Black Pole Sports

Maratonid 2010: Helsinki vs Tallinn

2010-09-19T21:03:00.006+03:00

Helsinki City Marathon 14.8.2010

Numbrid räägivad teinekord rohkem, kui sõnad... allpool tuleb siiski mõlemat.

km _time _split min/km

5 0:25:18 0:25:18 0:05:03

10 0:50:01 0:24:43 0:04:56

15 1:15:35 0:25:34 0:05:06

20 1:42:33 0:26:58 0:05:23

25 2:11:06 0:28:33 0:05:42

30 2:41:23 0:30:17 0:06:03

35 3:13:15 0:31:52 0:06:22

40 3:47:31 0:34:16 0:06:51

Fin. 3:58:45 0:11:14 0:05:06

Neto 3:58:05

Helsinkis läksin rajale tundega, et hea ilmaga võiks jõuda 3h30-ga finishisse, aga palava ilma tõttu kahtlesin selles veidi. Distantsi alguses oli minek hea ja kerge - läbisin esimesed kilomeetrid veidi alla 5min/km ja nautisin olukorda.

Palav (+27C) ja ebatavaliselt niiske ilm mõjusid enesetundele üllatavalt kiiresti ning kusagil 8km läbimise järel pidin parema reie tagalihasesse tekkinud valu tõttu jooksusammu lühemaks võtma. Rahulikuma tempoga võis jooks jätkuda, aga olin häiritud ja ühtlasi kogunes väsimus, mida ei soovinud sugugi kogeda maratoni esimeses pooles...

15-20km vahel veetsin mõned minutid JP-s asuvas mobiilses traumapunktis, kus lihasevalu leevenduseks loodetud soojendavat kreemi paraku polnud ja kuigi aeglasema tempoga liikudes jäi valu tahaplaanile, siis olin juba enne 25-t km-i ka füüsiliselt üpris küpse. See tähendas, et lubasin endale muretult jalutusega lõike ka JP-de vahelisel alal. Paraku oli taastumine ikkagi kasin - hoolimata rohkesti tarbitud vedelikust ja muust käepärasest kadus tasapisi jõud ja jalad muutusid järjest raskemaks.

Kusagil 38-ndal km-il möödus minust suurem grupp koos 4h tempojooksjatega ja siis sundisin ennast tõesti päris palju, et selle satsiga lõpuni kulgeda. Viimastel kilomeetritel võitlesin juba ka säärekrampidega ja nähes rajal sirgete jalgadega jalutajaid, teadsin väga hästi "mida nad tunnevad".

Endal õnnestus joosta viimased paar kilomeetrit maksimaalse tempo ja sammuga, mis lihast siiski päris lukku ei löönud, aga pärast finishit meenusid tuntud laulusõnad "...mõni hetk on kohe väga-väga valus...". Samas olin siiralt rõõmus, et jõudsin ikkagi 4-tunniga finishissse. Põhimõtteline värk, või nii..

SEB Tallinna Maraton 12.09.2010

Viimastel nädalatel olid ilm ja enesetunne sedavõrd kesised, et kahtlesin, kas on üldse mõtet Tallinna Sügisjooksu maratonirajale minna? Õnneks saabus vananaiste suvi õigeaegselt ja ühtlasi vabanesin enne nädalavahetust nohust, kuid enesekindlust see palju ei lisanud. Kokkuvõttes otsustasin minna rajale tagasihoidliku plaaniga leida enesetundele vastav mugav (treening)tempo ning joosta esimene ring paraja varuga. Kui poolel maal raskeks ei lähe, siis peaks samas tempos suutma läbida vähemalt 30km, ehk isegi 3h.

Rahuldust pakkuvale lõpptulemusele aitas kindlasti kaasa asjaolu, et enne 5 km läbimist tempojooksjaga grupile järele jõudes olin alustanud mõistlikult. Samas taipasin, et finishiaega 3:45 sihtivast seltskonnast möödumine tähendaks viga, mida ma ei soovi hiljem kahetseda.. (etterutates olgu öeldud, et teisel ringil ma selle vea siiski tegin, kuid seda ma ei kahetse sugugi :)

Meriväljalt linna poole tagasi joostes loksusin veidi rahulikumalt nauditavas tempos kui jäin samasse rütmi Kaarel Karu'ga.

Pilt Russalka ERGOtuspunkist: http://www.ergosport.ee/files/Image/large/12843780719.jpg. Lobisesime rahulikult kulgedes 20km-ni, kus minu tempo hakkas Balti Jaama juures tõusust hoolimata vaikselt kiiremaks kerima. Kaarel jätkas ringi lõpu omas tempos - tema prognoosis oma esimese maratoni lõpuajaks üle 4-tunni ja hoolimata heast enesetundest jälgis aeg-ajalt pulssi. Lõpptulemusi vaadates oli see mõlema jaoks mõistlik otsus omas tempos jätkata.

Ringi lõpp ja uus algus kulgesid allamäge ning enne JP-d manustatud energiageel tegid sammu kergemaks, mistõttu jõudsin Pirita teel taas järele 3:45 tempojooksjaga grupile (ning seekord möödusin tasapisi!). Paraku pole maraton teises pooles jalg enam võrreldav puhanud jalaga ja energiageeli mõju kahanes üllatavalt ruttu. Nii meenus kogenud jooksjate tarkus: hoolimata tasemest ja vormist pole maratoni lõpetamine kunagi kerge. Kaasa võetud kalorite ja JP-des pakutavaga sain ennast veel mitmel korral turgutada ja lisaks tundus 3:45 vägagi ahvatlev lõpuaeg. Minu üllatuseks muutus tempojooksja samm viimasel 10km senisest kiiremaks (ja grupp pudenes tasapisi), millest suutsin järeldada, et numbriga "3:45" võistleja jõuab finishisse plaanitust mõned minutid varem. Endalegi oleks väga meeldinud näiteks viimased 5km keskmisest tempost kiiremini joosta, aga selleks ajaks oli samm juba üpris raske... Laboratooriumi tänavalt Tornide väljaku ja Shnelli tiigi piirkonda jõudes oli lõpuni täpselt 2km jäänud ja siis "lülitasin ennast tempojooksu asendi ja hingamise rezhiimile", kuid viimaste km-ide läbimiseks kulus ikkagi ligi 5min. Viimane jupp Kaarli kiriku juurest allamäge oli juba oluliselt lihtsam ning siis hakkas hing sees hõiskama - "Läbitud saab minu elu 20-s jooksumaraton ja seda taas probleemideta jooksusammul !"

dist. _time _split min/km

5 0:27:39 0:27:39 0:05:31

10 0:53:37 0:25:58 0:05:11

15 1:20:28 0:26:51 0:05:22

20 1:46:47 0:26:19 0:05:15

25 2:13:08 0:26:21 0:05:16

30 2:39:49 0:26:41 0:05:20

35 3:06:08 0:26:19 0:05:15

40 3:33:18 0:27:10 0:05:26

Fin. 3:44:14 0:10:56 0:04:57

Neto 3:43:59

Tagantjärele on väga lihtne kokku võtta: ilm ja riietus olid mõlemad ideaalilähedased, tempovalik oli õige (mitte kiirustada enne poolele maale jõudmist!), energiavarude täiendamine ning JP-de kasutamine rajal õnnestus, vastupidavustrenni oli tehtud piisavalt, enne starti sai puhatud-söödud normaalselt, kusagilt ei hõõrunud ja kuna üritus oli tõesti väga hästi korraldatud, siis tulen järgmisel aastal jälle ! Proovitud, Soovitan !

Sel suvel sai siis 2 jooksumaratoni tehtud, hetkel veel järgmise osas veel plaane pole...

Tervitused kõigile osalejatele ja tänud kaasaelajatele,

rait

k6ps: Tartu Rulluisumaraton: ropp palavus

2010-08-16T08:33:00.005+03:00

Tänavune Tartu Rulluisumaraton sai sõidetud ropus palavuses. Juba mitmendat päeva näitas kraadiklaas üle 30 kraadi, päike paistis läbi kerge vine lagipähe ja polnud tuuleõhkugi. Ja kui oligi, siis oli seegi liiga kuum. Olemine oli suhteliselt loid. Lühikese maa lõpetanud istusid punaste nägudega puude all varjus ja valasid endale vett pähe. Aga oludele vaatamata oli pika maa stardis rahvast umbes sama palju nagu alati, kui mitte rohkemgi.

Juba algusest peale oli ilmne, et siit mingit head tulemust ei tule. Sõita tuli alahoidlikult ja ettevaatlikult. Nagu eelmiselgi aastal, oli probleeme gruppides püsimisega. Minu 78mm. uisurattad on ikka liiga väikesed sellise sõidu jaoks -- eessõitjate tuules püsimiseks tuli sõita tunduvalt tihedama sammuga kui enamik teisi, kel valdavalt u. 90 mm. rattad. Rulluisutamine on mul ainus ala, kus on praegu selline tunne, et võiks pisut parem varustus olla. Aga kindlasti on siin oma osa (ja mitte väike osa) ka puudulikul tehnikal :)

Jooki sai tarbitud loomulikult rohkem kui tavaliselt -- igas TPs kaks topsi vett + 1 PowerBar-i. Tarbitud sai ka raja ääres seisnud lillelise kleidiga tädi teenuseid, kes rohelisest kastekannust kõigile soovijaile vett pähe valas :)

Tulemus, nagu oodatud, oli kehvem kui eelmisel aastal. Jõuvarusid aga tundus peale sõitu veel üle olevat. Täpsemalt:

Aeg: 1:42:40 (2009 - 1:30:42, 2008 - 1:33:52)

koht: 397/616 (2009 - 395/763, 2008 - 331/547)

koht vanuseklassis: 145/192 (2009 - 157/255, 2008 - 125/180)

pulss: 172/189

keskm. kiirus: 20,8 km/h

Kõrvemaa Rogain 18.07.2010

2010-08-03T12:49:00.004+03:00

Argo kutse 8-ks tunniks metsa minna tundus kohe mõnusa väljakutsena, sest sügisene Libahundi jälje rogaini kogemus (6h) oli meeldiv hoolimata ettekujutusest, et üle 3-4h jooksmine võib lõpuks jalgades väga valus olla..
Kõrvemaal oli hommikune ilm enam-vähem, aga juba stardi eel võttis võimust palavus. Argo uuris kaarti ja KP-de läbimise valikuid – üheskoos jõudsime arusaamisele, et asume punkte võtma alustades lääne suunal ning seejärel vastupäeva põhja poole liikudes. Eks hiljem finishipiirkonda tagasi jõudes vaatame, kas jätkub jõudu ja huvi lõunapoolseid punkte otsida.

Jõudsime starti mõned minutid pärast 11:00-t. Lagedal kõrvemaastikul sörkides saime mõlemad ruttu higi lahti ja Argo pulss oli rahulikust algusest hoolimata oodatust kõrgem. Ega meil kiiret kusagile polnud, aga juba esimese tunni jooksul valatud higi ja kaasavõetud spordijoogi kulu näitas, et suvine rogain palavuses on tõsine katsumus.

Esimeste punktide leidmisega probleeme polnud, sest Argo jälgis kaarti ja kompassi, mis tagas BP-tiimi liikumise soovitud kursil. Rabamaastik oli raske ja liivasemad osad üllatavalt mägised või siis ka metsaräga täis. Seetõttu jäi jooksuosa alguses suhteliselt väheks.

Umbes pooleteise tunnise orienteerumise järel olime üksmeelselt valmis kasutama rajal asuvaid looduslikke võimalusi ja tegime esimese supluse lähimas metsajärves. Värskendav loputus jahutas keha ja edasi liikumisel oli sellest tublisti abi vähemalt järgnevaks 30-ks minutiks. Päike paistis endiselt palavalt, mistõttu ujumisel märjaks kastetud riided kuivasid tasapisi ning metsaalustel radadel hakkas higi jälle voolama. Meie kaaslaseks oli taas järjest rohkem lendavaid putukaid (kärbsed ja parmud). Seiklusmatkaja seljakotiga kaasa võetud joogipudelid olid hädavajalikud ja kaarti lugedes arvestas pilk järjest tihedamini ka esimese läheneva JP-ga.

