Maratonid 2010: Helsinki vs Tallinn

Helsinki City Marathon 14.8.2010

Numbrid räägivad teinekord rohkem, kui sõnad... allpool tuleb siiski mõlemat.

km _time _split min/km

5 0:25:18 0:25:18 0:05:03

10 0:50:01 0:24:43 0:04:56

15 1:15:35 0:25:34 0:05:06

20 1:42:33 0:26:58 0:05:23

25 2:11:06 0:28:33 0:05:42

30 2:41:23 0:30:17 0:06:03

35 3:13:15 0:31:52 0:06:22

40 3:47:31 0:34:16 0:06:51

Fin. 3:58:45 0:11:14 0:05:06

Neto 3:58:05

Helsinkis läksin rajale tundega, et hea ilmaga võiks jõuda 3h30-ga finishisse, aga palava ilma tõttu kahtlesin selles veidi. Distantsi alguses oli minek hea ja kerge - läbisin esimesed kilomeetrid veidi alla 5min/km ja nautisin olukorda.

Palav (+27C) ja ebatavaliselt niiske ilm mõjusid enesetundele üllatavalt kiiresti ning kusagil 8km läbimise järel pidin parema reie tagalihasesse tekkinud valu tõttu jooksusammu lühemaks võtma. Rahulikuma tempoga võis jooks jätkuda, aga olin häiritud ja ühtlasi kogunes väsimus, mida ei soovinud sugugi kogeda maratoni esimeses pooles...

15-20km vahel veetsin mõned minutid JP-s asuvas mobiilses traumapunktis, kus lihasevalu leevenduseks loodetud soojendavat kreemi paraku polnud ja kuigi aeglasema tempoga liikudes jäi valu tahaplaanile, siis olin juba enne 25-t km-i ka füüsiliselt üpris küpse. See tähendas, et lubasin endale muretult jalutusega lõike ka JP-de vahelisel alal. Paraku oli taastumine ikkagi kasin - hoolimata rohkesti tarbitud vedelikust ja muust käepärasest kadus tasapisi jõud ja jalad muutusid järjest raskemaks.

Kusagil 38-ndal km-il möödus minust suurem grupp koos 4h tempojooksjatega ja siis sundisin ennast tõesti päris palju, et selle satsiga lõpuni kulgeda. Viimastel kilomeetritel võitlesin juba ka säärekrampidega ja nähes rajal sirgete jalgadega jalutajaid, teadsin väga hästi "mida nad tunnevad".

Endal õnnestus joosta viimased paar kilomeetrit maksimaalse tempo ja sammuga, mis lihast siiski päris lukku ei löönud, aga pärast finishit meenusid tuntud laulusõnad "...mõni hetk on kohe väga-väga valus...". Samas olin siiralt rõõmus, et jõudsin ikkagi 4-tunniga finishissse. Põhimõtteline värk, või nii..

SEB Tallinna Maraton 12.09.2010

Viimastel nädalatel olid ilm ja enesetunne sedavõrd kesised, et kahtlesin, kas on üldse mõtet Tallinna Sügisjooksu maratonirajale minna? Õnneks saabus vananaiste suvi õigeaegselt ja ühtlasi vabanesin enne nädalavahetust nohust, kuid enesekindlust see palju ei lisanud. Kokkuvõttes otsustasin minna rajale tagasihoidliku plaaniga leida enesetundele vastav mugav (treening)tempo ning joosta esimene ring paraja varuga. Kui poolel maal raskeks ei lähe, siis peaks samas tempos suutma läbida vähemalt 30km, ehk isegi 3h.

