahede kinni sõitmisega ja nii edasi minnes hakkaski ees veel üks grupp paistma, mis söödi ära mõni km enne Lõunakeskust.

Ringteedest läbi enne silda ja juba oligi esimene (alles) kukkumine, kus paar ratturit mööda asfalti kraavi liuglesid - suht vaiksel, karboni kriuksudes ja inimliha asfaldiga freesides. Silla tõusul hakkas grupp veidi ära libisema eest, kuid vahe oli veel üsna mõistlik. Enne raudteed aga oli selles suures grupis mingi suurem komistamine ja nii jõudsingi täpselt 3:20 gruppi. Vangla teel juba lasti seal jalg enamvähem sirgu ja tõdeti, et sõit ongi selleks korraks tehtud, ning veereti sõbralikult ilma rabistamata üle finišijoone. Vähemalt tagant vaadates tundus nii. Olin päris viimste hulgas ja raudteel mahajääjad jõudsid alles pea minut hiljem. Ilmselt siis olid teel vedelejad neilgi rallimise isu ära võtnud. Järgnevate gruppide ratturitega vesteldes selgus, et seal olla oluliselt rohkem ja karmimaid kukkumisi olnud. Niiet ikkagi vereralli, kahjuks.

Tartu rattaralli 2010 grupid (kuni 4h)

Tagantjärgi võiks öelda, et vaatamata tuimale algusele oli põnev sõit. Ei juhtu tihti, kui kaks suurt gruppi kinni püütakse ja keskmine kiirus tuli 39,71 km/h (enamvähem sama, mida suutsin Jüri triatlonil 15km jooksul hoida :), võitjal 43,37 km/h. Graagikult on näha, et ka peagrupp 3:04 on päris pirakas olnud ja grupp 3:20 oligi siis teine. Kui lõpus mitte spurimine välja jätta, siis võiks öelda, et 500 rea pealt startides, õnnestus endast anda maksimum. Millele aitasid kaasa muidugi aktiivsed ratturid, uued jooksud eraldika alt ja hulganisti maanteekilomeetreid.

249. Kuhi Rainer 3:20:58
1365. Tänavsuu Taavi 4:36:01
1802. Rast Henn 6:09:27
teised tulemused ...

esmaspäev, 1. märts 2010

Black Pole võistlused 2009

[Enne, kui uut kalendrit alustame, vormistan vana artikliks. Kui keegi tunneb, et tema võistlus on mainimata jäänud, siis lisage!]

Võistluskalender 2009

pühapäev, 21. veebruar 2010

Raini: Tartu Maraton 21.02.2010 - sõidab suusk...

... mitte mees. Nii võiks ma omalt poolt selleaastase suusatajate laulupeo kokku võtta.

Määrimine: Nagu kõik eelmised maratonid, sai ka sel korral ise suusk ette valmistatud. Tuleb tunnistada, et sellise ilma jaoks veel kogemust pole, seda just libisemise määrimise osas. Kuid päris kindel pole, et pidamine pole libisemise takistajaks saanud, kuigi pidamisala nägi finishis täitsa puhas ja üldise pidamise hindaks 4 peale. Libisemine: swix lf6 + holmenkol matrix blue + swix fc8l liquid. Pidamine: vg35 rauaga + 3 kihti vr40 + kulpi 3 kihti vr40 + 5 õhukest kihti vr45. vr45 valisin just veidi jäiga suusa tõttu pehmel rajal. On küll madshus hypersonic cold, mis peaks madalt kulpi tähendama, sildil olev kaaluvahemik lõppeb 70kg juures ära (kaalun 72kg), at-spordis peaks ka ilusti kaalule vastama, kuid ikka on veidi jäigavõitu.

Sõit: Stardis juhtus uskumatu lugu - valisin 300-500 grupi asemel hoopis 500-700 grupi. Imelik, miks need inimesed seal väravas seisavad, kui nad mu tähelepanu sellele ei juhtinud. Ilmselgelt oleks kisaks läinud, kui ma oma stardigrupi oleks mõne paremaga segi ajanud :). Tulid esimesed laskumised ja sai selgeks, et libisemine on ikka päris nigel - tuhiseti nii vasakul kui paremalt mööda. Õnneks oli pidamine üllatavalt hea sellise suusa ja ilma kohta. Vaikselt tuli harjuda möödavihisejatega ja oma sõidule keskenduda. Enamus sõidust oli mul au härra peaministriga koos sõita (2008. aasta nigelate suusaolude tõttu ainsamal Estoloppet maratonil Haanjas juhtus ka nii). Peale Kuutset, hakkas enesetunne paranema ja Ansipi tempo sobis kuni 21 km postini, millest teekond Palule on kujunenud minu lemmiklõiguks Tartu Maratonil - alla mäge, põnts, pikalt laskumist jne. Kehv libisemine andis tunda ka Palu-Finish lõigul, kus pikalt paaristõugetest midagi välja ei tulnud, vaid tuli töötada pidevalt vahelduvaga. Vaatamata sellele hakkasin Peale Palut tasapisi oma kohta parandama ja varsti oligi maraton selleks aastaks seljataga.

Söögiks oli sel korral kaasas 5 powerbari geeli, mida tarbisin teisest kuni eelviimase TP-i sinna saabudes ja jõin peale 2 topsi sooja spordijooki. Eelmisel aastal oli 2 müslibatooni, aga jook oli omal kaasas. Riietus Aluspesuks oli brynje ja peal isc ja trek püksid. Soojema ilmaga oleks see palju olnud.

Kokkuvõtvalt oli tore üritus, kuid nautida oleks saanud seda rohkem, kui suusk oleks olnud sarnane konkurentidega võrreldes. Võibolla sõidan ka Haanja maratoni veel sel aastal, kuid üldiselt hakkan keskenduma rattale nüüd.

neljapäev, 28. jaanuar 2010

Raini: Winter Xdream 24.01.2010 - külmakahjustatud

[Kirjutasin selle jutu juba vahetult peale võistlust listi, aga nüüd 1.03 kleepisin selle ka blogisse]

Sai käidud siis pühapäeval Skype segatiimiga suusakeppidega jooksmas Jõulumäel 6. Winter Xdreami raames. Eriti orienteerumisega ma ei tegelenud, kuna suusakepid olid käes ja suusa-o alust polnud. Ega seal suurt orienteeruda polnud ka sest lumele jäävad lohad eriti hästi näha :) Stardis oli -28C ja 10 minutiga hakkas kätel väga külm ja veidi ka varvastel, kuid peale jooksma hakkamist oli isegi palav ja pärast paksus lumes sumbates oli ka täitsa hea. Ilm oli selge ja päike paistis, rabade peal isegi soojendas. Kõikide punktide ära võtmine võttis 6 tundi ja selle ajaga läbisime umbes 28 km. Raja läbisime hinnanguliselt 3,5h joostes ja 2,5h jalutades (lumes sumbates). Kahjuks ei läinud gps tööle, kuna kiiruga panin pataka tagurpidi sisse.