Rait orienteerub

23-sse mineku eel soovisin oma orienteerumisoskust kontrollida ja tegin ettepaneku, et liigun Argost eespool ja läheneme KP-le minu juhtimisel. Argo oli nõus, vaatasime veel kaardilt vajalikke oritentiire (siht ja kraav) ning asusin jooksusammuga liikuma. Paraku jooksin vahetult meie ees asuvast kolmnurksest teederistmikust valele harule…, mille peale Argo üllatus tõsiselt, aga pärast meie asukoha täpsustamist kaardil oli ta siiski nõus, et proovin iseseisvalt KP-suunas edasi liikuda… :) Teed mööda jooksmisel ma enam ei eksinud, kuid veidi hiljem sain veel teada, et kaardile märgitud metsasihtide leidmisel on mul veel kõvasti õppida…samuti on kaardile märgitud kraavi leidmiseks teinekord päris TÄPSELT teada enda asukohta kaardil. Tulemusena leidsin siiski enda jaoks vajalikud pidepunktid ja kuna olime pisut hargnenud, siis jõudis Argo rahulikult jalutades ometi pisut enne mind KP-ni. Iseseisva orienteerumisharjutuse tulemus ei rõõmustanud mind, kuid samas sain väärtuslikke kogemusi. Edasi liikusime jälle Argo juhtimisel ning püüdsin mõista, kuidas metsaalusel maastikul märgata käigupealt kaardile märgitud leppemärke ja hoida õiget kurssi, isegi kui mingit head orientiiri pole silmapiiril…

Suurepärased vaated
Ootamatult jõudsime (suure) järve äärde mäetippu ehitatud vaatetornini, mis kaardil oli loomulikult juba ammugi olemas, kuid avastasin selle enda jaoks alles vahetus läheduses. Torni vallutamisest loobusime, sest metsaalused matkarajad looklesid üles ja alla, mistõttu täiendav turnimine ei tundunud sugugi ahvatlev. Maastik oli isegi raske ja vaatamist jätkus piisavalt. Lisaks oli juba teadmine, et peatselt jõuame rabas asuva vaateplatvormi juurde (KP32). Otse läbi raba sammudes oli meie sihtpunkt juba kaugelt näha. Raba oli suvistes oludes üllatavalt kuiv ja kui välja arvata mõned laukad ja lombid, siis ei saanud isegi jalad eriti märjaks. Tegelikult viis selle vaatetorni juurde ka laudtee. Torni tipus asuvas kontrollpunktis nautisime mõne hetke jooksul vaadet ja laudteed kasutades edasi liikudes leidsime Argoga, et see on väga mõnus ja mugav tee jooksusammu arendamiseks. Torni juures oli ka mitmeid teisi tiime, kes sel moel edasi ei kiirustanud. Arusaadavalt tuleb rogainil kiirustamisega olla ettevaatlik (kui tuleb veel mitmeid tunde vastu pidada), kuid sel hetkel nautisime omapärast jooksulõiku. Kui olime rajal olnud ca 3h (punktid 40, 33), siis jõudsime rabasse, kus taevas oli kirgas helesinine ja raba oli kaetud särava hele-rohelise heinamaad meenutava taimestikuga. Selline rohelus meenutas mulle pigem unenägu, kui tegelikkust. Vaade oli 5+ ja läbitavus raba kohta päris hea, sest pinnas ei olnud väga vetruv ja läbivettnud, nagu rabas enamasti kipub olema.

Jalutasime ja nautisime, punkti võtmine õnnestus hästi ja peatselt liikusime juba mööda raiesmikku JP suunas. See ei olnudki halb nali, vaid tõsiasi, et kohtasime vastutulevat tiimi, kes andis lootust, et JP-s peaks vett TEILE veel jätkuma. Kohale jõudes leidsime eest seltskonna, kes puhkas jalga ja ootas teadmisega, et joogiauto võiks varsti tulla. Meie jaoks oli tõsiasi, et saime kumbki ca 200ml vett ja varude täiendamisest polnud juttugi. Hakkasime planeerima järgmist ujumispunkti ja ühtlasi tuli ka tsekkida järgmise JP asukohta.

Järv KP20 ja KP50 vahel oli samuti super supluskoht, kus leidsime juba rogainijaid vees sulistamas. Lisaks suplusele võtsin ka varupudelisse joomise tarbeks järvevett (hiljem selgus, et väga mõistlik otsus). Aega oli kulunud selleks ajaks juba 4h, kuid hoolimata pidevast joomisest oli ka janu järjest kasvamas. Kuigi järgmise JP-ni ei olnud enam palju maad, kosutasime ennast veidi vahelduseks jõeveega (KP21 silla all). Üllatusest sai tagasihoidlikult öeldes pahameel, kui selgus, et lubatud JP-s istus üks härra auto juures tühja veetünniga… Vihaseid-januseid orienteerujaid oli teisigi (ja mitmetel polnud ka omal joogivaru kaasas).Selle peale tundus tõesti, et läheme võimalikult otse finishini, sest 8h pole taolistes oludes võimalik läbida isikliku 2l joogipudeliga (millele olime võtnud täiendust järvest ja ojast ning jahutanud ennast plaanivälistes supluskohtades). Õnn pöördus siiski veidi ja vastu tulnud „JP varustaja“ jättis janustele rogainijatele mõned tünnid külma veega, mis võimaldas meil taas keskenduda KP-de läbimisele. Stardist oli möödunud ligi 6 tundi ja külma vee kosutav mõju andis võimaluse enne F-punkti siirdumist veel 9 punkti teenida (41, 37, 29).

Pärast 41-ni jõudmist tundusid viimased punktid suhteliselt lihtsad (ka maastiku mõttes). Seljakotis asuvast veepudelist sai pidevalt mõnusat jahedat vett ja kuigi tekkis hirm, et liigne joomine võib omakorda vaevusi tekitada, siis võttis organism vajaliku vedeliku hästi vastu. Lõpuks saime veel KP 29 suunal teed mööda edasi-tagasi sörkida, mis andis kinnitust, et ka jalgade jaoks oli päev täiesti talutav. Finishisse jõudes saime tulemuseks 89 punkti ajaga 7:01:27.
Vaim ja füüsis said piisavalt vatti, mistõttu 7h sooritusest enamat polnud põhjust taga ajada.
Pikk rogainipäev oli lõpuks läbi – meeldiv pingutus ja hea kogemus.

Kõrvemaa Rogaini koduleht: http://www.orion.ee/rogain/2010/ , protokoll (8h) ja Blackpole sooritus.

Öise xDreamini on jäänud 2 nädalat ning seejärel "iga-aastane" Helsinki City Marathon tuleb 14.08.2010.

Raini: Tartu Rattaralli 30.05.2010

2010-05-30T22:31:00.009+03:00

Kui kell sai 10:00, läks veel mõniteistkümmend sekundit ja saigi liikuma hakatud grupist 300-500, kuhu 10 minutit varem oli raskusi ära mahtumisga. Plaanis oli küll Riia maanteel kohe tulistama hakata, aga tuul oli vastu ja samas grupis startunud ratturid liikusid juba piisavalt kiiresti. Riia maanteel tekkis minust juba oluliselt kaugemal vahe sisse ja sai rahulikult edasi tiksutud kuni Pangodini või veidi kaugemalegi. Rada 2010

Alguses Lõunakeskuse ringil (foto: Markus Toom)

Mingil hetkel tilkus gruppi uut verd ja grupi kael tõmmati pikaks, mille tulemusena mõni km enne Otepääd juba üks grupp paistma hakkas. Ei läinud palju aega, kui otepääle tõustes ta käes oligi. Mõnus tunne :). Edasi ralliti taas sujuvalt, kuigi raske oli külgtuules valju leida. Sams jalg oli päris hea ja nii tuligi perioodiliselt ette liikuda grupi äärest.

Grupis loksumine (foto: Markus Toom)

Peale Sihvat läks tee kitsamaks ja mingil laskumisl kruviti tempot edasi, mis tipnes Otepääl. Jällegi oli jalg päris kobe ja Otepäält juba alal sõites olin päris grupi eesotsas. Siiski mingit olulist lagunemist ei toimunud, sest põhitegijad olid varsti grupis tagasi. Ka edasi pidi tempo päris hea olema, sest Valga maanteele jõudes olid grupis selgeid raskusi vahede kinni sõitmisega ja nii edasi minnes hakkaski ees veel üks grupp paistma, mis söödi ära mõni km enne Lõunakeskust.

Ringteedest läbi enne silda ja juba oligi esimene (alles) kukkumine, kus paar ratturit mööda asfalti kraavi liuglesid - suht vaiksel, karboni kriuksudes ja inimliha asfaldiga freesides. Silla tõusul hakkas grupp veidi ära libisema eest, kuid vahe oli veel üsna mõistlik. Enne raudteed aga oli selles suures grupis mingi suurem komistamine ja nii jõudsingi täpselt 3:20 gruppi. Vangla teel juba lasti seal jalg enamvähem sirgu ja tõdeti, et sõit ongi selleks korraks tehtud, ning veereti sõbralikult ilma rabistamata üle finišijoone. Vähemalt tagant vaadates tundus nii. Olin päris viimste hulgas ja raudteel mahajääjad jõudsid alles pea minut hiljem. Ilmselt siis olid teel vedelejad neilgi rallimise isu ära võtnud. Järgnevate gruppide ratturitega vesteldes selgus, et seal olla oluliselt rohkem ja karmimaid kukkumisi olnud. Niiet ikkagi vereralli, kahjuks.

Tartu rattaralli 2010 grupid (kuni 4h)

Tagantjärgi võiks öelda, et vaatamata tuimale algusele oli põnev sõit. Ei juhtu tihti, kui kaks suurt gruppi kinni püütakse ja keskmine kiirus tuli 39,71 km/h (enamvähem sama, mida suutsin Jüri triatlonil 15km jooksul hoida :), võitjal 43,37 km/h. Graagikult on näha, et ka peagrupp 3:04 on päris pirakas olnud ja grupp 3:20 oligi siis teine. Kui lõpus mitte spurimine välja jätta, siis võiks öelda, et 500 rea pealt startides, õnnestus endast anda maksimum. Millele aitasid kaasa muidugi aktiivsed ratturid, uued jooksud eraldika alt ja hulganisti maanteekilomeetreid.

249. Kuhi Rainer 3:20:58
1365. Tänavsuu Taavi 4:36:01
1802. Rast Henn 6:09:27
teised tulemused ...

Black Pole võistlused 2009

2010-03-01T23:15:00.007+02:00

[Enne, kui uut kalendrit alustame, vormistan vana artikliks. Kui keegi tunneb, et tema võistlus on mainimata jäänud, siis lisage!]

Võistluskalender 2009

Raini: Tartu Maraton 21.02.2010 - sõidab suusk...

2010-02-21T20:58:00.003+02:00

... mitte mees. Nii võiks ma omalt poolt selleaastase suusatajate laulupeo kokku võtta.

Määrimine: Nagu kõik eelmised maratonid, sai ka sel korral ise suusk ette valmistatud. Tuleb tunnistada, et sellise ilma jaoks veel kogemust pole, seda just libisemise määrimise osas. Kuid päris kindel pole, et pidamine pole libisemise takistajaks saanud, kuigi pidamisala nägi finishis täitsa puhas ja üldise pidamise hindaks 4 peale. Libisemine: swix lf6 + holmenkol matrix blue + swix fc8l liquid. Pidamine: vg35 rauaga + 3 kihti vr40 + kulpi 3 kihti vr40 + 5 õhukest kihti vr45. vr45 valisin just veidi jäiga suusa tõttu pehmel rajal. On küll madshus hypersonic cold, mis peaks madalt kulpi tähendama, sildil olev kaaluvahemik lõppeb 70kg juures ära (kaalun 72kg), at-spordis peaks ka ilusti kaalule vastama, kuid ikka on veidi jäigavõitu.

