Olime näinud 5 päeva jooksul Saksamaad, Šveitsi ja Austriat ning teinud ratastel Bodensee järvele tiiru peale, kuigi järve "piiramiseks" kulus ju tegelikult vaid kaks päeva. Hörbranz'i külalistemajas "
Landgasthof Seeblick" pidasime peremehe lahkel loal kombekohase jaaniõhtu - Austria grillvorstid ja õlled sobisid selleks puhuks suurepäraselt. Maja köögist pärit ootamatult suured praed ja kohalikust kaubandusest hangitud grillvorstid nõudsid küll teatavat pingutust, kuid muus osas hoidusime liialdustest, sest järgmisel päeval oli kõigil soov jõuda probleemideta Liechtensteini.
Startisime 25.nda juuni hommikul tavapäraselt 9:30-ne paiku. Õhtul vihma tilgutanud taevas oli hommikuks selginenud ja paistis algavat päikeseline päev. Võtsime suuna lõunasse, mis tähendas, et sõitsime läbi tuttavate Lochau, Bregenz'i, Hard'i Bodensee järve lõunatipu suunas ja sealt edasi mööda Reini-äärset rattateed. Jõgi eraldas Šveitsi ja Austriat, meie liikumistee kulges valdavalt Šveitsipoolsel kaldal. Rattatee sirgus vana raudteealust meenutaval vallil või selle varjus ja mööda jõe äärset. Vallid võisid olla tekkinud suuremast jõesängist või oli tegemist kaitserajatistega riigipiire tähistanud territooriumil. Mõne silla juures oli märgata ka tolliametnikke, kes oma formalseid kohuseid täitsid, kuid rahulikke rattureid ei tülitanud.
Laugetel jõeäärsetel rattateesirgetel edenes pärituulega sõit kiiresti, kus matkagrupp vahelduseks suuremaid kiirusi arendas. Kogu grupp liikus kohati kiirusega üle 30km/h, hoolimata sellest, et asfalt vaheldus aeg-ajalt kruusakattega. Kärsitumad pedaalijad võtsid mõõtu suurematel kiirustel, millest kujunes spontaanne tempointervallide läbimine (ca 40km/h), mis vaheldusid taastuvate lõikudega. Jõekallastest veidi kaugemal paistsid kõrguvat mäeahelikud ja lõunasse liikudes märkasime, et mäed muutuvad üha kõrgemateks ja seni valdavalt roheliste mägede sekka paljastasid mõned teravamad tipud oma kaljust pinnast. Siiski ei jäänud meelde, et nähtavuses oleks mägede tipud kaetud lumega - selleks olid nad ilmselt madalad, kuigi seda öeldes tundub võrdlus jällegi kohatu...
Vaduz on kiviga visata...
Liechtensteini iseloomustavad faktid, et riigi pikkuseks on 24,6km, laiuseks 12,4km ning elanike arv on umbkaudu 35,000 inimest (2007). Meil oli võimalik tutvuda jõeäärsete mäeahelike vahele jääva osaga - asulad paiknesid jõe ääres ja samuti mäenõlvadel. Need mäed olid tõesti muljetavaldavalt kaunid ja võimsad, mida iseloomustab näiteks 12.sajandist pärinev Vaduzi kindlus ehk käesoleval ajal printsi residents.
Matkaseltskond sai kinnitada keha, nautida vaateid ja jätkuvalt päikeselist päeva, kuid kõigil oli selge, et suurem katsumus on alles ees - tarvis on jõuda ööbimispaigaks valitud hotelli "Martha Bühler", mis asub üle 800m merepinnast,
Triesenberg'is. Esialgu tundus isegi üllatav, et tegemist ei ole mäetipuga, aga kahtlemata on koht suurepärane.
Kes on Martha Bühler?
Ei saa mainimata jätta, et Martha Bühler oli esimene taliolümpimängudel osalenud Liechtensteini naissuusataja (1968 aastal Grenoble's). Neli aastat hiljem oli Martha oma maa kangelane, kuuludes maailma paremikku Sapporo taliolümpial 1972. Erinevalt Eesti suusatraditsioonidest tegeles ta loomulikult mäesuusatamisega, aga täpsemaid faktid jäävad siinkohal esitamata.
Niisiis, meid ootas ees tõus Triesenberg'i asulasse, mis asus "poolel mäel", kuid sellest hoolimata tähendas see üle 5km pidevat tõusu mäeküljel looklevatel serpentiinidel. Kusagil poolel tõusul hakkas lummav vaade hinge matma (või tundsin vajadust hinge tõmmata teistel põhjustel :), igatahes "panin jala maha" ja vaatasin ringi: edasi...
... ja tagasi...
