Suusatamise asemel - imitatsioon Kõrvemaal 15.märtsil 2008

Sportland Kõrvemaa Nelikürituse esimene etapp oli minu jaoks debüüt kepikõnnis. Lumevaese talve tõttu sain suuskadele vaid ühel päeval (Firmaspordi Talimängude suusasprindiks) ja seepärast oli nelikürituse suusavõistluse asendamine suusaimitatsiooniga minu jaoks igati tervitatav lahendus. Uuendatud võistlusjuhendi kohaselt tuli valitud rada läbida suusa- või kõnnikeppidega kas joostes, kõndides või matkates. Asendusvõistluse eripära arvestades paremusjärjestust ei selgitatud, kuid iga osaleja tulemus registreeriti siiski protokollis.

Kuna plaanisin kindlasti "hoiduda jooksmisest" ja suusaimitatsiooni tehnika kohta oli teadmisi liiga napilt, siis pärast lühikest kiirkursust valmistusin kepikõnni stiili praktikumiks!

16-kilomeetrise raja läbimiseks hindasin orienteeruvalt 2 tundi ja stardinumber 8 lubas julgelt võtta koha sisse esimeses reas. Stardikoridoris ei olnud trügimist ega võitlust paremate positsioonide pärast, kuid stardipaugu kõlades läks suurem osa seltskonnast ikkagi rajale sörkides, mistõttu jalutajate alustamine esireast ei pruukinud just kõigile meelepärane olla. Alustasin retke koos Stamina SK klubikaalsase Villuga, kes oli seeekord samuti valmis jooksmisest aeglsemat liikumisviisi kasutama.

http://gallery.korvemaa.ee/view_photo.php?set_albumName=album13&id=19_IMGP0402

Väheste teadmiste tõttu jääb kepikõnni tehnika ja teooria jutt lühikeseks - ise liikusin reipa sammuga, ning püüdsin kätega keppide abil (vahelduvtõukega) hoogu lisada. Kepi toetasin maha samaaegselt vastasjala maha astumisega ja püüdsin tõukavat kätt pikalt välja sirutada. Kepikõndi harrastanud sõber kinnitas samuti, et keppidest ongi just kasu maastikul liikudes. Kui käed korralikult tõukefaasis tööle panna, siis on õlavöötmele suusatamisega võreldav koormus täiesti olemas. Samas kätele puhkamise võimalusi eriti ei jää, sest paaristõuked ja laskumised kükkasendis ilma suuskadeta ei õnnestu... ;) Nii oligi pideva koormuse tõttu teisel tunnil juba käte liigutamine veidi tagasihoidlikum ning samuti andsid jalad märku tavapärasest erinevast koormusest. Tegevus oli siiski sedavõrd haarav, et liikumiskiirust need kõrvalnähud ei mõjutanud.

Alguses oli tempo isegi üle 8 min/km, mis tähendas, et kogu raja läbimiseks kulub üle 2 tunni. Vaatasin ka pulssi - alguses oli see kenasti alla 140 (bpm), aga tõusudel tempot tõstes kindlasti rohkem. Seega võib kindlalt väita, et taastav sörk on südamele kergem koormus, kui tempokas kepikõnd. Tõusudel proovisime suusaimitasiooni-laadset vahelduvsammu ehk siis rohkem jalalt-jalale hüplemist ja liikumisel olid abiks ka käesolevad kepid.

Kui poolele maale jõudes (8.km) oli kulunud aega üle 65 minuti (ja tulemuseks võis prognoosida aega 2:10 kanti), siis lisas Villu veidi kiirust selge kavatsusega jõuda finishisse 2 tunniga. Erinevalt jooksu- või suusavõistlustest oli kaasvõistlejatest möödumisi distantsil väga vähe. Mõned jooksuga alustanud, kuid matkastiilis jätkavad kaasteelised jäid siiski seljataha ning samuti oli möödujaid, kes tegid kepikõnnile vahelduseks jooksulõike.