Kui suusatajad mööda vihisesid, oli küll kahju, et Black Pole tiimiga siia klassikat sõitma ei tulnud, sest arvan, et 5 tunniga oleks selle raja kindlasti läbi suusatanud, eriti kui arvestada seda, et päris paljud rajad olid lumesaanidega lahti sõidetud ja teise koha võistkond läbis raja suuskadel, kaotades võitjale 6 minutit.

Läbitud teekond route gadgetis ->

Linnulinnuline optimum rogain routeri järgi:

Külmakahjustusest:
(millest ka xdreami foorumisse külmakahjustuste sektsiooni kirjutasin)...
jooksu ja matkamise ajal polnud nagu kordagi külm ja peale finišit oli veel nii soe, et käisin söömas ja vahetasin auto juures riided ära. tallinna jõudes avastasin, et suure varba juures on paari cm valge laik, mis keskelt veidi sinakas. see tekitas veidi kõhedust ja igaks juhuks käisin traumapunktist läbi. need ei oskanud esialgu veel seisukohta võtta, määrisid sulfarginiga ja käsikisid järgmisel päeva perearsti külastada. esmaspäeval oli see külma poolt hammustatud ala endiselt valge. kuna, pidi eksisteerima varba kaotuse oht, soovitas koju jääda, leige soolaveevanne teha ja ka sulfarginiga määrida. paar päeva hiljem on valge ala asendunud villidega ja kollase nahaga kaetuks, on ümberringi punane. siiski kaldun, et päris amputeerimiseni asi ei jõua, aga hea õppetund ikkagi, kus märkamatult külm mingi osa varbast ära võtab. teise jala varbad vaid tulitasid vaid mõnusalt peale soojendamist. jalas olid suvised salomoni jooksutossud, sees kaks paari sokke, millest alumine õhuke jooksusokk ja peal matkasokk, peal säärised (bahillid). kaldun arvama, et peamiseks põhjuseks oli see, et parema jala toss jäi pool numbrit väikeseks sellises seadistuses ;). ja muidugi tasub kohe peale võistlust varbad üle kontrollida, isegi siis, kui kõik tundub korras olevat.

Riietusest veel järgmiseteks aastateks (kui varvas alles jääb, või teistele kogemuseks)...
Tossudega oli tegelt üllatavalt ok, aga säärised on sellejuures väga vajalikud, et lumi küljepealt sisse ei lähe ja tossus sulama ei hakka. Eriti hea oleks veel coretex toss, sest kohati kippus nagu võrgu vahelt lumi sisse sulama, aga peale jääkihi moodustamist vist mitte nii väga. Püksid: all üle põlve jooksupüksid (liibuvad), et põlvi rohkem soojsa hoida, siis brynje pesu ja peal crafti suusapüksid. Üleval: brynje pesu, crafti õhuke fliis ja peal isc-i suusapluus. Seljas: oli veel väike seljakott, peamiselt varukinnaste jaoks, ja vööl Madshuse 1L joogitermos, mis stardis leiget spordijooki veel ka 5. tunnil vedelana hoidis (kuigi kergete kristallidega).
Käes: salomoni slallikindad, varuks oli kotis veel õhukesed rattakindad, mille peal villased labakud. Peas: brynje mask ja peal suht õhuke suusamüts.
Salli polnud maskiga vaja ja sest lisaks olid ka kõrge kaelusega brynje pesu ja crafti minifliis. Söögiks piisas kahes geelist, kahest müslibatoonist ja 1L spordijoogist (joogipunktist sai ka 300ml kuuma spordijooki tarbitud).

Mõnusat talveilma jätku,
Raini 27.01.2010

Vahepeal - varbalt on nahk maha tulnud ja küüs on pooleldi kahjustatud, ei teagi kas tuleb maha või kasvab välja. Ilus roosa nahk on asemele kasvanud. Suusatada ja ujuda sai vaikselt juba nädala pärast, aga tunda andis veel Tartu maratonilgi.

Head esimest sula alates detsembri keskpaigast,
Raini 01.03.2010

teisipäev, 27. oktoober 2009

Libahundi Jälg Paliveres

Laupäeval 24.10.2009 sai Raidiga võetud suund Palivere peale, et osa võtta "Libahundi Jälg" nimelisest üritusest: http://libahunt.kutimuti.ee/.

Minul oli plaan minna tiksuma ja teha pikem põhjatrenn eelolevat suusahooaega silmas pidades. Raidi plaan oli timmida vormi Firenze jooksumaratoniks.

Tänu laupäeva hommikul keskklinnas toimunud politseioperatsioonile jäime kohale jõudmisega üsna hilja peale. Kui materjalid käes ja riided seljas jäi rajaplaneerimiseks aega ~20 minutit. Mõne aja möödudes avastasin, et valikorienteerumine ei algagi stardist vaid hoopis punktist 24. Sinnamaani tuli rada läbida legendi järgi. Kiired ümberplaneeringud - õnneks jättis punktide paigutus palju võimalusi jooksvalt muudatusi teha - ja starti.

Jooksu legendorienteerumist sai tehtud esimest korda. Legendiga on nii, et alguses ei saa kuidagi minema aga kui järje kätte saad siis võib täitsa joosta. Legend möödus ladusalt, ühe purde juurde oli moodustunud oja ületajatest järjekord. Võtsime meiegi sappa ja saime kuiva jalaga kraavist üle, et siis 10m hiljem vees solistada.

Legendiga jõuti punkti 24, kust algas valikorienteerumine. Aega oli sinnamaani meil kulunud 26 minutit.

Valikut alustasime 36-52. 52 Sai võetud minnes, kuna tundus, et sellelt poolt on seda lihsam võtta. Edasi meie esimene "ekstreempunkt" 72, milleks oli ümber põllu paiknevatel pallidel olevate tähtede loendamine. Vastuseks täht, mida esines kõige rohkem. Loendasime usinasti, mina lugesin L ja T, Rait S ja V tähti. Tulemus - VALE - ja mitte 7 punkti nagu lootsime vaid kõigest 3. Punktist lahkudes sai selgeks, et ekstreempunkte tuleks raja planeerides võtta kaaluga 3 mitte 7, kuna ülesande sooritamine on paras ajaraiskamine.