Ei saa salata, et oli tunne ülev ja edasi liikumine puhas rõõm. Varasemate tõusudega võrreldes võis tõusunurk olla alla 10%, sest liikumiskiirus oli senistest sooritustest veidi kobedam (püsis enamasti üle 10km/h), kuid palaval õhtupoolikul oli päeva lõpetuseks katsumus siiski päris tõsine, mille nautimist oli sõitjate nägudelt üsna raske leida (sõidu pikkuseks oli kogunenud taas 80km).
Niisiis, kogu grupp jõudis pärale - igaüks valis sobiva tempo ja liikumisviisi, sest tegelikult oli ratta käekõrval lükkamine ilmselt hoopis nauditavam ja üldsegi mitte oluliselt aeglasem...
Kui kõrgele minna?
Kohalikku kaarti lähemalt uurides saime teada, et tõusu jätkub veel 7km ulatuses, kus kõrguseni 1600m on võimalik liikuda ka näiteks bussiga. Ühistransport Malbun'i viib suusakeskuse jalamile, kust omakorda toimetab suusatõstuk (mis paraku ei olnud käigus) soovijaid edasi 2000m tipule (Sareis'i). Mäenõlvadel oli samuti mitmeid viitadega tähistatud matkaradasid, mida üksikud uitajad sihipäraselt kastutasid.
Reisi viimaseks sõidupäevaks oli valida, kes minna alla orgu ümbrusega tutvuma või liikuda edasi läbi raskuste kõrguste suunas. Nädalane rattaretk hakkas läbi saama ja viimane võimalus ennast taas proovile panna oli vägagi ahvatlev. Lühidalt, ees ootas minimaalselt 800 kõrgusmeetrit 7 kilomeetri jooksul. Umbes 400m pikkune laugepõhjaline tunnel läbi mäe oli päris hea kergendus poolel teel, kuid samas tähendas see, et ülejäänud osas pidi tõus olema omakorda järsem... Ja see tõus oli tõesti karm, püsiva pingutuse tõttu läks lõpp päris raskeks. Tähelepanelikult odomeetrilt kilomeetreid lugedes on hea jälgida sihtmärgile lähenemist, samas on üsna ebameeldiv sellises olukorras avastada, et distants on oodatust pikem... Nii püüdsin viimasel poolel kilomeetril ebamugavat olukorda leevendada sellega, et madalma tõusunurga saavutamiseks kasutasin tee laiust ja lisasin liikumistrajektoorile mõngaid siksakke.
Seltskond julgeid ja tugevaid tuli ratastel üles ja kogunes Malbun'i - see oli kõva sõna!
Olles jõudnud rattal kõrguseni 1600m üle merepinna on tunne päris hea, aga samas ümbrust vaadates tuleb tunnistada, et tipust on ikka asi veel kaugel... Mäehari paistis otsapidi pilvedes, kuid mitte oluliselt kõrgemal.
Väga raske oli hoomata vahemaid - kõrgused tundusid lähedal, kuigi tippudeni oli tõusta vähmalt 400m. Matkarajad looklesid mööda mäekülgi ja tundusid viivat lõpmatusse. Samas ei olnud sellel enam mingit tähtsust - täiesti ajatu olustik, lihtsalt olemiseks, sobilik ka rattal kulgemiseks. Nii asusidki kolm matkaselli teele, et tutuvuda mägedega lähemalt ja liikuda vaikselt tipu suunas.
Mägiaasad on elupaigaks alpikellade kolinal toimetavatele kariloomadele, kes on muideks täiesti rahumeelsed loomad. Mulle meenutas kellahelin esilagu talviseid suusavõistlusi, nüüd on sellel hoopis teine tähendus.
Kahtlemata oligi see viimane mäkketõus kogu reisi kulminatsiooniks, kusjuures rahulolu ei tulnud enam läbi pingutuse. Jalgrajal märkis viit Sareis'i kõrguseks 2003 meetrit. Lund seal käega katsuda ei saanud, aga päikese eest varju jäävatel mäekülgedel paistis see võimalus olevat. Suvises mäestikus on veel mõndagi avastada, ehk mõtteid järgmisteks kordadeks...
Sõitsime veel tagasi jõeäärsesse Vaduz'i, mis tähendas ligi 20 km allamäge põnevat kihutamist ja samas jälle hoolikat pidurdamist. Ühel pikemal sirgel registreeris odomeeter maksimaalseks liikumiskiiruseks isegi 68,85km/h, millest enamat ohutuse huvides sel hetkel ei soovinudki.
Mõni tund sai veel veedetud Vaduzi ümbruses, naaberlinnadega tutvumiseks oli aega jäänud juba liiga napilt. Pärast rataste pakkimist
Alpiexpressi kaubikusse oli võimalus sisustada vaba õhtupooliku idüllilise rõduvaatega hotellist "Martha Bühler". Varahommikul viis buss reisiseltskonna Münchenisse ning sealt tõi Estonian Air'i otselend meid tagasi Tallinnasse.