Rahuldust pakkuvale lõpptulemusele aitas kindlasti kaasa asjaolu, et enne 5 km läbimist tempojooksjaga grupile järele jõudes olin alustanud mõistlikult. Samas taipasin, et finishiaega 3:45 sihtivast seltskonnast möödumine tähendaks viga, mida ma ei soovi hiljem kahetseda.. (etterutates olgu öeldud, et teisel ringil ma selle vea siiski tegin, kuid seda ma ei kahetse sugugi :)

Meriväljalt linna poole tagasi joostes loksusin veidi rahulikumalt nauditavas tempos kui jäin samasse rütmi Kaarel Karu'ga.

Pilt Russalka ERGOtuspunkist: http://www.ergosport.ee/files/Image/large/12843780719.jpg. Lobisesime rahulikult kulgedes 20km-ni, kus minu tempo hakkas Balti Jaama juures tõusust hoolimata vaikselt kiiremaks kerima. Kaarel jätkas ringi lõpu omas tempos - tema prognoosis oma esimese maratoni lõpuajaks üle 4-tunni ja hoolimata heast enesetundest jälgis aeg-ajalt pulssi. Lõpptulemusi vaadates oli see mõlema jaoks mõistlik otsus omas tempos jätkata.

Ringi lõpp ja uus algus kulgesid allamäge ning enne JP-d manustatud energiageel tegid sammu kergemaks, mistõttu jõudsin Pirita teel taas järele 3:45 tempojooksjaga grupile (ning seekord möödusin tasapisi!). Paraku pole maraton teises pooles jalg enam võrreldav puhanud jalaga ja energiageeli mõju kahanes üllatavalt ruttu. Nii meenus kogenud jooksjate tarkus: hoolimata tasemest ja vormist pole maratoni lõpetamine kunagi kerge. Kaasa võetud kalorite ja JP-des pakutavaga sain ennast veel mitmel korral turgutada ja lisaks tundus 3:45 vägagi ahvatlev lõpuaeg. Minu üllatuseks muutus tempojooksja samm viimasel 10km senisest kiiremaks (ja grupp pudenes tasapisi), millest suutsin järeldada, et numbriga "3:45" võistleja jõuab finishisse plaanitust mõned minutid varem. Endalegi oleks väga meeldinud näiteks viimased 5km keskmisest tempost kiiremini joosta, aga selleks ajaks oli samm juba üpris raske... Laboratooriumi tänavalt Tornide väljaku ja Shnelli tiigi piirkonda jõudes oli lõpuni täpselt 2km jäänud ja siis "lülitasin ennast tempojooksu asendi ja hingamise rezhiimile", kuid viimaste km-ide läbimiseks kulus ikkagi ligi 5min. Viimane jupp Kaarli kiriku juurest allamäge oli juba oluliselt lihtsam ning siis hakkas hing sees hõiskama - "Läbitud saab minu elu 20-s jooksumaraton ja seda taas probleemideta jooksusammul !"

dist. _time _split min/km

5 0:27:39 0:27:39 0:05:31

10 0:53:37 0:25:58 0:05:11

15 1:20:28 0:26:51 0:05:22

20 1:46:47 0:26:19 0:05:15

25 2:13:08 0:26:21 0:05:16

30 2:39:49 0:26:41 0:05:20

35 3:06:08 0:26:19 0:05:15

40 3:33:18 0:27:10 0:05:26

Fin. 3:44:14 0:10:56 0:04:57

Neto 3:43:59

Tagantjärele on väga lihtne kokku võtta: ilm ja riietus olid mõlemad ideaalilähedased, tempovalik oli õige (mitte kiirustada enne poolele maale jõudmist!), energiavarude täiendamine ning JP-de kasutamine rajal õnnestus, vastupidavustrenni oli tehtud piisavalt, enne starti sai puhatud-söödud normaalselt, kusagilt ei hõõrunud ja kuna üritus oli tõesti väga hästi korraldatud, siis tulen järgmisel aastal jälle ! Proovitud, Soovitan !

Sel suvel sai siis 2 jooksumaratoni tehtud, hetkel veel järgmise osas veel plaane pole...

Tervitused kõigile osalejatele ja tänud kaasaelajatele,

rait