Edasi punkt 56. 56st lahkusime mööda kraavi ja siis tuli esimene segadus kaardiga, pisut mediteerimist ja saime ristuva kraavi ikka kätte.
45-55. Punkti 55 minek läbi metsa oli paras räga, kaardi järgi pidi punkt olema soojupi otsas. Mets muutus äkki soisemaks ja kuna kaugus tundus ka õige olema sai hakatud ümbruskonnast silmadega punkti otsima. Punkti muidugi polnud. Pilk lõpuks legendile - soise poollageda põhjaots - no pagan, miks me seda siit metsast siis otsime. Natuke edasi ja olid käes nii poollage soo kui ka punkt. Punktist lahkusime mööda sooserva, sisuliselt jooksime vee sees. Ja jalgadel hakkas väga külm.

Järgmine punkt oli 75 mis oli ühtlasi järjekordne "ekstreempunkt". Ülesandeks 9 etteantud taimelehe korjamine.

Tundmatu oli vaid paakspuu. Sai võetud ühe tundmatu põõsa küljest leht, mille kohtunik hiljem ka paakspuu omaks tunnistas. Kuid põhiaja võttis hoopis sõnajala leidmine. Lõpuks märkasin seda kohas, kust olin juba mitmeid kordi üle jalutanud. Meie jaosk jälle ajaraisk kuid vähemalt 7 punkti käes.

Edasi 59-41-58. 58sse minnes tundsin, et minek pole päris see mis võiks, liiatigi oli alles 3h joostud. Vaatasin pulssi - 175 - jooks jätta ja mõneks ajaks kõndima. Tänu kehvale enesetundele sai punktis 58 tehtud ka korrektuurid rajaplaneeringus ja suundusime 54 asemel punkti 29. Seda punkti me ei võtnud vaid otsisime aga mis peamine - üles leidsime. Edasi punkti 71, kuhu minnes sai ka veel valele teeotsale keeratud, õnneks oli seda viga lihtne parandada.

Punkt 71 oli selle ürituse lemmikpunkt - KANUUTEADE. Üks mats sõitis kanuuga, teine lidus ümber tiigi punkti, kus toimus vahetus. Kokku sai kumbki 2 otsa joosta ja 2 otsa mõlada. 7 punkti käes, emotsioon üleval ja tuju hea. Isegi jooksuvorm tuli tagasi.

25-37-70. Järjekordne "ekstreempunkt" - tuli ronida päevinäinud suusahüpemäe konstruktsiooni mööda üles ja seal piiks teha. Kumbki meist ronida ei viitsinud ja kiirem/lihtsam tundus punkt 47 ära võtta. Peab ütlema, et 47 oli paras segadus. Miskipärast kaarti vaadates eedasin, et valge ala on mingi hull süvik mille otsas on algava kõrgendiku nina. Sai isegi ühe vale kõrgendiku otsa ronitud. Lõpuks koos abijõududega punkt leitud ja ohh üllatust kui selgus, et valge osa kaardil oli hoopis kõrgendik.

47-34-38-46. Punkt 46 tuli raskelt, kuna müttasime kaua aega vales jõekäärus, enne kui jälle mõistus selgeks sai. 50-39-FINISH.
Aeg 5:45 ja 94 punkti.

Kuivad riided selga ja sööma. Söögimajas toimus midagi hämmastavad. Üks korraldajatest kamandas kõva häälega, et võtke ikka mõlemat pirukat ja tulge võtke kindlasti suppi juurde. Supp ise oli väga maitsev.

Kokkuvõtteks läbisime 35,1km. Kuna SI oli Raidi käes, siis tema natuke rohkem. Samuti tuleb siia otsa liita kanuuteade distants, kui gps oli kotiga maha jäetud.

Oli väga vinge üritus ja tänud korraldajatele.

Tulemused.
GPS Track.

laupäev, 12. september 2009

Veteranide MM 2010

Juhuslikult K-Rauta Tartu poest va'lja astudes tuli vastu s6ber Jyrto. Paar s6na juttu vahetatud tekkis m6te aasta pa'rast minna veteranide MMile kymnev6istluses. Kus iganes see ka ei toimu, plaan on hea. S6it na'iteks va'ikse matkaautoga:

So'o'gid joogid yhes, kasv6i Itaaliasse va'lja.
Kes teab mis tase neil veterenaide MMidel kympis yldse on?
Igatahes idee on mulda istutatud. Vanust veits vaja kasvatada ja siis ei muud, kui MM !
Tervitades k6iki BP spordis6pru,
Maamees

teisipäev, 14. juuli 2009

Bodensee rattamatk, vol.2 (Liechtenstein)

Olime näinud 5 päeva jooksul Saksamaad, Šveitsi ja Austriat ning teinud ratastel Bodensee järvele tiiru peale, kuigi järve "piiramiseks" kulus ju tegelikult vaid kaks päeva. Hörbranz'i külalistemajas "Landgasthof Seeblick" pidasime peremehe lahkel loal kombekohase jaaniõhtu - Austria grillvorstid ja õlled sobisid selleks puhuks suurepäraselt. Maja köögist pärit ootamatult suured praed ja kohalikust kaubandusest hangitud grillvorstid nõudsid küll teatavat pingutust, kuid muus osas hoidusime liialdustest, sest järgmisel päeval oli kõigil soov jõuda probleemideta Liechtensteini.

Startisime 25.nda juuni hommikul tavapäraselt 9:30-ne paiku. Õhtul vihma tilgutanud taevas oli hommikuks selginenud ja paistis algavat päikeseline päev. Võtsime suuna lõunasse, mis tähendas, et sõitsime läbi tuttavate Lochau, Bregenz'i, Hard'i Bodensee järve lõunatipu suunas ja sealt edasi mööda Reini-äärset rattateed. Jõgi eraldas Šveitsi ja Austriat, meie liikumistee kulges valdavalt Šveitsipoolsel kaldal. Rattatee sirgus vana raudteealust meenutaval vallil või selle varjus ja mööda jõe äärset. Vallid võisid olla tekkinud suuremast jõesängist või oli tegemist kaitserajatistega riigipiire tähistanud territooriumil. Mõne silla juures oli märgata ka tolliametnikke, kes oma formalseid kohuseid täitsid, kuid rahulikke rattureid ei tülitanud.