Sõit: Stardis juhtus uskumatu lugu - valisin 300-500 grupi asemel hoopis 500-700 grupi. Imelik, miks need inimesed seal väravas seisavad, kui nad mu tähelepanu sellele ei juhtinud. Ilmselgelt oleks kisaks läinud, kui ma oma stardigrupi oleks mõne paremaga segi ajanud :). Tulid esimesed laskumised ja sai selgeks, et libisemine on ikka päris nigel - tuhiseti nii vasakul kui paremalt mööda. Õnneks oli pidamine üllatavalt hea sellise suusa ja ilma kohta. Vaikselt tuli harjuda möödavihisejatega ja oma sõidule keskenduda. Enamus sõidust oli mul au härra peaministriga koos sõita (2008. aasta nigelate suusaolude tõttu ainsamal Estoloppet maratonil Haanjas juhtus ka nii). Peale Kuutset, hakkas enesetunne paranema ja Ansipi tempo sobis kuni 21 km postini, millest teekond Palule on kujunenud minu lemmiklõiguks Tartu Maratonil - alla mäge, põnts, pikalt laskumist jne. Kehv libisemine andis tunda ka Palu-Finish lõigul, kus pikalt paaristõugetest midagi välja ei tulnud, vaid tuli töötada pidevalt vahelduvaga. Vaatamata sellele hakkasin Peale Palut tasapisi oma kohta parandama ja varsti oligi maraton selleks aastaks seljataga.

Söögiks oli sel korral kaasas 5 powerbari geeli, mida tarbisin teisest kuni eelviimase TP-i sinna saabudes ja jõin peale 2 topsi sooja spordijooki. Eelmisel aastal oli 2 müslibatooni, aga jook oli omal kaasas. Riietus Aluspesuks oli brynje ja peal isc ja trek püksid. Soojema ilmaga oleks see palju olnud.

Kokkuvõtvalt oli tore üritus, kuid nautida oleks saanud seda rohkem, kui suusk oleks olnud sarnane konkurentidega võrreldes. Võibolla sõidan ka Haanja maratoni veel sel aastal, kuid üldiselt hakkan keskenduma rattale nüüd.

Raini: Winter Xdream 24.01.2010 - külmakahjustatud

2010-01-28T19:25:00.007+02:00

[Kirjutasin selle jutu juba vahetult peale võistlust listi, aga nüüd 1.03 kleepisin selle ka blogisse]

Sai käidud siis pühapäeval Skype segatiimiga suusakeppidega jooksmas Jõulumäel 6. Winter Xdreami raames. Eriti orienteerumisega ma ei tegelenud, kuna suusakepid olid käes ja suusa-o alust polnud. Ega seal suurt orienteeruda polnud ka sest lumele jäävad lohad eriti hästi näha :) Stardis oli -28C ja 10 minutiga hakkas kätel väga külm ja veidi ka varvastel, kuid peale jooksma hakkamist oli isegi palav ja pärast paksus lumes sumbates oli ka täitsa hea. Ilm oli selge ja päike paistis, rabade peal isegi soojendas. Kõikide punktide ära võtmine võttis 6 tundi ja selle ajaga läbisime umbes 28 km. Raja läbisime hinnanguliselt 3,5h joostes ja 2,5h jalutades (lumes sumbates). Kahjuks ei läinud gps tööle, kuna kiiruga panin pataka tagurpidi sisse.

Kui suusatajad mööda vihisesid, oli küll kahju, et Black Pole tiimiga siia klassikat sõitma ei tulnud, sest arvan, et 5 tunniga oleks selle raja kindlasti läbi suusatanud, eriti kui arvestada seda, et päris paljud rajad olid lumesaanidega lahti sõidetud ja teise koha võistkond läbis raja suuskadel, kaotades võitjale 6 minutit.

Läbitud teekond route gadgetis ->

Linnulinnuline optimum rogain routeri järgi:

Külmakahjustusest:
(millest ka xdreami foorumisse külmakahjustuste sektsiooni kirjutasin)...
jooksu ja matkamise ajal polnud nagu kordagi külm ja peale finišit oli veel nii soe, et käisin söömas ja vahetasin auto juures riided ära. tallinna jõudes avastasin, et suure varba juures on paari cm valge laik, mis keskelt veidi sinakas. see tekitas veidi kõhedust ja igaks juhuks käisin traumapunktist läbi. need ei oskanud esialgu veel seisukohta võtta, määrisid sulfarginiga ja käsikisid järgmisel päeva perearsti külastada. esmaspäeval oli see külma poolt hammustatud ala endiselt valge. kuna, pidi eksisteerima varba kaotuse oht, soovitas koju jääda, leige soolaveevanne teha ja ka sulfarginiga määrida. paar päeva hiljem on valge ala asendunud villidega ja kollase nahaga kaetuks, on ümberringi punane. siiski kaldun, et päris amputeerimiseni asi ei jõua, aga hea õppetund ikkagi, kus märkamatult külm mingi osa varbast ära võtab. teise jala varbad vaid tulitasid vaid mõnusalt peale soojendamist. jalas olid suvised salomoni jooksutossud, sees kaks paari sokke, millest alumine õhuke jooksusokk ja peal matkasokk, peal säärised (bahillid). kaldun arvama, et peamiseks põhjuseks oli see, et parema jala toss jäi pool numbrit väikeseks sellises seadistuses ;). ja muidugi tasub kohe peale võistlust varbad üle kontrollida, isegi siis, kui kõik tundub korras olevat.

Riietusest veel järgmiseteks aastateks (kui varvas alles jääb, või teistele kogemuseks)...
Tossudega oli tegelt üllatavalt ok, aga säärised on sellejuures väga vajalikud, et lumi küljepealt sisse ei lähe ja tossus sulama ei hakka. Eriti hea oleks veel coretex toss, sest kohati kippus nagu võrgu vahelt lumi sisse sulama, aga peale jääkihi moodustamist vist mitte nii väga. Püksid: all üle põlve jooksupüksid (liibuvad), et põlvi rohkem soojsa hoida, siis brynje pesu ja peal crafti suusapüksid. Üleval: brynje pesu, crafti õhuke fliis ja peal isc-i suusapluus. Seljas: oli veel väike seljakott, peamiselt varukinnaste jaoks, ja vööl Madshuse 1L joogitermos, mis stardis leiget spordijooki veel ka 5. tunnil vedelana hoidis (kuigi kergete kristallidega).
Käes: salomoni slallikindad, varuks oli kotis veel õhukesed rattakindad, mille peal villased labakud. Peas: brynje mask ja peal suht õhuke suusamüts.
Salli polnud maskiga vaja ja sest lisaks olid ka kõrge kaelusega brynje pesu ja crafti minifliis. Söögiks piisas kahes geelist, kahest müslibatoonist ja 1L spordijoogist (joogipunktist sai ka 300ml kuuma spordijooki tarbitud).

Mõnusat talveilma jätku,
Raini 27.01.2010

Vahepeal - varbalt on nahk maha tulnud ja küüs on pooleldi kahjustatud, ei teagi kas tuleb maha või kasvab välja. Ilus roosa nahk on asemele kasvanud. Suusatada ja ujuda sai vaikselt juba nädala pärast, aga tunda andis veel Tartu maratonilgi.

Head esimest sula alates detsembri keskpaigast,
Raini 01.03.2010

Libahundi Jälg Paliveres

2009-10-27T22:34:00.007+02:00

Laupäeval 24.10.2009 sai Raidiga võetud suund Palivere peale, et osa võtta "Libahundi Jälg" nimelisest üritusest: http://libahunt.kutimuti.ee/.

Minul oli plaan minna tiksuma ja teha pikem põhjatrenn eelolevat suusahooaega silmas pidades. Raidi plaan oli timmida vormi Firenze jooksumaratoniks.

Tänu laupäeva hommikul keskklinnas toimunud politseioperatsioonile jäime kohale jõudmisega üsna hilja peale. Kui materjalid käes ja riided seljas jäi rajaplaneerimiseks aega ~20 minutit. Mõne aja möödudes avastasin, et valikorienteerumine ei algagi stardist vaid hoopis punktist 24. Sinnamaani tuli rada läbida legendi järgi. Kiired ümberplaneeringud - õnneks jättis punktide paigutus palju võimalusi jooksvalt muudatusi teha - ja starti.

Jooksu legendorienteerumist sai tehtud esimest korda. Legendiga on nii, et alguses ei saa kuidagi minema aga kui järje kätte saad siis võib täitsa joosta. Legend möödus ladusalt, ühe purde juurde oli moodustunud oja ületajatest järjekord. Võtsime meiegi sappa ja saime kuiva jalaga kraavist üle, et siis 10m hiljem vees solistada.

Legendiga jõuti punkti 24, kust algas valikorienteerumine. Aega oli sinnamaani meil kulunud 26 minutit.

Valikut alustasime 36-52. 52 Sai võetud minnes, kuna tundus, et sellelt poolt on seda lihsam võtta. Edasi meie esimene "ekstreempunkt" 72, milleks oli ümber põllu paiknevatel pallidel olevate tähtede loendamine. Vastuseks täht, mida esines kõige rohkem. Loendasime usinasti, mina lugesin L ja T, Rait S ja V tähti. Tulemus - VALE - ja mitte 7 punkti nagu lootsime vaid kõigest 3. Punktist lahkudes sai selgeks, et ekstreempunkte tuleks raja planeerides võtta kaaluga 3 mitte 7, kuna ülesande sooritamine on paras ajaraiskamine.

Edasi punkt 56. 56st lahkusime mööda kraavi ja siis tuli esimene segadus kaardiga, pisut mediteerimist ja saime ristuva kraavi ikka kätte.
45-55. Punkti 55 minek läbi metsa oli paras räga, kaardi järgi pidi punkt olema soojupi otsas. Mets muutus äkki soisemaks ja kuna kaugus tundus ka õige olema sai hakatud ümbruskonnast silmadega punkti otsima. Punkti muidugi polnud. Pilk lõpuks legendile - soise poollageda põhjaots - no pagan, miks me seda siit metsast siis otsime. Natuke edasi ja olid käes nii poollage soo kui ka punkt. Punktist lahkusime mööda sooserva, sisuliselt jooksime vee sees. Ja jalgadel hakkas väga külm.

Järgmine punkt oli 75 mis oli ühtlasi järjekordne "ekstreempunkt". Ülesandeks 9 etteantud taimelehe korjamine.

Tundmatu oli vaid paakspuu. Sai võetud ühe tundmatu põõsa küljest leht, mille kohtunik hiljem ka paakspuu omaks tunnistas. Kuid põhiaja võttis hoopis sõnajala leidmine. Lõpuks märkasin seda kohas, kust olin juba mitmeid kordi üle jalutanud. Meie jaosk jälle ajaraisk kuid vähemalt 7 punkti käes.

Edasi 59-41-58. 58sse minnes tundsin, et minek pole päris see mis võiks, liiatigi oli alles 3h joostud. Vaatasin pulssi - 175 - jooks jätta ja mõneks ajaks kõndima. Tänu kehvale enesetundele sai punktis 58 tehtud ka korrektuurid rajaplaneeringus ja suundusime 54 asemel punkti 29. Seda punkti me ei võtnud vaid otsisime aga mis peamine - üles leidsime. Edasi punkti 71, kuhu minnes sai ka veel valele teeotsale keeratud, õnneks oli seda viga lihtne parandada.

Punkt 71 oli selle ürituse lemmikpunkt - KANUUTEADE. Üks mats sõitis kanuuga, teine lidus ümber tiigi punkti, kus toimus vahetus. Kokku sai kumbki 2 otsa joosta ja 2 otsa mõlada. 7 punkti käes, emotsioon üleval ja tuju hea. Isegi jooksuvorm tuli tagasi.

25-37-70. Järjekordne "ekstreempunkt" - tuli ronida päevinäinud suusahüpemäe konstruktsiooni mööda üles ja seal piiks teha. Kumbki meist ronida ei viitsinud ja kiirem/lihtsam tundus punkt 47 ära võtta. Peab ütlema, et 47 oli paras segadus. Miskipärast kaarti vaadates eedasin, et valge ala on mingi hull süvik mille otsas on algava kõrgendiku nina. Sai isegi ühe vale kõrgendiku otsa ronitud. Lõpuks koos abijõududega punkt leitud ja ohh üllatust kui selgus, et valge osa kaardil oli hoopis kõrgendik.

47-34-38-46. Punkt 46 tuli raskelt, kuna müttasime kaua aega vales jõekäärus, enne kui jälle mõistus selgeks sai. 50-39-FINISH.
Aeg 5:45 ja 94 punkti.

