Bodensee rattamatk, vol.1

Sissejuhatuseks alustan sellest, et seekord on teemaks tõepoolest rattamatk (mitte võistlus ega treeninglaager). Mõned kuud tagasi sain teada, et Alpiexpress korraldab rattamatkasid, mille käigus saab puhata Euroopas, näha suurepäraseid maastikke, asulaid ja inimesi - tundsin kohe, et see on parim võimalus puhkuseks! Konkreetne Bodensee rattamatk (Saksamaa-Šveits-Austria-Liechtenstein, PIKEM) toimus 20.-27.juunil 2009 ja prognoositud kilometraažiga kuni 80km päevas. Üle päeva oli võimalik valida endale lühemaid käike või hoopis puhata, sest ööbisime pärast esimest peatuspaika Friedrichshafen'is 2 öö kaupa - vastavalt Konstanz'is, Hörbranz'is ja Liechtensteinis (vaata ise: maps.google.com). Matkatempo oli esimestel päevadel alla 20km/h.

Järveäärsetel teedel ja Reini jõe ääres oli maastik valdavalt lauge ja rattateed väga mõnusad, eriti läbi väikelinnade sõites. Järve ääres oli samuti mägisemaid kohti ja vaated mägedele saatsid pea kogu tee vältel. Üks esimesei märkimisväärselt kauni vanalinnaga kohakesi oli näiteks Meersburg.

Seega oli suurepärane võimalus saada elamus mägedest suhteliselt kerge vaevaga, kuigi sportliku huvi tõttu sai mitmel korral ennast siiski proovile panna.

Esimesel sõidupäeval sai lõunapaiku võetud esimene tõus, mille pikkus oli ca 2km, tõusunurk jäi ilmselt 5-10% vahele. Tead, see asjandus võttis ikka hinge kinni, ma kasutasin ära kogu kopsumahu, lühemate vastupidavusalade kogemused ja oma maanteeratta kõige kergema käigu, et mitte jalgu lootusetult kinni ajada. Kuna poolel tõusul avanes suurepärane vaade Bodensee järvele, siis kasutasin võimalust ka korraks rattalt maha astuda ja pilte teha. Tippu jõudes oli ikkagi veel tükk tegemist, et hingamine korda saada, aga enesetunne paranes õnneks ruttu. Asjaolude sunnil olin sel lõigul matkagrupist lahus ja ma kahtlesin, et vaevalt kogu sats seda lõiku peab läbima. Oma sportlikku vormi hinnates oli isegi tiba piinlik, kui kõvasti tõusul pidin rassima. Umbes 10-20km hiljem leidsin mõnusa söögikoha ja sinna laekusid peatselt ka matkakaaslased - kõik rääkisid koletust tõusust, mille kogu grupp läbis kadudeta. Praeguseni pole ma päris kindel, kas võtsime tõusu samas kohas (sest ratta-ja matkateid oli sealkandis mitmeid), aga üle mäe tuli tulla ja kõik tegid selle ära :)

Esimese sõidupäeva lõpuks jõudsime Saksamaa ja Šveitsi piiril asuvasse Konstanz'i linna ähvardavate vihmapilvede eest põgenedes. Hotelli jõudes olime läbinud üsna täpselt 80km.

Teisel päeval sõitsime päripäeva tiiru ümber Konstanz'ist läänepoolele jäävat järve (kaardil: Zeller see) ja samuti selles asetsevat Reichenau saart. Järv on Saksamaa-Šveitsi piiril ja päripäeva sõitu alustades jõudsime peagi järve Šveitsi-poolsele (ehk siis lõunakaldal) asuva Napoleoni muuseumi juurde. Napoleoni muuseum - kena majake suurepärase vaatega, asus loomulikult jällegi ühe mäe tipus, aga see järsk tõus oli õnneks vähem, kui 1km pikk. See oli ka esimene kord, kus tõusule sõitmine hakkas mulle juba natuke meeldima.. Allatulek muideks vajab hoopis rohkem tähelepanu, kuna käänuline asfalttee teeb sõidu kiireks ja ohtlikuks, kui pidureid ei kasuta! Sel päeval jälitasd meid kohati vihmapilved, mistõttu sa tehtud mitmeid varjumise peatusi. Õnneks muutus ilm ruttu ja vahelduseks saime ka päikest.

Reichenau saart ühendas kaldaga muul ja umbes 20 km-se ringi kõigus hakkasid silma valdavalt põllumaad, suured kasvuhooned ja mitmed kirikud - eramajadest rääkimata, kuid elu-olu paistis sealkandis vägagi rahulik. Ühes pühakojas leidsime eest veinikeldri ja loomulikult ei saanud jätta kasutamata võimalust pruukida kohalikest viinamarajadest tehtud jooki. Samuti oli rattatee ääres mitmetes kohtades võimalik nautida kohalikes taludes kasvanud marju ja puuvilju. Õhtuks tagasi Konstanzi jõudes olime märkamatult läbinud koguni 94km.