Laugetel jõeäärsetel rattateesirgetel edenes pärituulega sõit kiiresti, kus matkagrupp vahelduseks suuremaid kiirusi arendas. Kogu grupp liikus kohati kiirusega üle 30km/h, hoolimata sellest, et asfalt vaheldus aeg-ajalt kruusakattega. Kärsitumad pedaalijad võtsid mõõtu suurematel kiirustel, millest kujunes spontaanne tempointervallide läbimine (ca 40km/h), mis vaheldusid taastuvate lõikudega. Jõekallastest veidi kaugemal paistsid kõrguvat mäeahelikud ja lõunasse liikudes märkasime, et mäed muutuvad üha kõrgemateks ja seni valdavalt roheliste mägede sekka paljastasid mõned teravamad tipud oma kaljust pinnast. Siiski ei jäänud meelde, et nähtavuses oleks mägede tipud kaetud lumega - selleks olid nad ilmselt madalad, kuigi seda öeldes tundub võrdlus jällegi kohatu...

Vaduz on kiviga visata...

Üllatus oli suur, kui jõudsime ootamatult teeviidani, mis näitas, et jõe ületamisel olemegi Vaduz'is, Liechtensteini pealinnas.

Liechtensteini iseloomustavad faktid, et riigi pikkuseks on 24,6km, laiuseks 12,4km ning elanike arv on umbkaudu 35,000 inimest (2007). Meil oli võimalik tutvuda jõeäärsete mäeahelike vahele jääva osaga - asulad paiknesid jõe ääres ja samuti mäenõlvadel. Need mäed olid tõesti muljetavaldavalt kaunid ja võimsad, mida iseloomustab näiteks 12.sajandist pärinev Vaduzi kindlus ehk käesoleval ajal printsi residents.

Matkaseltskond sai kinnitada keha, nautida vaateid ja jätkuvalt päikeselist päeva, kuid kõigil oli selge, et suurem katsumus on alles ees - tarvis on jõuda ööbimispaigaks valitud hotelli "Martha Bühler", mis asub üle 800m merepinnast, Triesenberg'is. Esialgu tundus isegi üllatav, et tegemist ei ole mäetipuga, aga kahtlemata on koht suurepärane.

Kes on Martha Bühler?

Ei saa mainimata jätta, et Martha Bühler oli esimene taliolümpimängudel osalenud Liechtensteini naissuusataja (1968 aastal Grenoble's). Neli aastat hiljem oli Martha oma maa kangelane, kuuludes maailma paremikku Sapporo taliolümpial 1972. Erinevalt Eesti suusatraditsioonidest tegeles ta loomulikult mäesuusatamisega, aga täpsemaid faktid jäävad siinkohal esitamata.

Niisiis, meid ootas ees tõus Triesenberg'i asulasse, mis asus "poolel mäel", kuid sellest hoolimata tähendas see üle 5km pidevat tõusu mäeküljel looklevatel serpentiinidel. Kusagil poolel tõusul hakkas lummav vaade hinge matma (või tundsin vajadust hinge tõmmata teistel põhjustel :), igatahes "panin jala maha" ja vaatasin ringi: edasi...

... ja tagasi...

Ei saa salata, et oli tunne ülev ja edasi liikumine puhas rõõm. Varasemate tõusudega võrreldes võis tõusunurk olla alla 10%, sest liikumiskiirus oli senistest sooritustest veidi kobedam (püsis enamasti üle 10km/h), kuid palaval õhtupoolikul oli päeva lõpetuseks katsumus siiski päris tõsine, mille nautimist oli sõitjate nägudelt üsna raske leida (sõidu pikkuseks oli kogunenud taas 80km).

Niisiis, kogu grupp jõudis pärale - igaüks valis sobiva tempo ja liikumisviisi, sest tegelikult oli ratta käekõrval lükkamine ilmselt hoopis nauditavam ja üldsegi mitte oluliselt aeglasem...

Kui kõrgele minna?

Kohalikku kaarti lähemalt uurides saime teada, et tõusu jätkub veel 7km ulatuses, kus kõrguseni 1600m on võimalik liikuda ka näiteks bussiga. Ühistransport Malbun'i viib suusakeskuse jalamile, kust omakorda toimetab suusatõstuk (mis paraku ei olnud käigus) soovijaid edasi 2000m tipule (Sareis'i). Mäenõlvadel oli samuti mitmeid viitadega tähistatud matkaradasid, mida üksikud uitajad sihipäraselt kastutasid.

Reisi viimaseks sõidupäevaks oli valida, kes minna alla orgu ümbrusega tutvuma või liikuda edasi läbi raskuste kõrguste suunas. Nädalane rattaretk hakkas läbi saama ja viimane võimalus ennast taas proovile panna oli vägagi ahvatlev. Lühidalt, ees ootas minimaalselt 800 kõrgusmeetrit 7 kilomeetri jooksul. Umbes 400m pikkune laugepõhjaline tunnel läbi mäe oli päris hea kergendus poolel teel, kuid samas tähendas see, et ülejäänud osas pidi tõus olema omakorda järsem... Ja see tõus oli tõesti karm, püsiva pingutuse tõttu läks lõpp päris raskeks. Tähelepanelikult odomeetrilt kilomeetreid lugedes on hea jälgida sihtmärgile lähenemist, samas on üsna ebameeldiv sellises olukorras avastada, et distants on oodatust pikem... Nii püüdsin viimasel poolel kilomeetril ebamugavat olukorda leevendada sellega, et madalma tõusunurga saavutamiseks kasutasin tee laiust ja lisasin liikumistrajektoorile mõngaid siksakke.

Seltskond julgeid ja tugevaid tuli ratastel üles ja kogunes Malbun'i - see oli kõva sõna!

Olles jõudnud rattal kõrguseni 1600m üle merepinna on tunne päris hea, aga samas ümbrust vaadates tuleb tunnistada, et tipust on ikka asi veel kaugel... Mäehari paistis otsapidi pilvedes, kuid mitte oluliselt kõrgemal.

Väga raske oli hoomata vahemaid - kõrgused tundusid lähedal, kuigi tippudeni oli tõusta vähmalt 400m. Matkarajad looklesid mööda mäekülgi ja tundusid viivat lõpmatusse. Samas ei olnud sellel enam mingit tähtsust - täiesti ajatu olustik, lihtsalt olemiseks, sobilik ka rattal kulgemiseks. Nii asusidki kolm matkaselli teele, et tutuvuda mägedega lähemalt ja liikuda vaikselt tipu suunas.