Kuivad riided selga ja sööma. Söögimajas toimus midagi hämmastavad. Üks korraldajatest kamandas kõva häälega, et võtke ikka mõlemat pirukat ja tulge võtke kindlasti suppi juurde. Supp ise oli väga maitsev.

Kokkuvõtteks läbisime 35,1km. Kuna SI oli Raidi käes, siis tema natuke rohkem. Samuti tuleb siia otsa liita kanuuteade distants, kui gps oli kotiga maha jäetud.

Oli väga vinge üritus ja tänud korraldajatele.

Tulemused.
GPS Track.

Veteranide MM 2010

2009-09-12T22:21:00.003+03:00

Juhuslikult K-Rauta Tartu poest va'lja astudes tuli vastu s6ber Jyrto. Paar s6na juttu vahetatud tekkis m6te aasta pa'rast minna veteranide MMile kymnev6istluses. Kus iganes see ka ei toimu, plaan on hea. S6it na'iteks va'ikse matkaautoga:
So'o'gid joogid yhes, kasv6i Itaaliasse va'lja.
Kes teab mis tase neil veterenaide MMidel kympis yldse on?
Igatahes idee on mulda istutatud. Vanust veits vaja kasvatada ja siis ei muud, kui MM !
Tervitades k6iki BP spordis6pru,
Maamees

Bodensee rattamatk, vol.2 (Liechtenstein)

2009-07-14T12:51:00.018+03:00

Olime näinud 5 päeva jooksul Saksamaad, Šveitsi ja Austriat ning teinud ratastel Bodensee järvele tiiru peale, kuigi järve "piiramiseks" kulus ju tegelikult vaid kaks päeva. Hörbranz'i külalistemajas "Landgasthof Seeblick" pidasime peremehe lahkel loal kombekohase jaaniõhtu - Austria grillvorstid ja õlled sobisid selleks puhuks suurepäraselt. Maja köögist pärit ootamatult suured praed ja kohalikust kaubandusest hangitud grillvorstid nõudsid küll teatavat pingutust, kuid muus osas hoidusime liialdustest, sest järgmisel päeval oli kõigil soov jõuda probleemideta Liechtensteini.

Startisime 25.nda juuni hommikul tavapäraselt 9:30-ne paiku. Õhtul vihma tilgutanud taevas oli hommikuks selginenud ja paistis algavat päikeseline päev. Võtsime suuna lõunasse, mis tähendas, et sõitsime läbi tuttavate Lochau, Bregenz'i, Hard'i Bodensee järve lõunatipu suunas ja sealt edasi mööda Reini-äärset rattateed. Jõgi eraldas Šveitsi ja Austriat, meie liikumistee kulges valdavalt Šveitsipoolsel kaldal. Rattatee sirgus vana raudteealust meenutaval vallil või selle varjus ja mööda jõe äärset. Vallid võisid olla tekkinud suuremast jõesängist või oli tegemist kaitserajatistega riigipiire tähistanud territooriumil. Mõne silla juures oli märgata ka tolliametnikke, kes oma formalseid kohuseid täitsid, kuid rahulikke rattureid ei tülitanud.

Laugetel jõeäärsetel rattateesirgetel edenes pärituulega sõit kiiresti, kus matkagrupp vahelduseks suuremaid kiirusi arendas. Kogu grupp liikus kohati kiirusega üle 30km/h, hoolimata sellest, et asfalt vaheldus aeg-ajalt kruusakattega. Kärsitumad pedaalijad võtsid mõõtu suurematel kiirustel, millest kujunes spontaanne tempointervallide läbimine (ca 40km/h), mis vaheldusid taastuvate lõikudega. Jõekallastest veidi kaugemal paistsid kõrguvat mäeahelikud ja lõunasse liikudes märkasime, et mäed muutuvad üha kõrgemateks ja seni valdavalt roheliste mägede sekka paljastasid mõned teravamad tipud oma kaljust pinnast. Siiski ei jäänud meelde, et nähtavuses oleks mägede tipud kaetud lumega - selleks olid nad ilmselt madalad, kuigi seda öeldes tundub võrdlus jällegi kohatu...

Vaduz on kiviga visata...

Üllatus oli suur, kui jõudsime ootamatult teeviidani, mis näitas, et jõe ületamisel olemegi Vaduz'is, Liechtensteini pealinnas.

Liechtensteini iseloomustavad faktid, et riigi pikkuseks on 24,6km, laiuseks 12,4km ning elanike arv on umbkaudu 35,000 inimest (2007). Meil oli võimalik tutvuda jõeäärsete mäeahelike vahele jääva osaga - asulad paiknesid jõe ääres ja samuti mäenõlvadel. Need mäed olid tõesti muljetavaldavalt kaunid ja võimsad, mida iseloomustab näiteks 12.sajandist pärinev Vaduzi kindlus ehk käesoleval ajal printsi residents.

Matkaseltskond sai kinnitada keha, nautida vaateid ja jätkuvalt päikeselist päeva, kuid kõigil oli selge, et suurem katsumus on alles ees - tarvis on jõuda ööbimispaigaks valitud hotelli "Martha Bühler", mis asub üle 800m merepinnast, Triesenberg'is. Esialgu tundus isegi üllatav, et tegemist ei ole mäetipuga, aga kahtlemata on koht suurepärane.

Kes on Martha Bühler?

Ei saa mainimata jätta, et Martha Bühler oli esimene taliolümpimängudel osalenud Liechtensteini naissuusataja (1968 aastal Grenoble's). Neli aastat hiljem oli Martha oma maa kangelane, kuuludes maailma paremikku Sapporo taliolümpial 1972. Erinevalt Eesti suusatraditsioonidest tegeles ta loomulikult mäesuusatamisega, aga täpsemaid faktid jäävad siinkohal esitamata.

Niisiis, meid ootas ees tõus Triesenberg'i asulasse, mis asus "poolel mäel", kuid sellest hoolimata tähendas see üle 5km pidevat tõusu mäeküljel looklevatel serpentiinidel. Kusagil poolel tõusul hakkas lummav vaade hinge matma (või tundsin vajadust hinge tõmmata teistel põhjustel :), igatahes "panin jala maha" ja vaatasin ringi: edasi...

... ja tagasi...

Ei saa salata, et oli tunne ülev ja edasi liikumine puhas rõõm. Varasemate tõusudega võrreldes võis tõusunurk olla alla 10%, sest liikumiskiirus oli senistest sooritustest veidi kobedam (püsis enamasti üle 10km/h), kuid palaval õhtupoolikul oli päeva lõpetuseks katsumus siiski päris tõsine, mille nautimist oli sõitjate nägudelt üsna raske leida (sõidu pikkuseks oli kogunenud taas 80km).

Niisiis, kogu grupp jõudis pärale - igaüks valis sobiva tempo ja liikumisviisi, sest tegelikult oli ratta käekõrval lükkamine ilmselt hoopis nauditavam ja üldsegi mitte oluliselt aeglasem...

Kui kõrgele minna?

Kohalikku kaarti lähemalt uurides saime teada, et tõusu jätkub veel 7km ulatuses, kus kõrguseni 1600m on võimalik liikuda ka näiteks bussiga. Ühistransport Malbun'i viib suusakeskuse jalamile, kust omakorda toimetab suusatõstuk (mis paraku ei olnud käigus) soovijaid edasi 2000m tipule (Sareis'i). Mäenõlvadel oli samuti mitmeid viitadega tähistatud matkaradasid, mida üksikud uitajad sihipäraselt kastutasid.

Reisi viimaseks sõidupäevaks oli valida, kes minna alla orgu ümbrusega tutvuma või liikuda edasi läbi raskuste kõrguste suunas. Nädalane rattaretk hakkas läbi saama ja viimane võimalus ennast taas proovile panna oli vägagi ahvatlev. Lühidalt, ees ootas minimaalselt 800 kõrgusmeetrit 7 kilomeetri jooksul. Umbes 400m pikkune laugepõhjaline tunnel läbi mäe oli päris hea kergendus poolel teel, kuid samas tähendas see, et ülejäänud osas pidi tõus olema omakorda järsem... Ja see tõus oli tõesti karm, püsiva pingutuse tõttu läks lõpp päris raskeks. Tähelepanelikult odomeetrilt kilomeetreid lugedes on hea jälgida sihtmärgile lähenemist, samas on üsna ebameeldiv sellises olukorras avastada, et distants on oodatust pikem... Nii püüdsin viimasel poolel kilomeetril ebamugavat olukorda leevendada sellega, et madalma tõusunurga saavutamiseks kasutasin tee laiust ja lisasin liikumistrajektoorile mõngaid siksakke.

Seltskond julgeid ja tugevaid tuli ratastel üles ja kogunes Malbun'i - see oli kõva sõna!

Olles jõudnud rattal kõrguseni 1600m üle merepinna on tunne päris hea, aga samas ümbrust vaadates tuleb tunnistada, et tipust on ikka asi veel kaugel... Mäehari paistis otsapidi pilvedes, kuid mitte oluliselt kõrgemal.

Väga raske oli hoomata vahemaid - kõrgused tundusid lähedal, kuigi tippudeni oli tõusta vähmalt 400m. Matkarajad looklesid mööda mäekülgi ja tundusid viivat lõpmatusse. Samas ei olnud sellel enam mingit tähtsust - täiesti ajatu olustik, lihtsalt olemiseks, sobilik ka rattal kulgemiseks. Nii asusidki kolm matkaselli teele, et tutuvuda mägedega lähemalt ja liikuda vaikselt tipu suunas.

Mägiaasad on elupaigaks alpikellade kolinal toimetavatele kariloomadele, kes on muideks täiesti rahumeelsed loomad. Mulle meenutas kellahelin esilagu talviseid suusavõistlusi, nüüd on sellel hoopis teine tähendus.

Kahtlemata oligi see viimane mäkketõus kogu reisi kulminatsiooniks, kusjuures rahulolu ei tulnud enam läbi pingutuse. Jalgrajal märkis viit Sareis'i kõrguseks 2003 meetrit. Lund seal käega katsuda ei saanud, aga päikese eest varju jäävatel mäekülgedel paistis see võimalus olevat. Suvises mäestikus on veel mõndagi avastada, ehk mõtteid järgmisteks kordadeks...

Sõitsime veel tagasi jõeäärsesse Vaduz'i, mis tähendas ligi 20 km allamäge põnevat kihutamist ja samas jälle hoolikat pidurdamist. Ühel pikemal sirgel registreeris odomeeter maksimaalseks liikumiskiiruseks isegi 68,85km/h, millest enamat ohutuse huvides sel hetkel ei soovinudki.

Mõni tund sai veel veedetud Vaduzi ümbruses, naaberlinnadega tutvumiseks oli aega jäänud juba liiga napilt. Pärast rataste pakkimist Alpiexpressi kaubikusse oli võimalus sisustada vaba õhtupooliku idüllilise rõduvaatega hotellist "Martha Bühler". Varahommikul viis buss reisiseltskonna Münchenisse ning sealt tõi Estonian Air'i otselend meid tagasi Tallinnasse.

Bodensee rattamatk, vol.1

2009-07-10T14:43:00.027+03:00

Sissejuhatuseks alustan sellest, et seekord on teemaks tõepoolest rattamatk (mitte võistlus ega treeninglaager). Mõned kuud tagasi sain teada, et Alpiexpress korraldab rattamatkasid, mille käigus saab puhata Euroopas, näha suurepäraseid maastikke, asulaid ja inimesi - tundsin kohe, et see on parim võimalus puhkuseks! Konkreetne Bodensee rattamatk (Saksamaa-Šveits-Austria-Liechtenstein, PIKEM) toimus 20.-27.juunil 2009 ja prognoositud kilometraažiga kuni 80km päevas. Üle päeva oli võimalik valida endale lühemaid käike või hoopis puhata, sest ööbisime pärast esimest peatuspaika Friedrichshafen'is 2 öö kaupa - vastavalt Konstanz'is, Hörbranz'is ja Liechtensteinis (vaata ise: maps.google.com). Matkatempo oli esimestel päevadel alla 20km/h.

Järveäärsetel teedel ja Reini jõe ääres oli maastik valdavalt lauge ja rattateed väga mõnusad, eriti läbi väikelinnade sõites. Järve ääres oli samuti mägisemaid kohti ja vaated mägedele saatsid pea kogu tee vältel. Üks esimesei märkimisväärselt kauni vanalinnaga kohakesi oli näiteks Meersburg.