Järgmisel päeval oli eesmärgiks jõuda tagasi Friedrichshafen'i lähistele (kust alustasime) Hörbranz'i külla, et veeta jaaniõhtu ja tutuvda ümbrusega. See oli ka reisi kõige vihmasem päev, aga õnneks ei sadanud padukat ja sõitmine oli siiski võimalik. Pärast peatumist Romanshornist välja sõites ühinesin nn. sportliku grupiga, keda Tõnu seekord üksi esindas. Ühendasime jõud, et vihma trotsides kiiremini majutuskohta jõuda. Šveitsist läbi Austria tagasi Saksamaale kihutasime koos valdavalt tema vedamisel. Minu võimed pandi proovile kõige paremas mõttes ja kuigi alguses oli kihutamine (võimaluse korral kiirusel 35km/h ja isegi enam) veidi ebamugav, siis tegelikult pidas füüsiline väga hästi vastu. Kui veel enne Austriasse jõudmist tekkis kohati kahtlusi, et võin liidrist maha jääda, siis tegelikult läks enesetunne hiljem isegi paremaks ja mõnedel mägisematel lõikudes sain tõusudel ka ise tempot teha. Peatused olid valdavalt seotud vaid vajadusega kontrollida kaardilt ja teeviitadelt, kas oleme ikka soovitud teel, sest matka-ja rattateid oli tõesti palju ja eesmärgini jõudmiseks oli mitmeid võimalusi.

Vihmases Bregenzis olid pilved madalal ja metsadega kaetud mägedele kaunist vaadet ei avanenud.

Linnatänaval sattusime ootamatult probleemi otsa, sest kompanjonil tekkis vajadus asendada katkine rehv tervega. Rattapoe leidmine polnud siiski raske ja edasi oli kõik juba vormistamise küsimus. Kiirel sõidupäeval ei olnud aega vaateid ega linnamelu välikohvikutes nautida, aga vihmase ilmaga ei tundnud ka selleks eriti vajadust.

Hörbanz'i külalistemajja jõudsime siis Bregenz'ist läbi Lochau sõites edasi Lindau suunal, kus järveäärsete linnade vahemaad on väikesed ja linnakesed ise hubased. Järveäärsed maastikud on meeldivalt rohelised ja suuremad mäed üsnagi lähedal.

Jaaniõhtule järgneval päeval saime tutvuda ümbrusega, kus suuremaks väljakutseks oli kindlasti Lochau'st võimalik 7km mäkketõus (ligi 700m kõguste vahet), Pfänder'i tippu (1064m), kuhu muideks oli võimalik sõita ka bussi või suusatõstukiga. Lund paegusel ajal seal polnud, küll aga nägime pilvi ja uduvihma. Vaated allpool asuvatele linnakestele avanesid veidi hiljem, kui madalamale tulles hakkas ilm selginema.

Grupijuht Renee kiitis juba ette kõiki, kes võtavad ühtlaselt pideva tõusu alla tunni või kauem - vahet polegi, ülesjõudmisel saab igaüks tunda saavutsest sügavat rahulolu. Endine tipprattur, Jan Ullrich (kelle maja asub samal mäenõlval poolel teel), olla läbinud distantsi 18minutiga (ligi 25km/h) - ikkagi 10% tõus. Mul kulus selle maa läbimiseks ca 44 minutit - väike segadus oli tippu jõudmisega, sest üleval oli mitmeid teid (ja mitu tippu) mistõttu polnud selge, kuidas soovitud tipuni jõuda. Sellest mäkkesõidu kogemusest saaks kirjutada eraldi jutu, sest taoline kogemus oli esmakordne ja pingutus samuti. Maanteerattal sõtimise eelduseks on muidugi vajalik, et madala liikumiskiiruse tõttu ei muutuks sõit kangutamiseks. Mul püsis kiirus enamasti 9-11km/h ja ülekanne sobis. Kergemat käiku polnud kusagilt võtta ja raskema ülekandega (või järsemal tõusul) ei oleks ühe jutiga üles sõitmine sugugi nii kindel. Sportliku huvi tõttu mõõtsin ka pulssi - tõusu alguses (esimene kolmandik) püsis pulss 175 bpm, teisel poolel isegi langes pisut, aga jäi ikkagi üle 170. Lõpuosas oli ka tõusunurk natuke väiksem, kui välja arvata üks teravam tõusunukk päris tipu lähedal. Alla tulek oli hoopis rahulkum - pidurid peal, peatused pildistamiseks ja ümbruse uudistamiseks. Turistide värk, nagu ikka.

.. jätangi siinkohal jutu katki. Etterutates olgu öeldud, et tegu polnud veel selle matka pikima tõusu ega kõrgeima tipuga. Reis oli igati hästi planeeritud, sest ilm läks üha paremaks, Liechtensteini suunas puhus pärituul ja saime nautida muljet-avaldavaid vaateid, mis tekitavad vajaduse sinna tagasi minna...