Mägiaasad on elupaigaks alpikellade kolinal toimetavatele kariloomadele, kes on muideks täiesti rahumeelsed loomad. Mulle meenutas kellahelin esilagu talviseid suusavõistlusi, nüüd on sellel hoopis teine tähendus.

Kahtlemata oligi see viimane mäkketõus kogu reisi kulminatsiooniks, kusjuures rahulolu ei tulnud enam läbi pingutuse. Jalgrajal märkis viit Sareis'i kõrguseks 2003 meetrit. Lund seal käega katsuda ei saanud, aga päikese eest varju jäävatel mäekülgedel paistis see võimalus olevat. Suvises mäestikus on veel mõndagi avastada, ehk mõtteid järgmisteks kordadeks...

Sõitsime veel tagasi jõeäärsesse Vaduz'i, mis tähendas ligi 20 km allamäge põnevat kihutamist ja samas jälle hoolikat pidurdamist. Ühel pikemal sirgel registreeris odomeeter maksimaalseks liikumiskiiruseks isegi 68,85km/h, millest enamat ohutuse huvides sel hetkel ei soovinudki.

Mõni tund sai veel veedetud Vaduzi ümbruses, naaberlinnadega tutvumiseks oli aega jäänud juba liiga napilt. Pärast rataste pakkimist Alpiexpressi kaubikusse oli võimalus sisustada vaba õhtupooliku idüllilise rõduvaatega hotellist "Martha Bühler". Varahommikul viis buss reisiseltskonna Münchenisse ning sealt tõi Estonian Air'i otselend meid tagasi Tallinnasse.

reede, 10. juuli 2009

Bodensee rattamatk, vol.1

Sissejuhatuseks alustan sellest, et seekord on teemaks tõepoolest rattamatk (mitte võistlus ega treeninglaager). Mõned kuud tagasi sain teada, et Alpiexpress korraldab rattamatkasid, mille käigus saab puhata Euroopas, näha suurepäraseid maastikke, asulaid ja inimesi - tundsin kohe, et see on parim võimalus puhkuseks! Konkreetne Bodensee rattamatk (Saksamaa-Šveits-Austria-Liechtenstein, PIKEM) toimus 20.-27.juunil 2009 ja prognoositud kilometraažiga kuni 80km päevas. Üle päeva oli võimalik valida endale lühemaid käike või hoopis puhata, sest ööbisime pärast esimest peatuspaika Friedrichshafen'is 2 öö kaupa - vastavalt Konstanz'is, Hörbranz'is ja Liechtensteinis (vaata ise: maps.google.com). Matkatempo oli esimestel päevadel alla 20km/h.

Järveäärsetel teedel ja Reini jõe ääres oli maastik valdavalt lauge ja rattateed väga mõnusad, eriti läbi väikelinnade sõites. Järve ääres oli samuti mägisemaid kohti ja vaated mägedele saatsid pea kogu tee vältel. Üks esimesei märkimisväärselt kauni vanalinnaga kohakesi oli näiteks Meersburg.

Seega oli suurepärane võimalus saada elamus mägedest suhteliselt kerge vaevaga, kuigi sportliku huvi tõttu sai mitmel korral ennast siiski proovile panna.

Esimesel sõidupäeval sai lõunapaiku võetud esimene tõus, mille pikkus oli ca 2km, tõusunurk jäi ilmselt 5-10% vahele. Tead, see asjandus võttis ikka hinge kinni, ma kasutasin ära kogu kopsumahu, lühemate vastupidavusalade kogemused ja oma maanteeratta kõige kergema käigu, et mitte jalgu lootusetult kinni ajada. Kuna poolel tõusul avanes suurepärane vaade Bodensee järvele, siis kasutasin võimalust ka korraks rattalt maha astuda ja pilte teha. Tippu jõudes oli ikkagi veel tükk tegemist, et hingamine korda saada, aga enesetunne paranes õnneks ruttu. Asjaolude sunnil olin sel lõigul matkagrupist lahus ja ma kahtlesin, et vaevalt kogu sats seda lõiku peab läbima. Oma sportlikku vormi hinnates oli isegi tiba piinlik, kui kõvasti tõusul pidin rassima. Umbes 10-20km hiljem leidsin mõnusa söögikoha ja sinna laekusid peatselt ka matkakaaslased - kõik rääkisid koletust tõusust, mille kogu grupp läbis kadudeta. Praeguseni pole ma päris kindel, kas võtsime tõusu samas kohas (sest ratta-ja matkateid oli sealkandis mitmeid), aga üle mäe tuli tulla ja kõik tegid selle ära :)

Esimese sõidupäeva lõpuks jõudsime Saksamaa ja Šveitsi piiril asuvasse Konstanz'i linna ähvardavate vihmapilvede eest põgenedes. Hotelli jõudes olime läbinud üsna täpselt 80km.

Teisel päeval sõitsime päripäeva tiiru ümber Konstanz'ist läänepoolele jäävat järve (kaardil: Zeller see) ja samuti selles asetsevat Reichenau saart. Järv on Saksamaa-Šveitsi piiril ja päripäeva sõitu alustades jõudsime peagi järve Šveitsi-poolsele (ehk siis lõunakaldal) asuva Napoleoni muuseumi juurde. Napoleoni muuseum - kena majake suurepärase vaatega, asus loomulikult jällegi ühe mäe tipus, aga see järsk tõus oli õnneks vähem, kui 1km pikk. See oli ka esimene kord, kus tõusule sõitmine hakkas mulle juba natuke meeldima.. Allatulek muideks vajab hoopis rohkem tähelepanu, kuna käänuline asfalttee teeb sõidu kiireks ja ohtlikuks, kui pidureid ei kasuta! Sel päeval jälitasd meid kohati vihmapilved, mistõttu sa tehtud mitmeid varjumise peatusi. Õnneks muutus ilm ruttu ja vahelduseks saime ka päikest.

Reichenau saart ühendas kaldaga muul ja umbes 20 km-se ringi kõigus hakkasid silma valdavalt põllumaad, suured kasvuhooned ja mitmed kirikud - eramajadest rääkimata, kuid elu-olu paistis sealkandis vägagi rahulik. Ühes pühakojas leidsime eest veinikeldri ja loomulikult ei saanud jätta kasutamata võimalust pruukida kohalikest viinamarajadest tehtud jooki. Samuti oli rattatee ääres mitmetes kohtades võimalik nautida kohalikes taludes kasvanud marju ja puuvilju. Õhtuks tagasi Konstanzi jõudes olime märkamatult läbinud koguni 94km.