Seega oli suurepärane võimalus saada elamus mägedest suhteliselt kerge vaevaga, kuigi sportliku huvi tõttu sai mitmel korral ennast siiski proovile panna.

Esimesel sõidupäeval sai lõunapaiku võetud esimene tõus, mille pikkus oli ca 2km, tõusunurk jäi ilmselt 5-10% vahele. Tead, see asjandus võttis ikka hinge kinni, ma kasutasin ära kogu kopsumahu, lühemate vastupidavusalade kogemused ja oma maanteeratta kõige kergema käigu, et mitte jalgu lootusetult kinni ajada. Kuna poolel tõusul avanes suurepärane vaade Bodensee järvele, siis kasutasin võimalust ka korraks rattalt maha astuda ja pilte teha. Tippu jõudes oli ikkagi veel tükk tegemist, et hingamine korda saada, aga enesetunne paranes õnneks ruttu. Asjaolude sunnil olin sel lõigul matkagrupist lahus ja ma kahtlesin, et vaevalt kogu sats seda lõiku peab läbima. Oma sportlikku vormi hinnates oli isegi tiba piinlik, kui kõvasti tõusul pidin rassima. Umbes 10-20km hiljem leidsin mõnusa söögikoha ja sinna laekusid peatselt ka matkakaaslased - kõik rääkisid koletust tõusust, mille kogu grupp läbis kadudeta. Praeguseni pole ma päris kindel, kas võtsime tõusu samas kohas (sest ratta-ja matkateid oli sealkandis mitmeid), aga üle mäe tuli tulla ja kõik tegid selle ära :)

Esimese sõidupäeva lõpuks jõudsime Saksamaa ja Šveitsi piiril asuvasse Konstanz'i linna ähvardavate vihmapilvede eest põgenedes. Hotelli jõudes olime läbinud üsna täpselt 80km.

Teisel päeval sõitsime päripäeva tiiru ümber Konstanz'ist läänepoolele jäävat järve (kaardil: Zeller see) ja samuti selles asetsevat Reichenau saart. Järv on Saksamaa-Šveitsi piiril ja päripäeva sõitu alustades jõudsime peagi järve Šveitsi-poolsele (ehk siis lõunakaldal) asuva Napoleoni muuseumi juurde. Napoleoni muuseum - kena majake suurepärase vaatega, asus loomulikult jällegi ühe mäe tipus, aga see järsk tõus oli õnneks vähem, kui 1km pikk. See oli ka esimene kord, kus tõusule sõitmine hakkas mulle juba natuke meeldima.. Allatulek muideks vajab hoopis rohkem tähelepanu, kuna käänuline asfalttee teeb sõidu kiireks ja ohtlikuks, kui pidureid ei kasuta! Sel päeval jälitasd meid kohati vihmapilved, mistõttu sa tehtud mitmeid varjumise peatusi. Õnneks muutus ilm ruttu ja vahelduseks saime ka päikest.

Reichenau saart ühendas kaldaga muul ja umbes 20 km-se ringi kõigus hakkasid silma valdavalt põllumaad, suured kasvuhooned ja mitmed kirikud - eramajadest rääkimata, kuid elu-olu paistis sealkandis vägagi rahulik. Ühes pühakojas leidsime eest veinikeldri ja loomulikult ei saanud jätta kasutamata võimalust pruukida kohalikest viinamarajadest tehtud jooki. Samuti oli rattatee ääres mitmetes kohtades võimalik nautida kohalikes taludes kasvanud marju ja puuvilju. Õhtuks tagasi Konstanzi jõudes olime märkamatult läbinud koguni 94km.

Järgmisel päeval oli eesmärgiks jõuda tagasi Friedrichshafen'i lähistele (kust alustasime) Hörbranz'i külla, et veeta jaaniõhtu ja tutuvda ümbrusega. See oli ka reisi kõige vihmasem päev, aga õnneks ei sadanud padukat ja sõitmine oli siiski võimalik. Pärast peatumist Romanshornist välja sõites ühinesin nn. sportliku grupiga, keda Tõnu seekord üksi esindas. Ühendasime jõud, et vihma trotsides kiiremini majutuskohta jõuda. Šveitsist läbi Austria tagasi Saksamaale kihutasime koos valdavalt tema vedamisel. Minu võimed pandi proovile kõige paremas mõttes ja kuigi alguses oli kihutamine (võimaluse korral kiirusel 35km/h ja isegi enam) veidi ebamugav, siis tegelikult pidas füüsiline väga hästi vastu. Kui veel enne Austriasse jõudmist tekkis kohati kahtlusi, et võin liidrist maha jääda, siis tegelikult läks enesetunne hiljem isegi paremaks ja mõnedel mägisematel lõikudes sain tõusudel ka ise tempot teha. Peatused olid valdavalt seotud vaid vajadusega kontrollida kaardilt ja teeviitadelt, kas oleme ikka soovitud teel, sest matka-ja rattateid oli tõesti palju ja eesmärgini jõudmiseks oli mitmeid võimalusi.

Vihmases Bregenzis olid pilved madalal ja metsadega kaetud mägedele kaunist vaadet ei avanenud.

Linnatänaval sattusime ootamatult probleemi otsa, sest kompanjonil tekkis vajadus asendada katkine rehv tervega. Rattapoe leidmine polnud siiski raske ja edasi oli kõik juba vormistamise küsimus. Kiirel sõidupäeval ei olnud aega vaateid ega linnamelu välikohvikutes nautida, aga vihmase ilmaga ei tundnud ka selleks eriti vajadust.

Hörbanz'i külalistemajja jõudsime siis Bregenz'ist läbi Lochau sõites edasi Lindau suunal, kus järveäärsete linnade vahemaad on väikesed ja linnakesed ise hubased. Järveäärsed maastikud on meeldivalt rohelised ja suuremad mäed üsnagi lähedal.

Jaaniõhtule järgneval päeval saime tutvuda ümbrusega, kus suuremaks väljakutseks oli kindlasti Lochau'st võimalik 7km mäkketõus (ligi 700m kõguste vahet), Pfänder'i tippu (1064m), kuhu muideks oli võimalik sõita ka bussi või suusatõstukiga. Lund paegusel ajal seal polnud, küll aga nägime pilvi ja uduvihma. Vaated allpool asuvatele linnakestele avanesid veidi hiljem, kui madalamale tulles hakkas ilm selginema.

Grupijuht Renee kiitis juba ette kõiki, kes võtavad ühtlaselt pideva tõusu alla tunni või kauem - vahet polegi, ülesjõudmisel saab igaüks tunda saavutsest sügavat rahulolu. Endine tipprattur, Jan Ullrich (kelle maja asub samal mäenõlval poolel teel), olla läbinud distantsi 18minutiga (ligi 25km/h) - ikkagi 10% tõus. Mul kulus selle maa läbimiseks ca 44 minutit - väike segadus oli tippu jõudmisega, sest üleval oli mitmeid teid (ja mitu tippu) mistõttu polnud selge, kuidas soovitud tipuni jõuda. Sellest mäkkesõidu kogemusest saaks kirjutada eraldi jutu, sest taoline kogemus oli esmakordne ja pingutus samuti. Maanteerattal sõtimise eelduseks on muidugi vajalik, et madala liikumiskiiruse tõttu ei muutuks sõit kangutamiseks. Mul püsis kiirus enamasti 9-11km/h ja ülekanne sobis. Kergemat käiku polnud kusagilt võtta ja raskema ülekandega (või järsemal tõusul) ei oleks ühe jutiga üles sõitmine sugugi nii kindel. Sportliku huvi tõttu mõõtsin ka pulssi - tõusu alguses (esimene kolmandik) püsis pulss 175 bpm, teisel poolel isegi langes pisut, aga jäi ikkagi üle 170. Lõpuosas oli ka tõusunurk natuke väiksem, kui välja arvata üks teravam tõusunukk päris tipu lähedal. Alla tulek oli hoopis rahulkum - pidurid peal, peatused pildistamiseks ja ümbruse uudistamiseks. Turistide värk, nagu ikka.

.. jätangi siinkohal jutu katki. Etterutates olgu öeldud, et tegu polnud veel selle matka pikima tõusu ega kõrgeima tipuga. Reis oli igati hästi planeeritud, sest ilm läks üha paremaks, Liechtensteini suunas puhus pärituul ja saime nautida muljet-avaldavaid vaateid, mis tekitavad vajaduse sinna tagasi minna...

Raini: Tartu rattaralli 31.05.2009

2009-06-01T11:10:00.003+03:00

Tänan 3:13 gruppi, mõnus oli sõita, verd ei näinud :)

316 Rainer 3:13:30
902 Rait 3:50:45
1090 Taavi 4:05:59

Raini: Tartu jooksumaraton 10.05.2009 - kas hooaja algus või lõpp?

2009-05-11T00:09:00.006+03:00

Kuni võistluseelse päeva õhtuni polnud ma päris kindel, kas on ikka hea mõte minna sinna jooksma, sest selleaastased jooksukorrad saab vasaku käe sõrmede peal üles lugeda. On küll juba 3 nädalat ratast sõidetud, talvel suuska mitusada kilomeetrit nühitud ja mõned korrad jõusaali ja ujulasse ära eksitud, aga ikkagi jooks on jooks ja seda on raske millegagi asendada. Aga Tartu nelikürituse linnukese püüdmiseks tuli teele asuda.

Eesmärk: läbida -> mitte "ära kukkuda" -> tempoks 5:00 alla. Üks jäi seadmata, mis võib kalliks maksma minna, aga sellest hiljem.

See oli minu 5 jooksumaraton 6 aasta jooksul ja kogemusi juba on üksjagu kogunenud, aga üks poolmaraton on jäi ikka puudu.

Alustasin oma 300-500 grupi tempoga ja pulsiga 10 lööki alla anaeroobse (182 bps), mis peaks keha laskma korralikult käima saada. Kui esimesed 7km oli läbitud, oli tunne väga hea ja tempot eriti tõsta ei tahtnudki, sest tulemust jooksma ei läinud. Järgmised 7 km läksid ka linnulennult, kuid reites oli tunda kerget jäikust. Tuli meelde, et kui talvel pole joostud, siis 2 korda nädalas on salsat ikka tantsitud. Üllatusena oligi päkk päris särtsakas ja katsusin kanda jõudu rohkem säärtele ja päkkadele. Kui geel oli ära imetud (isegi hakkas parem) oli lõpuni jäänud veel 6km. Et jooksu huvitavamaks teha ja end testida, otsustasin pulsi ajada sujuvalt üle anaeroobse. Muideks, väga hästi oli 182 ületades juures tunda, kus rahulik hingamine läks selgelt kiiremaks ja sügavamaks - milline äratundmisrõõm :) Umbes 4km peal enne lõppu tekkis kerge tagasilöök, kus peale ühte laskumist lõi reied veidi krampi, aga kerge tempolangetus ja lõdvestavale sammule rohkem tähelepanu juhtimine aitas. Lühikese rajaga kokku saades on raske mitte motivatsiooni leida tempo hoidmiseks ja isegi tõstmiseks, sest on, kellest mööda joosta. Kui järgnevatel aastatel peaks 6km enne lõppu raskem olema, on see õige koht, kus võiks ikkagi tempoga flirtimist alustada.

Kuni finishi jooneni nautisin jooksu, aga see, mis pärast juhtuma hakkas on ... Mõege ise siia sobilik sõna. Kükitasin korraks maha, et koormust saanud sääri venitada. Püsti tõustes, tundsin valu vasaku põlve küljel. See meenutas midagi 3.5 aastat tagasi toimunud Rogaini 7. tunnil toimunut, millest on välja kasvanud minu parema jala müstiline põlvevigastus, mis seinini aegajalt väga pikalt joosta ei lase. Katsusin veel venitada, aga ei midagi - mida rohkem lihased maha jahtusid, jamamaks asi läks ja peagi olin lombakas valmis :( Ei osanud oodata vigastust vasakust jalast ja veel peale finishit, pigem olen jälginud paremat jalga ja vajadusel olin valmis ka katkestama. Õhtul käisin traumapunktis aega veetmas ja esialgseks diagnoosiks oli põlvesidemete vigastus. Kui hull see saab olema ja kas see ongi selleks aastaks kõik, selgub edaspidi. On kellelgi soovitusi, mis edasi teha?