Rahulikku kestvussporti harrastav Valdo Jahilo liikus samas tempos ja koormus oli sobiv ka vestluse arendamiseks, kuid pärast TP-d ehk Liptoni tee-peatust tekkis meil paarikümne meetrine vahe, mis tasapisi venis veidi pikemaks. Kuna jätkasime stiilipuhtalt kumbki omas rütmis, siis püsis vahe kuni lõpuni (finishis ligi minut).

Kõrvamaa metsarada sobis ürituseks suurepäraselt - valdavalt lumetu rada oli kohati porine, kuid soisematel kohtadel oli õnneks maa külmanud. Õhk oli niiske ning "võistluse" kestel sadas vahelduvalt kerget vihma ja lörtsi.

Raja teise poole läbisin kiiremini ja jõudsin finishisse ajaga 2:04:28 ja tõepoolest - Villu oli jõudnud finishisse alla 2 tunni (TULEMUSED)!

Finish:
http://gallery.korvemaa.ee/view_photo.php?set_albumName=album13&id=177_IMGP0863

Nüüd on paras aeg võtta lahti jooksukalender ja tutvuda kevadiste võistlustega.
Sel aastal alustan jooksuhooaega taas Nõmme Spordikeskuse juures toimuva maanteejooksuga Nõmme Kevadjooks (5km) 29.märtsil. Samal nädalavahetusel leiab aset Otepää-Tartu Maraton (42,195km).

Edasi tulevad 5. aprillil Eesti ekideni MV (klubide teatejooks kogudistantsiga 42,195km) ja 19. aprillil Haapsalu linnajooks (10km).

Maikuu algab traditsiooniliselt Ümber Viljandi järve jooksuga ja Kõrvemaa Nelikürituse 2. etapp (Kevadjooks samal kepikõnni rajal - 16km) on kohe 2 päeva hiljem.
11. mail Tartu jooksumaraton Otepää-Elva, kus distants ca 22,3km (statistika andmetel olen osalenud juba 12x - mõnel korral siiski 10km distantsil).

Haanja suusamaraton 2008

Talv on sel aastal olnud suusatajatele nukker, kuid jooksjatele ja ratturetele ehk üle ootuste hea. Estoloppeti sari ähvardas täies mahus ära jääda, aga haanjamehed töid kastanid ikkagi tulest välja ;), kuigi 2x18km rajaga ja ilma surmakata.

Niisiis, olles nädal aega varem jagu saanud oma 2 nädalasest viirushaigusest, mis sisaldas mitut 38-kraadist palavikuga päeva, otsustasin Agrole seltsi pakkuda Haanja maratonil. Teada oli, et erilist kihutamist sellest ei tule, pigem on see võimalus sel aastal esimest korda klassikalist sõidustiili nautida (ka uisutamisi saab sel aastal ühekäe sõrmedel kokku lugeda). Raidiga nädal varem jooksime 5km Käärikul aja peale ja kaotasin talle ajaliselt 12%, kuigi suviti jooksime Cooperit päris võrdselt. Paar päeva enne võistlust oli veel küsimärgiks pidamise määrimine, sest mingi võimalus oli ka hommikusteks miinuskraadideks. Kuid eelmsel päeval oli kõik selge: +5 kraadiga pole midagi peale kliistri valida, lippeks võimalikult kõrge floor (vastavalt rahakotile) ja uusi suuski ostma ei hakanud, kuigi selleks on hetkel võibolla kõige sobilikum aeg. 6:30 alustasime Mustamäelt teekonda ja 9:40 olime Haanjas (3h10min), seda mõningase kiirustamisega.