Järgmisel päeval oli eesmärgiks jõuda tagasi Friedrichshafen'i lähistele (kust alustasime) Hörbranz'i külla, et veeta jaaniõhtu ja tutuvda ümbrusega. See oli ka reisi kõige vihmasem päev, aga õnneks ei sadanud padukat ja sõitmine oli siiski võimalik. Pärast peatumist Romanshornist välja sõites ühinesin nn. sportliku grupiga, keda Tõnu seekord üksi esindas. Ühendasime jõud, et vihma trotsides kiiremini majutuskohta jõuda. Šveitsist läbi Austria tagasi Saksamaale kihutasime koos valdavalt tema vedamisel. Minu võimed pandi proovile kõige paremas mõttes ja kuigi alguses oli kihutamine (võimaluse korral kiirusel 35km/h ja isegi enam) veidi ebamugav, siis tegelikult pidas füüsiline väga hästi vastu. Kui veel enne Austriasse jõudmist tekkis kohati kahtlusi, et võin liidrist maha jääda, siis tegelikult läks enesetunne hiljem isegi paremaks ja mõnedel mägisematel lõikudes sain tõusudel ka ise tempot teha. Peatused olid valdavalt seotud vaid vajadusega kontrollida kaardilt ja teeviitadelt, kas oleme ikka soovitud teel, sest matka-ja rattateid oli tõesti palju ja eesmärgini jõudmiseks oli mitmeid võimalusi.

Vihmases Bregenzis olid pilved madalal ja metsadega kaetud mägedele kaunist vaadet ei avanenud.

Linnatänaval sattusime ootamatult probleemi otsa, sest kompanjonil tekkis vajadus asendada katkine rehv tervega. Rattapoe leidmine polnud siiski raske ja edasi oli kõik juba vormistamise küsimus. Kiirel sõidupäeval ei olnud aega vaateid ega linnamelu välikohvikutes nautida, aga vihmase ilmaga ei tundnud ka selleks eriti vajadust.

Hörbanz'i külalistemajja jõudsime siis Bregenz'ist läbi Lochau sõites edasi Lindau suunal, kus järveäärsete linnade vahemaad on väikesed ja linnakesed ise hubased. Järveäärsed maastikud on meeldivalt rohelised ja suuremad mäed üsnagi lähedal.

Jaaniõhtule järgneval päeval saime tutvuda ümbrusega, kus suuremaks väljakutseks oli kindlasti Lochau'st võimalik 7km mäkketõus (ligi 700m kõguste vahet), Pfänder'i tippu (1064m), kuhu muideks oli võimalik sõita ka bussi või suusatõstukiga. Lund paegusel ajal seal polnud, küll aga nägime pilvi ja uduvihma. Vaated allpool asuvatele linnakestele avanesid veidi hiljem, kui madalamale tulles hakkas ilm selginema.

Grupijuht Renee kiitis juba ette kõiki, kes võtavad ühtlaselt pideva tõusu alla tunni või kauem - vahet polegi, ülesjõudmisel saab igaüks tunda saavutsest sügavat rahulolu. Endine tipprattur, Jan Ullrich (kelle maja asub samal mäenõlval poolel teel), olla läbinud distantsi 18minutiga (ligi 25km/h) - ikkagi 10% tõus. Mul kulus selle maa läbimiseks ca 44 minutit - väike segadus oli tippu jõudmisega, sest üleval oli mitmeid teid (ja mitu tippu) mistõttu polnud selge, kuidas soovitud tipuni jõuda. Sellest mäkkesõidu kogemusest saaks kirjutada eraldi jutu, sest taoline kogemus oli esmakordne ja pingutus samuti. Maanteerattal sõtimise eelduseks on muidugi vajalik, et madala liikumiskiiruse tõttu ei muutuks sõit kangutamiseks. Mul püsis kiirus enamasti 9-11km/h ja ülekanne sobis. Kergemat käiku polnud kusagilt võtta ja raskema ülekandega (või järsemal tõusul) ei oleks ühe jutiga üles sõitmine sugugi nii kindel. Sportliku huvi tõttu mõõtsin ka pulssi - tõusu alguses (esimene kolmandik) püsis pulss 175 bpm, teisel poolel isegi langes pisut, aga jäi ikkagi üle 170. Lõpuosas oli ka tõusunurk natuke väiksem, kui välja arvata üks teravam tõusunukk päris tipu lähedal. Alla tulek oli hoopis rahulkum - pidurid peal, peatused pildistamiseks ja ümbruse uudistamiseks. Turistide värk, nagu ikka.

.. jätangi siinkohal jutu katki. Etterutates olgu öeldud, et tegu polnud veel selle matka pikima tõusu ega kõrgeima tipuga. Reis oli igati hästi planeeritud, sest ilm läks üha paremaks, Liechtensteini suunas puhus pärituul ja saime nautida muljet-avaldavaid vaateid, mis tekitavad vajaduse sinna tagasi minna...

esmaspäev, 1. juuni 2009

Raini: Tartu rattaralli 31.05.2009

Tänan 3:13 gruppi, mõnus oli sõita, verd ei näinud :)

316 Rainer 3:13:30
902 Rait 3:50:45
1090 Taavi 4:05:59

esmaspäev, 11. mai 2009

Raini: Tartu jooksumaraton 10.05.2009 - kas hooaja algus või lõpp?

Kuni võistluseelse päeva õhtuni polnud ma päris kindel, kas on ikka hea mõte minna sinna jooksma, sest selleaastased jooksukorrad saab vasaku käe sõrmede peal üles lugeda. On küll juba 3 nädalat ratast sõidetud, talvel suuska mitusada kilomeetrit nühitud ja mõned korrad jõusaali ja ujulasse ära eksitud, aga ikkagi jooks on jooks ja seda on raske millegagi asendada. Aga Tartu nelikürituse linnukese püüdmiseks tuli teele asuda.

Eesmärk: läbida -> mitte "ära kukkuda" -> tempoks 5:00 alla. Üks jäi seadmata, mis võib kalliks maksma minna, aga sellest hiljem.

See oli minu 5 jooksumaraton 6 aasta jooksul ja kogemusi juba on üksjagu kogunenud, aga üks poolmaraton on jäi ikka puudu.