Mida õppisin ja mida järeldada: 1. peale finishit võiks rahulikult edasi liikuda ja alles siis ettevaatlikult venitama hakata. 2. Sujuvatel langustel pole mõtet tempot lisada, vaid saab edukalt puhata, lihast lõdvestada ja hingamisrütmi taastada. Kinnitust leidis ka see, nagu ikka kevadeti, et jooksulihaskond on lahja, süda aga enamvähem ökonoomne ja koormust taluv (minu jaoks). Eesmärkidesse tuleb lisada ka vigastuste vältimine, mida oleks oleks ehk saanud vältida viimase 6km lõpukiirenuse tegemata jätmisega.

2009 23,4km 1:53:20, 4:51min/km, 177 avg, 193 max, 480/1352=36% -- vastavalt treenitusele ok
2008 23,4km 1:57:14, 5:01min/km, ??? avg, ??? max, 450/1222=37% -- lihtsalt ei jaksanud (palav ilm)
2007 22,3km 1:45:48, 4:45min/km, 177 avg, 192 max, 361/1157=31% -- lõpus reielihased kanged
2006 -- parema põlve vigastus
2005 22,3km 1:44:38, 4:42min/km, 180 avg, 195 max, 278/823=34% -- hea jooks ja
2004 22,3km 1:56:08, 4:58min/km, ??? avg, ??? max, 426/720=59% -- liiga kiire algus ja kõht lahti

Pilt 1: Esimesed üle stardijoone (Tarmo Haud foto).
Pilt 2: HR- ja tempograafik.

The Game is not enough?

2009-01-08T10:12:00.004+02:00

Laupäeva õhtul kui Anti ja Rait viina võtsid, olin mina kuival. Rait tuli lagedale kuldaväärt ideega, minna sulgpalli mängima. Kuna mul suguvõsas on sulgpall maailma tasemel, siis ei tekkinud korrakski kõhklust proovida. Seda enam et lapsepõlves kõksitud mõnuga...

Hankisin reketi ja pallid, panin aja kinni, ning eile me Tondirabas kohal olimegi. Väga lahe värk. Rait loputas mu korralikult läbi. Ühe geimi sain napilt kätte... pulss aga keskmine 135 ja maksimum 175. Pulss on täielikult enda teha ja nii kui viilida, hakkas langema. Samas kui aktiivselt mängida, on ideaalne trenn sulgpall. Kiirus, koordinatsioon, vastupidavus, osavus ja see pole ilmselt kõik, mis sulgpall pakub.

Kas teadsid, et

Sulgpallis kui võistlusspordis läbitakse üle kahe ja poole korra lühema ajaga kaks korda pikem distants ja sooritatakse peaaegu kaks korda rohkem lööke kui võistlustennises
Tüüpilises kahegeimilises mängus jookseb sulgpallur ligikaudu 1,6-2 km
Sulgpalli olümpiadebüüdile elas televiisori vahendusel kaasa üle 1,1 miljardi inimese.

Vt lisa: http://www.zelluloos.ee/index.php?lang=est&page=sulgpall-lauatennis&sub=faktid

Ja see pole veel kõik! Eestis korraldatakse võistlusi ja mitte ainult sulgpallis. Väidetavalt toimuvad ka mitmevõistlused, kus aladeks pinks, sulgpall, tennis ja squash.

Ja nüüd üleskutse BP spordisõpradele - tulge trenni, sest pühade ajal söödud lisakilod saab sulgpalliga ideaalselt kulutatud!

Üksikmäng on üksikmäng, aga neljakesi saab lausa paarismängu laksata. Kes on huvitatud andke mulle või Raidile teada huvist ning katsume leida ühise aja ja korraldada väike turniir!

Badminton Pole (BP ;)

XDream Viitna ehk tegelikult Kembla Leppoja talu

2008-10-15T16:42:00.010+03:00

Tänavuse hooaja viimane XDream toimus Kemblal võistluskeskusega Leppoja talus. Kuna rainer oli haige siis nõustus asendusliikmeks tulema Rait. Peab kohe ette ütlema, et Rait täitis oma ülesanded perfektselt - kaardi pani kohe alguses tasku ja rattas vedas nagu loom.

8 minutit enne starti selgus stardikoridoris, et olin kompassi autosse unustanud. Viga sai käpelt parandatud ja 2 minutit enne stardipauku olin koos kompassiga tagasi.

Esimeseks alaks olid korraldajad pakkunud 1km jooksu mööda tähistatud künkliku ala. Mina paraku kaardi järgi kuidagi sellest aru ei saanud ja üritasin kogu aeg silmadega järvi leida, et mille ümbrusest punkte võtta. Lõpuks kui km oli läbitud ja kanuusse hüppasime sai selgeks, et järve punktide otsimine tuleb alles mõne aja pärast.

Kanuu lükkasime valgejõkke juba varem valmisvaadatud kohas - suurtest massidest eemal. Peab ütlema, et kanuu oli selle etapi rosin. Kuna võtsime jooksu üsna rahulikult siis saime kanuus üsna kirevasse seltskonda.

Kanuu esimeses punktis olime 41'l kohal.

Jõe peal käis selline paras ralli. Enamasti jäi segadustes ja kurvides meie tüürimees Margus peale, vaid mõni kord sõideti meid kuhugi kaldasse. Igatahes üks kord kui jõgi oli umbes 6m lai ja keskel oli püsti üksik puu, panime sellele otse pähe. Kanuus sain mina käia 2x kuni vööni vees ja 1x ka paar ujumisliigutust teha. Vesi oli ****** külm. Kanuu lõpus oleksime kiires voolus kässariga pöörates äärepealt ka ümber läinud.

Kanuule järgnes lisaülesanne, kus tuli hinnata hokikepi, tennisepallide komplekti ja jalgpalli kogukaalu. Võtsime selle juures abiks Raidi seljas olnud 0.5l joogipudeli. Tulemuseks peaaegu täpne tulemus ja 1 minut trahvi, mis tähendas umbes 100g eksimist.

Lisaülesandest tuli 26's aeg ja kokkuvõttes 33ndal kohal.

Edasi rattaetapp, kus võimalusel sõitsime ringi mööda kruusateid ja lasime Raidul tööd teha. Rattaetapp oli maaameti kaardil, millel on veidike kummaline tähistus sihtide määramiseks - õhukesed valged triibud. See jõudis kohale alles esimese rattapunktis. Rattaetapp möödus emotsioonideta.

Rattaetapilt 12nes aeg ja kokkuvõttes 22l kohal.

Järgnes lisaülesanne, milleks oli igaühel hüppenööriga 50 hüpet, mis möödus probleemideta.

Lisaülesandele järgnes valge kaardiga jooks, kus kaardil oli peal 4 järve ja iga järve ääres üks punkt. Punktid tuli võtta järvede suuruse järjekorras alates suuremast. Kui punkti juurde jõudsid sai legendist kontrollida kas oli ikka õige punkt. Alustuseks unustas Margus oma kompassi ratta juurde. Käis seda sealt toomas + 1minut. Mina otsisin paaniliselt kaardilt punkti nr 13, enne kui aru sain, et kaardil punkti numbreid polegi. Parasjagu väljus lisaülesandest ka Neeme Loorits. Otsustasin, et paneme tema järele. Paraku kadus ta ootamatult silmist ja mina keerasin valele poole vale järve peale. Arvatavasti oli kaart tagurpidi ees. Aru saime, kui suuruselt teise järve punktis olime. Kokku olime jooksnud umbes 2 minutit, tagasi ruttu tee peale esialgsesse kohta. Ehk siis 4 minutit viga. Samas saime teada, milline järv on suuruselt teine, silma järgi ei oleks seda arvanud. Võtsime ära suurima järve punkti, lidusime tagasi punkti kus korra olime juba käinud ja nüüd tuli veel minu poolt üks viga. Nimelt oli mul üks järv jäänud kuhugi kompassi alla ja hakkasin jooksma viimasesse kõige väiksemasse. Pakun, et olime jooksnud umbes 2 minutit jälle. Lõpuks Margus kisas, et mingi jama ja saime kursi õige järve peale. Edasi oli juba vormistamise küsimus ning Margus ja Rait said ka lõpuks nii reieni märjaks. Kokku siis segadustega umbes 8 minutit viga. Samas esimese suurima vea võib ehk isegi nullida, kuna tänu sellele ei jooksnud me hiljem vale järve äärde :).

Jooksus nõrk 63s aeg ja kokkuvõttes 25ndad. Samas väga paljud said lõpus järve jooksu eest trahve, s.t et meie etapiaeg peaks olema oluliselt parem.

Viimane oli rattaetapp kus üks valik oli minna läbi raba mööda laudteed või ringiga mööda kruusa. Miks läksime mööda kruusa: Laudtee peale ei saa nii kiiresti sõita. Laudtee peal ei saa mööda sõita. Lautee peal võib ees keegi kukkuda ja tropp tekkida. Laudtee peal võib ka ise kukkuda.Oli selline tuim pikk kruusaetapp mis läks kohati üsna liivaseks ja mägiseks. Kogu etapi vedas Rait. Lõpuks kui punkti jõudsime oli sellest alles vaid tähis, SI jaam oli kuhugi kadunud. Kui punktist ära tulime siis tuli vastu mingi vennike rattaga, mille nr oli 206, SI jaam seljas :) Edasi kuni lõpuni oli vormistamise ja kohtade parandamise küsimus. Panime küll ühest tee otsast mööda ja tegime väikse ringi, mis hiljem osutus jälle väga heaks valikuks :) Lõpus, nii 500m enne finishit, jäi ette veel üks mansa, kellel üks mees oli nii 50m teistest maha jäänud. Sama lugu oli ka minuga. Margus ja Rait olid temast juba mööda saanud. Ootamatult tekkis mul ilge energia ja tahtmine sellele tüübile finishis "ära panna". Metsa all mingis kurvis, litsusin ennast sisekurvis kõrvale aga kuna ratas libises oksa peal siis panime lenksud kokko ja tüüp hakkas ropendama. Vabandasin ja ütlesin, et "trasid" pole küll vaja loopida. Igatahes mööda ma tast sain. Finshis olin Margusel ja Raidil järel. Finshis võtsid esmalt punkti teise mansa 2 esimest meest ja siis meie ja siis alles see kolmas mees. Lõpuprotokollis tagas see meile 6 sekise edu.

Rattaetapi aeg 11nes ja kokkuvõttes 19.

Aerobike eraldistart XII etapp, Hageri 10.09.2008

2008-09-12T10:32:00.007+03:00

Nagu plaanitud, nii ka tehtud. Saime klubist kokku lausa 3 huvilist, kes olid nõus pukki tõusma, sealt veereda laskma ja kannatama. Kindlasti meelitas ka saun ja korralikud auhinnad IBM-i poolt ;)

Startisime peaaegu viimastena kella 19.00 ajal. Rait sai mõni minut varem minema, siis läks Taavi ning 30 seki hiljem ma. Kohe alguses ilmus Taavi silmapiirile ja tunne oli, et kohe kohe jõuan järgi, aga vahe ei tahtnud kuidagi väheneda. Tagasipöördel olin 10m kaugusel ja otsustasin siiski mööda pressida. Aga ei läinud palju aega, kui Taavi ise kõrvale tuli ja omakorda mööda läks. Seejärel pidin ma hoolitsema selle eest, et ta pikemat kui 30 sekundilist vahet tagasi ei sõida. Sain sellega napilt hakkama! Väga kõva sõit Taavi poolt. Arvan, kui Taavit poleks mul silmapiiril olnud, oleks ta mind võitnud.

See oli ühtlasi ka minu esimene eraldistart maanteerattaga. Kunagi velocluberssi vennad orgunnisid ka midagi sarnast aastaid tagasi, aga siis sõitsin baigiga. Kokkuvõtvalt oli üsna raske katsumus ja kogemusi ka suht vähe - ei osanud kadensit valida, ühtlast tempot hoida ja ka asendit muutsin pidevalt. Keskmiseks kiiruseks sain ikka üle maagilise 35 km/h (35,47). Samuti Taavi eriti napilt. Võitjast ajast suutsin realiseerida vaid 74,5%. Uskumatu lugu, aga hea eesmärk edaspidiseks.