Erilist sooja ei viitsinud teha - sõitsime korraks põõsataha ja tagasi. Suusk paistis pidavat, aga libisemine oli kehvapoolne. Kui kõlas stardipauk, hakkas kolonn liikuma, vastupidiselt harjumuspärasele suunale. Õige pea tõmbus rada kaheraliseks ja mööda oli päris raske saada - õigemini ei proovinudki ;). Kergelt hakkas palavus kimbutama, kuna ei ole sellise palavusega suusatamise kogemust. Vaevalt, et tempo liiga kange oli, aga palavus tegi olemise väga tuimaks, ja nii oligi esimese ringi keskel mulle kõige raskem - rahvas vuhises mööda ja ootasin juba, millal Argo järgi jõuab. Korra käis isegi mõte, et teist ringi küll ei viitsi. Lasin veel tempot maha ja üritasin võimalikult ökonoomset pikka vahelduvat sammu hoida. Nii jõudis ka härra peamister mulle sappa oma turvamehega, kes pidevalt mõõda sõitis ja siis jälle mind ;) ja Andrust järgi ootas. Kuid siia tulid mõningad pikad laskumised ja kohad, kus sai paaristõuget ühe jalaga tõudates teha. See, manustatav vesi camelbackist ja TP hapukurgid tõstsid nii tuju kui ka enesetunnet. Esimese ringi lõpus libises sall kaelast ära ja tundsin, kuidas keha hakkab oma normaaltemperatuuri saavutama, jällegi läks paremaks. Teise ringi alguses tundsin, et suudan isegi mõnes grupis püsida. Kasutasin oma hädapärast kustumisevastast taktikat, leida endale ees sõitev lummav neiu, kes abistas mind ligi 10km, kuid lõpus paaristõugetega libises ta eest ära.
Viimasel 5 km polnud jõudu kedagi jälitama minna ja kedagi eriti tagantpoolt ka ohustamas polnud, palavus oli ka kadunud ja saigi veel nautida selle aasta viimaseid suusakilomeetreid. Ajee, finishisirgel ikka pingutasin paaristõuked jälle tagataskust välja ;)

Mida siis sellest kõigest arvata? Üldiselt tuleb rahul olla sellega, et Haanja maraton pole viimase 16. aasta jooksul ära jäänud (alates 1992. aastast, kui ta igaastaseks traditsiooniks sai) ja ega see 17. kord mingi erand polnud.

Pisut ka Haanja maratoni suhtarve (võitja aeg/minu aeg) ...
2008 - 64,9%
2007 - 74,1% (pidamine puudus)
2006 - 72,9% (enamvähem ok lipe ja pidamine)
Hetkevorm on ilmselt selline. Eks aeg näitab, kas see on haiguse või treenimatuse süü ;) Huvitav on see, et ka jooksus kaotasin Raidile täpselt selle maagilise 10-12%.



Pilt 1: Stardipauk jahipüssist (vorufoto.ee).
Pilt 2: Peaminister ja ma TP-sse jõudmas (vorufoto.ee).
Pilt 3: Liis Udumäe Estoloppet Tamsalu 2007 (sportfoto.ee)
Pilt 4: Inglid on alati kohal, nagu ka XDreami rajal (vorufoto.ee).

Tark naine taskus - Trenniraamat!?

Reede õhtu. Sirvin naisteajakirja "Naised". Tundub väga asjalik lugemismaterjal. Palju kasulikke nõuandeid algajale jooksjale ja kepi kõndijale. Aga siis. Oh IMEt! 12. lehekülg:

Rasvapõletuse pulsisagedus:
mehed 220 - vanus
naistel 226 - vanus

Kas tõesti? Krt, ma ei näita seda ajakirja oma naisele! Huvitav, et all väikses kirjas pole soovitatud, et minimaalne trenni/pulsisageduse kestus 40 minutit kuni 1 tund. Jõhker ikka! Naisteajakiri paneb nii mööda? Või ongi see tõde?

Ei, võtan veel ühe pilsneri ja mõtlen järele. Muideks lugesin ka nädalapäevad tagasi meesteajakirja DI või ei, vist FHM. Ja oh IMEt! Saku kuld viib organismist välja rasked metallid nagu alumiinium ja hõbe. Ei no tegelt, seda ma usun igatahes rohkem, et õlu on kasulik, kui et naisteajakirja pulsisagedusejuttu. Aga ajakirjandust uskudes, sõbrad, saate petta umbes 69,75% nagu koliseb.

Head naistepäeva ja jaksu marataoniläbijatele nädalavahetusel. Usun, et viimane võimalusel suusad alla saada sel kevadel!