Alustasin oma 300-500 grupi tempoga ja pulsiga 10 lööki alla anaeroobse (182 bps), mis peaks keha laskma korralikult käima saada. Kui esimesed 7km oli läbitud, oli tunne väga hea ja tempot eriti tõsta ei tahtnudki, sest tulemust jooksma ei läinud. Järgmised 7 km läksid ka linnulennult, kuid reites oli tunda kerget jäikust. Tuli meelde, et kui talvel pole joostud, siis 2 korda nädalas on salsat ikka tantsitud. Üllatusena oligi päkk päris särtsakas ja katsusin kanda jõudu rohkem säärtele ja päkkadele. Kui geel oli ära imetud (isegi hakkas parem) oli lõpuni jäänud veel 6km. Et jooksu huvitavamaks teha ja end testida, otsustasin pulsi ajada sujuvalt üle anaeroobse. Muideks, väga hästi oli 182 ületades juures tunda, kus rahulik hingamine läks selgelt kiiremaks ja sügavamaks - milline äratundmisrõõm :) Umbes 4km peal enne lõppu tekkis kerge tagasilöök, kus peale ühte laskumist lõi reied veidi krampi, aga kerge tempolangetus ja lõdvestavale sammule rohkem tähelepanu juhtimine aitas. Lühikese rajaga kokku saades on raske mitte motivatsiooni leida tempo hoidmiseks ja isegi tõstmiseks, sest on, kellest mööda joosta. Kui järgnevatel aastatel peaks 6km enne lõppu raskem olema, on see õige koht, kus võiks ikkagi tempoga flirtimist alustada.

Kuni finishi jooneni nautisin jooksu, aga see, mis pärast juhtuma hakkas on ... Mõege ise siia sobilik sõna. Kükitasin korraks maha, et koormust saanud sääri venitada. Püsti tõustes, tundsin valu vasaku põlve küljel. See meenutas midagi 3.5 aastat tagasi toimunud Rogaini 7. tunnil toimunut, millest on välja kasvanud minu parema jala müstiline põlvevigastus, mis seinini aegajalt väga pikalt joosta ei lase. Katsusin veel venitada, aga ei midagi - mida rohkem lihased maha jahtusid, jamamaks asi läks ja peagi olin lombakas valmis :( Ei osanud oodata vigastust vasakust jalast ja veel peale finishit, pigem olen jälginud paremat jalga ja vajadusel olin valmis ka katkestama. Õhtul käisin traumapunktis aega veetmas ja esialgseks diagnoosiks oli põlvesidemete vigastus. Kui hull see saab olema ja kas see ongi selleks aastaks kõik, selgub edaspidi. On kellelgi soovitusi, mis edasi teha?

Mida õppisin ja mida järeldada: 1. peale finishit võiks rahulikult edasi liikuda ja alles siis ettevaatlikult venitama hakata. 2. Sujuvatel langustel pole mõtet tempot lisada, vaid saab edukalt puhata, lihast lõdvestada ja hingamisrütmi taastada. Kinnitust leidis ka see, nagu ikka kevadeti, et jooksulihaskond on lahja, süda aga enamvähem ökonoomne ja koormust taluv (minu jaoks). Eesmärkidesse tuleb lisada ka vigastuste vältimine, mida oleks oleks ehk saanud vältida viimase 6km lõpukiirenuse tegemata jätmisega.

2009 23,4km 1:53:20, 4:51min/km, 177 avg, 193 max, 480/1352=36% -- vastavalt treenitusele ok
2008 23,4km 1:57:14, 5:01min/km, ??? avg, ??? max, 450/1222=37% -- lihtsalt ei jaksanud (palav ilm)
2007 22,3km 1:45:48, 4:45min/km, 177 avg, 192 max, 361/1157=31% -- lõpus reielihased kanged
2006 -- parema põlve vigastus
2005 22,3km 1:44:38, 4:42min/km, 180 avg, 195 max, 278/823=34% -- hea jooks ja
2004 22,3km 1:56:08, 4:58min/km, ??? avg, ??? max, 426/720=59% -- liiga kiire algus ja kõht lahti

Pilt 1: Esimesed üle stardijoone (Tarmo Haud foto).
Pilt 2: HR- ja tempograafik.

neljapäev, 8. jaanuar 2009

The Game is not enough?

Laupäeva õhtul kui Anti ja Rait viina võtsid, olin mina kuival. Rait tuli lagedale kuldaväärt ideega, minna sulgpalli mängima. Kuna mul suguvõsas on sulgpall maailma tasemel, siis ei tekkinud korrakski kõhklust proovida. Seda enam et lapsepõlves kõksitud mõnuga...

Hankisin reketi ja pallid, panin aja kinni, ning eile me Tondirabas kohal olimegi. Väga lahe värk. Rait loputas mu korralikult läbi. Ühe geimi sain napilt kätte... pulss aga keskmine 135 ja maksimum 175. Pulss on täielikult enda teha ja nii kui viilida, hakkas langema. Samas kui aktiivselt mängida, on ideaalne trenn sulgpall. Kiirus, koordinatsioon, vastupidavus, osavus ja see pole ilmselt kõik, mis sulgpall pakub.

Kas teadsid, et

Sulgpallis kui võistlusspordis läbitakse üle kahe ja poole korra lühema ajaga kaks korda pikem distants ja sooritatakse peaaegu kaks korda rohkem lööke kui võistlustennises
Tüüpilises kahegeimilises mängus jookseb sulgpallur ligikaudu 1,6-2 km
Sulgpalli olümpiadebüüdile elas televiisori vahendusel kaasa üle 1,1 miljardi inimese.

Vt lisa: http://www.zelluloos.ee/index.php?lang=est&page=sulgpall-lauatennis&sub=faktid

Ja see pole veel kõik! Eestis korraldatakse võistlusi ja mitte ainult sulgpallis. Väidetavalt toimuvad ka mitmevõistlused, kus aladeks pinks, sulgpall, tennis ja squash.

Ja nüüd üleskutse BP spordisõpradele - tulge trenni, sest pühade ajal söödud lisakilod saab sulgpalliga ideaalselt kulutatud!

Üksikmäng on üksikmäng, aga neljakesi saab lausa paarismängu laksata. Kes on huvitatud andke mulle või Raidile teada huvist ning katsume leida ühise aja ja korraldada väike turniir!

Badminton Pole (BP ;)

kolmapäev, 15. oktoober 2008

XDream Viitna ehk tegelikult Kembla Leppoja talu

Tänavuse hooaja viimane XDream toimus Kemblal võistluskeskusega Leppoja talus. Kuna rainer oli haige siis nõustus asendusliikmeks tulema Rait. Peab kohe ette ütlema, et Rait täitis oma ülesanded perfektselt - kaardi pani kohe alguses tasku ja rattas vedas nagu loom.