TULEMUSED

Pilt 1: Style!
Pilt 2: Rainer stardis.
Pilt 3: Taavi finishis.
Pilt 4: Rait finishis.
Pilt 5: Rainer finishis.
Piltide allikas: www.aerobike.ee

10-võistlus üle 3 aasta, Kosel 06.09.2008.

2008-09-08T11:44:00.012+03:00

Viimati olen 10-võistluse tulemuse kirja saanud 2005. aastal ehk siis vahele on tulnud 3-aastane paus. Enamasti on see tingitud 2005. aasta lõpus saadud põlvevigastusest 8-tunnisel Rogainil Arbaveres. Seda ravin tegelikult siiamaani ja aastatega on see vigastus pea olematuks muutunud, aga on vahel niiske ilmaga ka sel aastal tunda andnud jooksudel, mis kestavad üle tunni. Teiseks põhjuseks, mis on osaliseks tulenev esimesest, on keskendumine peamiselt rattasõidule, kus vigastus ei häiri üldse. Nüüd, kus rattas pole erilist motti kuhugi kaugemale pole areneda ;) ja põlv korras lühikesteks distantsideks, võiks aastas ikka vähemalt ühe 7v ja ühe 10v ära teha ja vahel ka trennis alasid läbi proovida selle tarvis.

Võistlusest... Peamiselt oli tegemist meeskondliku võistlusega, kus iga mees tegi 2 ala ja lisaks 4x100m ja 4x400m. Minu aladeks said maksimeerimise tulemusena 110m tõkkeid ja osavise. Kuna juba osalen Firmaspordi parima rahvasportlase arvestuses, siis oli mõistlik teha ka 100m, kuul ja kõrgushüpe. Samas huvitas ennast veel kauguse ja ketta tulemus. Seega jäi veel teivashüpe, millele võistluse käigus end regasin ja mitte asjatult, nagu hiljem selgus.

100m - 12,54 (549p) [lisatud 0.24s]
Vastutuul oli päris vali. Aga tulemust ootasingi 12,4 kanti. Polegi väga viga, sest oma 10v rekordis jooksin 12.32.

Kaugushüpe - 5,04 (390p)
Ka kolmapäeval sai trennis 5m joonele hüpatud korduvalt. Tehnika on ikka sama jama, kuigi ideid on mul ka kuidas 6m hüpata ;). Lihtsalt ei tee ma seda tehnikat ära kiire hoo pealt. Lisaks sellele ei saanud ma ühtegi proovikatset, hea et mingi märgi trennis maha panin (81 naelikupõida).

Kuulitõuge - 8,72 (409p)
Vastupidavusalad on lihasmassi veidi vähemaks võtnud ja kaalu langetanud 70 kilogrammile ja ega ma üle 8.50 ei lootnud. Samas esimene katse oli jõuline, kuid tasakaal kadus ära ja kukkusin ringist välja. Teise katse tegin ettevaatlikumalt ja kolmas siis nii palju andiski.

Kõrgushüpe - 1,55 (426p)
Kõrguses võtsin mõistliku algkõrguse, milleks oli 1.50. Mitu ala käis korraga. Esimene katse ebaõnnestus ja selle järgi tuli minna joosta 110m tõkkeid. Täpselt jõudsin oma teiseks katseks tagasi ja nii see üle läks. Paraku tehnika mind enam üle 1.60 ei viinud, kuigi rahvas rääkis, et kerkisin sinna kõrgusele küll.

400m - 59,65 (425p)
Selle jooksin tegelt 4x400m teatejooksus, aga lasin seda spetsiaalselt mõõta, et saaks 10v tulemuse üldse kokku. Ajaga tuleb rahule jääda, kuna tund aega varem lõpetasin 1500m jooksu, mida ka väga aeglaselt ei jooksnud (5:07,9).

110m tõkked - 17,54 (569p) [tõkete kõrgus 91cm, lisatud 0.24s]
Olin tegelikult vaimult valmis jooksma meeste tõkkeid, aga meeskonna huvides tuli sel korral harrastajate tõkkeid joosta. Ajaliselt tuli supertulemus, sest edestasin oma senist harrastajate tõkete aega ligi sekundiga. Seega mingil määral isiklik rekord! Lisaks sain ala arvestuses 3. koha, aga arvan, et meeste tõketega oleks see 2. koha andnud. Jooksin koos 2. koha mehega ja tegelikult oli ta võidetav, kui 1. tõke oleks hästi välja tulnud. Täiskiirusel alustasin liiga kiiresti ja pidin päris korralikult tippima enne esimest tõket.

Kettaheide - 23,40 (336p)
Selle kohta võiks öelda, et nukker. Jah vihmast ilma võiks süüdistada, aga ikkagi. Esimesel 10-võistlusel heitsin vaid 1m vähem. Järgnevatel olen kõigil vähemalt 3m rohkem saanud ja rekordiga võrreldes on vahe lausa 5m. Ilmselt on põhjus ka sama, mis kuuli kehval tulemusel.

Teivashüpe - 3,20 (406p)
Ei ole sõnu! Üks mees oli oma 120'se teiba kaasa võtnud ja mulle sobis see ideaalselt, kuna see paine, mida ma suutsin ja julgesin tekitada, töötas hästi.. Alustasin 2,60m pealt ilma proovikatseta. Selle algkõrguse ajasin maha, kuid järgnevad kuni 3,20ni läksid 1. katsel. Samm klappis ka nii hästi, et lõpus pidin veidi sammu pikendama ja ka kaugemalt tõukama - see ongi teivashüppe üks võti - julgeda kaugelt teibale peale hüpata, mitte alla ronida. 3,40 proovisin ka korra, aga see teivas paindus liiga läbi. Kokkuvõtval puhas alavõit. Peab veel lisama, et katsete ajal tuli ka ketast heita ja odaviskele kohe peale viimast katset minna.

Odavise - 37,88 (411p)
Jõudu oli, aga oda nö täpiks ei visanud. Vana jama - oda tagumine ots kaldub paremale ja oda lendab viltu. 40m oli raudselt käe sees.

1500m - 5:07,90 (515p)
Kuna meil keskmaajooksja ei saanud tulla, siis pidin ka seda ala tegema. 10v tulemuse jaoks sobis! Kuna jooksus oli ka alaspetsialiste, siis läks alguses kohe päris kõvaks tempoks. Ma hoidsin veidi tagasi ja lõpuspurti ei teinud. Kellas on ajad kirjas, aga dünaamika oli umbes selline 300m + 3x400m = 0:54, 1:24, 1:28, 1:21. Ka Rait oli jooksus, aga ma sel korral temaga ei konkureerinud ;) Millalgi teeme Cooperit septembri lõpus - siis.

Kokku: 4436 punkti (2199 + 2237).
Eesmärgiks oli 4000 punkti. See sai varuga üle tehtud. Tegelikult polegi asi väga käest ära ;). Isiklik rekord 4727p on vaid 300p kaugusel. Samas kõrged tõkked käristaksid vahet 500p peale arvatavasti.

Räbbiti mudakümpi pealt võib järeldada, et mees on endiselt heas hüppevormis, aga osadel aladel ka üsna nõrk. Ekstrapoleerides hindaks ta tulemust 4200p peale. Seega tuleks meil väga põnev heitlus, kui septembris või oktoobris BP mitmevõistluse teeme. Kuna ka Heiko juba naudib üleminekuhooaega, siis ehk temagi langeb meiega ühte liivakasti.

Eelmised tulemused: LINK

Pilt 1: Nool, Busemann jt joonel
Pilt 2: Firmaspordi 7v 08.01.2005: kuulis.
Pilt 3: Firmaspordi 7v 13.01.2006: ma ja rabbit tõkkel.
Pilt 4: Firmaspordi 7v 13.01.2006: teibaga askeldamas.
Pilt 5: Firmaspordi 7v 08.01.2005: 1000m start, kus ka A.Raja, Heiko, Andre jt.
(Piltide autoreid kahjuks ei tea, leidsin arvutist, aga tänud neile!)

EEC Rakvere Rattamaraton 31.08.2008

2008-09-07T21:59:00.013+03:00

Juba teist aastat järjest olen enda jaoks pidanud Estonian Elion Cup rattamaratoni sarja Rakvere etappi üheks tähtsamaks, mille jaoks siis vähemalt teoreetiliselt peaks jõudma ajastusega võistlusperioodi, mida siis kuni Tartu maratonini vaja hoida.

Stardieel oli sooja 10C ja vihma sadas. Oli oodata teistsugust Rakveret, kui tavaliselt - tema libedamat palet, mida ta seni toimunud 8 korrast on vaid korra 2003. aastal näidanud. Kuigi soojenduse tegin suusapükstes, läksin arti läksin ikkagi lühikeste pükstega, olles eelnevalt kaitsekreemi ohtralt peale määrinud - sääred läikisid päris vallatult ;). Seda just sellepärast, et metsavahel on sel rajal vaja enamus aega nikerdada ja tagantjärgi vaadates oli otsus õige, sest temperatuur tõusis 12-14 kraadini ja vihmahoogude vahele näitas end ka päike.

Alustasin 100-150 stardigrupis. Kui grupid kokku lasti, siis tundus, et eespool on vaevalt 50 ratturit, sest esirea mehed olid täitsa nähtaval. Kuna olen eelnevalt palju harjutanud starditõusu, siis sai ka sel korral seda väga intensiivselt sõidetud, mis aga tähendas ka peaaegu liidrite tempo hoidmist nö stardiringil. Kerge kahtlus ronis hinge, et sai vist liiga teravalt alustatud. Kuid see polnud ainuke asi, mis tempot langetama sundis. Peale stardiringi väikesel asfaldil, kui esimest korda juua kavatsesin, selgus, et pudelit polegi hoidjas :(. Ilmselt kaotasin selle Tarvase juurde ronumisel, kui ratas seljas oli. Juua sain alles enne Siplase mäge TP. Oleks pidanud veel palju kannatama kuni Tarvase järgmise külastamiseni, mille vahele oleks jäänud 2x Siplasemägi, 3x Kõrgemägi ja ohtralt tehnilisi singleid, aga kui pealtvaatajate käest joogipudelit küsisin, kuulis mu abipalvet hoopis üks kaassõitja, kes ise piirdus ühe ringiga ja andis mulle oma teise joogipudeli. Suur tänu sulle, Tarmo Kopli, Hawaii Express Viimsi tiimist! Nüüd võis jällegi mõelda tempo tõstmise peale ;)

Kui esimesel ringil tuli ratast lükata vaid ühest mõest, siis teine ring oli päris sodiks sõidetud ja sõrkida sai päris paljudes kohtades, aga jooksu üle 1-2km palju küll ei tulnud, erinevalt osadest sportinfo.ee kommeneerijatest, kes hindasid oma jalgsimatka 10km kanti. Aga muda oli tõepoolest palju, kuid sellegipoolest töötas käiguvahetus rahuldavalt ja sõitu sai isegi nautida. Swalbe Racing Ralph kummidest jäi veidi väheseks ja kogus liiga palju savist muda enda külge. Ei teagi, kas selle raja jaoks ideaalset kummi oligi. V-pidurid lõpetasid ka töötamise - kulusid ära ja olid nö mudakorjajad. Sai kord ja nippel pandud, kui tagumised pidurid enam ei töötanud ja esimesed pidid enda peale liiga palju võtma. Õnneks oli maandumine pehmes võsas isegi naugitav, mitte vigastav ;)

Kuna mul oli sel korral isiklik fotograaf, meie klubi Margus, kaasa elamas, siis rohkem eriti ei seleta ja katsun teksi illustreerida fotodega ;) Ahjaa, tulemus kirjutati diplomile 49., aga kuna ajavõttu süsteem oli otsad andnud, siis praguseks olen 53. kohal, mis eelmise aastaga võrreldes on tervelt 2 kohta parem! Oma pulsoka järgi oli ajaks 2:45 (53km, 83,2% võitjast - nagu Mulgis, Otepääl 89%). Vaatamata selleaastasele kesisele etteavlmistusele (millest veidi pikelamt rääkisin Otepää maratoni teema all), olen väga rahul. Nüüd tuleb veel teha viimased järeldused selle kohta, miks eelmise aasta Tartu maratoni lõpus kangi sain, ja 89km Tartu sõit korralikult ära sõita. Peale seda talvehooajal tahaks oma rattaparki veidi uuendada - 13kg on maastikuratta jaoks tänapäeval juba pisut palju. Eesmärgiks on 9,5kg. Siis võib saada ka reaalseks tõsiasi, et ratas osutub kallimaks, kui auto ;)

