Niisiis, olles nädal aega varem jagu saanud oma 2 nädalasest viirushaigusest, mis sisaldas mitut 38-kraadist palavikuga päeva, otsustasin Agrole seltsi pakkuda Haanja maratonil. Teada oli, et erilist kihutamist sellest ei tule, pigem on see võimalus sel aastal esimest korda klassikalist sõidustiili nautida (ka uisutamisi saab sel aastal ühekäe sõrmedel kokku lugeda). Raidiga nädal varem jooksime 5km Käärikul aja peale ja kaotasin talle ajaliselt 12%, kuigi suviti jooksime Cooperit päris võrdselt. Paar päeva enne võistlust oli veel küsimärgiks pidamise määrimine, sest mingi võimalus oli ka hommikusteks miinuskraadideks. Kuid eelmsel päeval oli kõik selge: +5 kraadiga pole midagi peale kliistri valida, lippeks võimalikult kõrge floor (vastavalt rahakotile) ja uusi suuski ostma ei hakanud, kuigi selleks on hetkel võibolla kõige sobilikum aeg. 6:30 alustasime Mustamäelt teekonda ja 9:40 olime Haanjas (3h10min), seda mõningase kiirustamisega.
Erilist sooja ei viitsinud teha - sõitsime korraks põõsataha ja tagasi. Suusk paistis pidavat, aga libisemine oli kehvapoolne. Kui kõlas stardipauk, hakkas kolonn liikuma, vastupidiselt harjumuspärasele suunale. Õige pea tõmbus rada kaheraliseks ja mööda oli päris raske saada - õigemini ei proovinudki ;). Kergelt hakkas palavus kimbutama, kuna ei ole sellise palavusega suusatamise kogemust. Vaevalt, et tempo liiga kange oli, aga palavus tegi olemise väga tuimaks, ja nii oligi esimese ringi keskel mulle kõige raskem - rahvas vuhises mööda ja ootasin juba, millal Argo järgi jõuab. Korra käis isegi mõte, et teist ringi küll ei viitsi. Lasin veel tempot maha ja üritasin võimalikult ökonoomset pikka vahelduvat sammu hoida. Nii jõudis ka härra peamister mulle sappa oma turvamehega, kes pidevalt mõõda sõitis ja siis jälle mind ;) ja Andrust järgi ootas.
Kuid siia tulid mõningad pikad laskumised ja kohad, kus sai paaristõuget ühe jalaga tõudates teha. See, manustatav vesi camelbackist ja TP hapukurgid tõstsid nii tuju kui ka enesetunnet. Esimese ringi lõpus libises sall kaelast ära ja tundsin, kuidas keha hakkab oma normaaltemperatuuri saavutama, jällegi läks paremaks. Teise ringi alguses tundsin, et suudan isegi mõnes grupis püsida. Kasutasin oma hädapärast kustumisevastast taktikat, leida endale ees sõitev lummav neiu, kes abistas mind ligi 10km, kuid lõpus paaristõugetega libises ta eest ära. 
Viimasel 5 km polnud jõudu kedagi jälitama minna ja kedagi eriti tagantpoolt ka ohustamas polnud, palavus oli ka kadunud ja saigi veel nautida selle aasta viimaseid suusakilomeetreid. Ajee, finishisirgel ikka pingutasin paaristõuked jälle tagataskust välja ;)
Mida siis sellest kõigest arvata? Üldiselt tuleb rahul olla sellega, et Haanja maraton pole viimase 16. aasta jooksul ära jäänud (alates 1992. aastast, kui ta igaastaseks traditsiooniks sai) ja ega see 17. kord mingi erand polnud.
Pisut ka Haanja maratoni suhtarve (võitja aeg/minu aeg) ...
2008 - 64,9%
2007 - 74,1% (pidamine puudus)
2006 - 72,9% (enamvähem ok lipe ja pidamine)
Hetkevorm on ilmselt selline. Eks aeg näitab, kas see on haiguse või treenimatuse süü ;) Huvitav on see, et ka jooksus kaotasin Raidile täpselt selle maagilise 10-12%.
Pilt 1: Stardipauk jahipüssist (vorufoto.ee).
Pilt 2: Peaminister ja ma TP-sse jõudmas (vorufoto.ee).
Pilt 3: Liis Udumäe Estoloppet Tamsalu 2007 (sportfoto.ee)
Pilt 4: Inglid on alati kohal, nagu ka XDreami rajal (vorufoto.ee).