8 minutit enne starti selgus stardikoridoris, et olin kompassi autosse unustanud. Viga sai käpelt parandatud ja 2 minutit enne stardipauku olin koos kompassiga tagasi.

Esimeseks alaks olid korraldajad pakkunud 1km jooksu mööda tähistatud künkliku ala. Mina paraku kaardi järgi kuidagi sellest aru ei saanud ja üritasin kogu aeg silmadega järvi leida, et mille ümbrusest punkte võtta. Lõpuks kui km oli läbitud ja kanuusse hüppasime sai selgeks, et järve punktide otsimine tuleb alles mõne aja pärast.

Kanuu lükkasime valgejõkke juba varem valmisvaadatud kohas - suurtest massidest eemal. Peab ütlema, et kanuu oli selle etapi rosin. Kuna võtsime jooksu üsna rahulikult siis saime kanuus üsna kirevasse seltskonda.

Kanuu esimeses punktis olime 41'l kohal.

Jõe peal käis selline paras ralli. Enamasti jäi segadustes ja kurvides meie tüürimees Margus peale, vaid mõni kord sõideti meid kuhugi kaldasse. Igatahes üks kord kui jõgi oli umbes 6m lai ja keskel oli püsti üksik puu, panime sellele otse pähe. Kanuus sain mina käia 2x kuni vööni vees ja 1x ka paar ujumisliigutust teha. Vesi oli ****** külm. Kanuu lõpus oleksime kiires voolus kässariga pöörates äärepealt ka ümber läinud.

Kanuule järgnes lisaülesanne, kus tuli hinnata hokikepi, tennisepallide komplekti ja jalgpalli kogukaalu. Võtsime selle juures abiks Raidi seljas olnud 0.5l joogipudeli. Tulemuseks peaaegu täpne tulemus ja 1 minut trahvi, mis tähendas umbes 100g eksimist.

Lisaülesandest tuli 26's aeg ja kokkuvõttes 33ndal kohal.

Edasi rattaetapp, kus võimalusel sõitsime ringi mööda kruusateid ja lasime Raidul tööd teha. Rattaetapp oli maaameti kaardil, millel on veidike kummaline tähistus sihtide määramiseks - õhukesed valged triibud. See jõudis kohale alles esimese rattapunktis. Rattaetapp möödus emotsioonideta.

Rattaetapilt 12nes aeg ja kokkuvõttes 22l kohal.

Järgnes lisaülesanne, milleks oli igaühel hüppenööriga 50 hüpet, mis möödus probleemideta.

Lisaülesandele järgnes valge kaardiga jooks, kus kaardil oli peal 4 järve ja iga järve ääres üks punkt. Punktid tuli võtta järvede suuruse järjekorras alates suuremast. Kui punkti juurde jõudsid sai legendist kontrollida kas oli ikka õige punkt. Alustuseks unustas Margus oma kompassi ratta juurde. Käis seda sealt toomas + 1minut. Mina otsisin paaniliselt kaardilt punkti nr 13, enne kui aru sain, et kaardil punkti numbreid polegi. Parasjagu väljus lisaülesandest ka Neeme Loorits. Otsustasin, et paneme tema järele. Paraku kadus ta ootamatult silmist ja mina keerasin valele poole vale järve peale. Arvatavasti oli kaart tagurpidi ees. Aru saime, kui suuruselt teise järve punktis olime. Kokku olime jooksnud umbes 2 minutit, tagasi ruttu tee peale esialgsesse kohta. Ehk siis 4 minutit viga. Samas saime teada, milline järv on suuruselt teine, silma järgi ei oleks seda arvanud. Võtsime ära suurima järve punkti, lidusime tagasi punkti kus korra olime juba käinud ja nüüd tuli veel minu poolt üks viga. Nimelt oli mul üks järv jäänud kuhugi kompassi alla ja hakkasin jooksma viimasesse kõige väiksemasse. Pakun, et olime jooksnud umbes 2 minutit jälle. Lõpuks Margus kisas, et mingi jama ja saime kursi õige järve peale. Edasi oli juba vormistamise küsimus ning Margus ja Rait said ka lõpuks nii reieni märjaks. Kokku siis segadustega umbes 8 minutit viga. Samas esimese suurima vea võib ehk isegi nullida, kuna tänu sellele ei jooksnud me hiljem vale järve äärde :).

Jooksus nõrk 63s aeg ja kokkuvõttes 25ndad. Samas väga paljud said lõpus järve jooksu eest trahve, s.t et meie etapiaeg peaks olema oluliselt parem.

Viimane oli rattaetapp kus üks valik oli minna läbi raba mööda laudteed või ringiga mööda kruusa. Miks läksime mööda kruusa: Laudtee peale ei saa nii kiiresti sõita. Laudtee peal ei saa mööda sõita. Lautee peal võib ees keegi kukkuda ja tropp tekkida. Laudtee peal võib ka ise kukkuda.Oli selline tuim pikk kruusaetapp mis läks kohati üsna liivaseks ja mägiseks. Kogu etapi vedas Rait. Lõpuks kui punkti jõudsime oli sellest alles vaid tähis, SI jaam oli kuhugi kadunud. Kui punktist ära tulime siis tuli vastu mingi vennike rattaga, mille nr oli 206, SI jaam seljas :) Edasi kuni lõpuni oli vormistamise ja kohtade parandamise küsimus. Panime küll ühest tee otsast mööda ja tegime väikse ringi, mis hiljem osutus jälle väga heaks valikuks :) Lõpus, nii 500m enne finishit, jäi ette veel üks mansa, kellel üks mees oli nii 50m teistest maha jäänud. Sama lugu oli ka minuga. Margus ja Rait olid temast juba mööda saanud. Ootamatult tekkis mul ilge energia ja tahtmine sellele tüübile finishis "ära panna". Metsa all mingis kurvis, litsusin ennast sisekurvis kõrvale aga kuna ratas libises oksa peal siis panime lenksud kokko ja tüüp hakkas ropendama. Vabandasin ja ütlesin, et "trasid" pole küll vaja loopida. Igatahes mööda ma tast sain. Finshis olin Margusel ja Raidil järel. Finshis võtsid esmalt punkti teise mansa 2 esimest meest ja siis meie ja siis alles see kolmas mees. Lõpuprotokollis tagas see meile 6 sekise edu.

Rattaetapi aeg 11nes ja kokkuvõttes 19.