Pilt 1: Esimesed üle stardijoone (Margus Vilu foto).
Pilt 2: Stardis (Margus Vilu foto)
Pilt 3: Stardiringi lõpp linnuses (Andrey Utkin foto)
Pilt 4: Esimene ring peale Siplast (Margus Vilu foto)
Pilt 5: Esimene ringi lõpp linnas (Margus Vilu foto)
Pilt 6: Teist korda Kõrgemäe suusahüppetorni (Andrey Utkin foto)
Pilt 7: Mu kassett peale sõitu (Margus Vilu foto)
Pilt 8: Pessu (Margus Vilu foto)

BP kongress

2008-09-03T20:32:00.003+03:00

Esmaspäeval toimus BPC välkkongress. Ülemiste keskuses. Nägin Rainerit või siis õigemini tema mind esimesena ja puhusime paar sõna spordijuttu.
Nentisin, et Raasiku staadion siiski ei valmi sel sügisel, aga kuna ka Rainer avaldas valmidust end mitmevõistluses üle hulga aja testida, siis jõudsime mingi projektitoorikuni, et septembri lõpus võiks midgi ikkagi korraldda. Näiteks BPC kodustaadionil TSH's.
Kavas siis mingi mitmevõistlus sõbralikus hubases ja harjumuslikus keskkonnas bläkkpõularite seltskonnas. (Toasussides:P)
Võtke siis palun sõna ja tehke oma ettepanekud, et millal sobiks suuremale osale rahvast kes soovivad vormi proovida ja loomulikult millise mitmevõistluse teeme.
Kas klassikalise 7-v või naiste 5-v naiste vahenditega või siis naiste 5-v meestevahenditega või siis hoopis nii, et kõik eriti kõvad mehed (kes sel suvel 10-v üle 5 kilo tegid:P) teevad naiste 5-v meeste kuuli ja tõketega ja sellised lahjemad saavad väikese händikäpi ja teevad naiste kuuli ja tõketega ning naised kes osalevad siis ise valivad kuidas ja millega nad võistlevad.

Minu esimene ja originaalne ettepanek, et toimuks ka paarisvõistlus, kus paariliste punktid liidetakse ja selgub võiskondlik parim. Paarid loositkse. Erand on see, kui keegi tahab just oma naise või mehega ühes tiimis olla. Homopaaridele eraldi arvestus:)

Teine katsetus võiks olla Gunderseni meetod viimasel alal. Lisaks vbolla vürtsi:)

Parimat!
Heiko alias vanapagan

Aerobike IX Paldiskis

2008-08-07T15:33:00.007+03:00

Kuigi ei olnud tegemist paarissõiduga läksime seekord Aerobike'le Taaviga koos. Ühtlasi nägin Taavi suurt aeda ja maja, mille ümbruses lookles ohjeldamatult rattateid. Suurepärased treenimisvõimalused, mõtlesin ja unustasin hetkeks kesklinnas elamise eelised...

Paldiskisse jõudmise ajaks oli võistlus juba täies hoos ja soojenduseks jäi aega üsna napilt. Ega sest hullu - päike paistis kenasti ja mõnus pankrannikuäärne rada lausa kutsus sõidule. Tuult oli mereäärset olukorda arvestades üsna mõõdukalt ja nii olime õhtupooliku sisustamiseks valitud raja asukohga ülimalt rahul. Temperatuur võinuks ehk veidi soojem olla, kuid tuuletakistusele mõeldes ei hakanud ma klassikalisele lühikesele ratturivormile midagi juurde kombineerima. Taavi tundis ennast pikas vormis ilmselt veidi paremini.

Kiiremad sõitjad olla (kolme pöördega) 15km teekonna läbinud alla 20 minuti (üle 45km/h). Enda soov keskmine kiirust üle 35km/h hoida tähendaks aega alla 26 minuti. Mitme pöörde tõttu kuluvad manööverdamisega lisasekundid ning omakorda nõuab jõudu uuesti hoo ülesvõtmine.

Pärast stardipukilt alla veeremist (no paigaltstarti peaks vist eraldi harjutama ;) oli minek päris hea, alles kilomeetri möödudes sain aru, et kergel tõusul täiega surumine pole just see rahulik algus, mida temposõidul soovitatakse kasutada. Õige taktika peaks olema selline, et sõidukiiruseks valitud võimsus kasvab distantsi jooksul - alustades kergemalt on võimalik lõpuni pingutada, ega mitte pärast "kangi" kannatama jääda.

Enne tagasi pöördeni jõudmist tuli ka Taavi juba vastu. Tema kulges kergelt allamäge, aga seal oli vist jälle tuul kergelt vastu, niiet kiiruste vahekorda silmaga ei õnnestunud tuvastada. Pärast teist pööret niisamuti, mina endiselt aru ei saanud kes võiks olla kiirem? Taavi ütles hiljem, et ma olla talle natuke lähemale jõudnud. Protokollis olimegi kohe järjestikku - Taavi napilt alla 26 minuti (25:59,22), mis andis 69-nda koha ja mina vahetult tema eest umbes 30 sek-i kiirema ajaga (25:27,62).

Tulemused: http://www.aerobike.ee/karikasari/tulemused/IX

Lõdvestuseks sõitsime veel korra trassi (s.t. pool distantsi) läbi ja siis oligi juba aeg koju minna. Kuna parim treening on võistlus, siis tuleb järgmistel etappidel ennast taas proovile panna!

Siin ka mõningaid vaateid stardipuki otsast (allikas: Aerobike.ee):

P.S. Taavi juurde sauna minek saab ilmselt toimuma mõne teise ürituse järel, niiet püsige lainel !

EEC Otepää rattamaraton 03.08.2008

2008-08-06T15:07:00.011+03:00

Kuna talv oli äärmiselt kesine sportimise poolest - kolmapäeviti jõusaalis ja pühapäeviti tunnine sõrkjooks, siis hakkasin seda hooaega nimetama enda jaoks "hapukurgi hooajaks", kus võiks säilitada vormi ja tulemusi teha vana rasva pealt. Vaatamata sellele registreerisin end Elion Estonian Cup'ile (EEC) kogu sarjaks, kuna Hansura Racing Team andis selleks hea võimaluse.

Kuna pole bloogi selle aasta eelmistest rattasõitudest kirjutanud, siis teen seda lühidalt siin. Hooaega sai alustatud mõne rattaorienteerumisega, millele kohe järgnes esimene pikk vastupidavustreening (keskmiselt 145-150 pls) Jõelähtme maratoni näol. Väga mõnus treening kevadeks. Kaks nädalat peale seda võtsin osa esimest korda elus Mulgi EEC maratonist ja tunne ei olnudki kõige kehvem. Hea oli startida nii hea numbriga nagu 97, mis anti eelmise aasta parima koha eest, milleks oli 56. koht Rakvere EEC'l. Eesmärk oli Mulgis sõita 200 sisse ja endalegi üllatuseks olin finishis 131 (83,2% võitjast). Nädala pärast oli juba Tartu jooksumaraton ja sellele järgnevalt Tartu rattaralli 2 nädalase vahega. Joosta eriti ei jaksanud, aga hea oli, et põlv vastu pidas. Rattarallil sõitsin keskpärases grupis, mida sai ka jõudumööda veetud, aga 5km enne lõppu maha jäin (loe täpsemalt velofoorumist). Kevadisele olematu ettevalmistusega võistlusperioodile pani punkti Tallinna EEC maraton, kus minek oli juba veidi parem, kui Mulgis - koht 96 (85,3% võitjast), mis jällegi üllatas mind ennast - ju siis sai eelmisel aastal ikka kõva rasv alla ;). Maratonist meenub jube tolm (vt. järgmist pilti) ja jubedad kruusakihutamised ja rahulikumad Kõrvemaa metsateed.

Järgnes pikk võistlusevaba periood, kuhu mahtusid tagasihoidlik öine XDream ja Eesti meistrivõistlused rattaorienteerumises.

Kuna puhkse ajal juulis sai ka mõned spetsiifilised rattatrennid tehtud ja üldsegi oli suur isu juba rattaga metsas kimada, siis võtsingi plaani Otepääle minna. Aimasin miskipärast kesist etteastet ja erilisi eesmärke ei seadnudki sõidule. Neljpäeval tegin 5 Tabasalu tõusu ja käisin Kakumäel ujumas, reedele kergelt kerisin 10km tempoga 10km/h ja laupäeval ei teinud midagi, tavapärase võistluseelse soojenduse ja mõne kiirenduse asemel. Vaatamata sellele tundsin soojenduse ajal ja ka peale 3 mäelõiku hästi. Kobisin stardikoridori 150-200, kus tundsin end märksa paremini, kui eelnevate 50-100 ja 100-200 gruppides :).

Sõidust... Algul väga kihutamiseks ei läinudki ja Otepää heinastel nõlvadel oli piisavalt ruumi, et vaikselt ette poole liikuda. Tuul oli vastu ja asfaldil tekkis üsna suur grupp ette. Päris lahe oli sõita esimeses grupis, kus mõnekümne metri kaugusel väntasid Jass, Massa, Austa jt. Nii see grupp vaikselt loksus kuni esimesed 10km, sai juua ja isegi juttu vesta. Esimeste tõusudega tõmmati rivi sirgeks ja järgi jäid väikesed grupikesed ja niis sõitsingi 5-6-liikmelise grupiga lõpuni. Kekkose rada ja 2x Harimäe tõusu tundusid ka päris nauditavad ja reljeefsed Otepää ümbruse asfaldilõigud samuti. Enne lõppu, enne Aapteekri mäge kruusal (vt. pilti), libises grupp eest veidi ära, kuid peale seda sain neile järgi nii, et ka põnevust tekitas ka finishispurt. Kuigi jõudu oli selleks, aga magasin veidi maha, aga põnev oli ikkagi ja teinekord olen targem.

Sõitsin pidevalt 75-80 koha peal ja lõpuprotokolli märgiti kohaks 71, mis on minu EEC sarja paremuselt teine tulemus peale eelmise aasta Rakvere. Miskipärast hindan seda isegi kõrgemalt, sest suutsin realiseerida 89,0% võitjast, mis on minu rekord selles sarjas. Peale sõitu oli tunne, et päris kõike endast ei andnudki ja enesetunne oli nagu oleks iganädalase teisipäevaku just lõpetanud või veidi paremgi ;)

Statistikat läbi aegade (võitja aeg / minu aeg) ...

	2008	2007	2006	2005	2004	2003	2002	2001	2000	1999
Tartu RM		81,8%	90,0%	85,9%	88,6%	91,5%	83,6%	70,9%	83,1%	71,4%
Rakvere EEC		85,3%	katk.	77,8%	78,0%	78,4%	74,3%
Rakke EEC		85,3%	88,6%			78,9%	86,4%	71,9%
Otepää EEC	89,0%	85,9%	85,6%
Elva EEC		88,0%
Tallinna EEC	85,3%	87,6%	katk.		84,6%
Mulgi EEC	83,2%

Pilt 1: Tallinna EEC 2008: ma tolmuahvina finishis (sportfoto.ee).
Pilt 2: Otepää EEC 2008: start, jass ees mnt lenksuga (sportfoto.ee).
Pilt 3: Otepää EEC 2008: ma kruusal (sportfoto.ee)

Pange vaim valmis!

2008-07-31T11:31:00.002+03:00

Raasiku staadionil käib ehitus.
Paar jalgpallifanaatikutest isa on valla abita rahad kokku pannud ning ehitavad kunstmuruväljakut. Et poisid ikka vutti saaks taguda.
Ehitus algas juba aprillis ja kuuldavasti Raasiku FC Joker peab oma kodumängud kõik septembris järjest kodustaadionil.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Tänu jalgpalliplatsile taastub ka jooksuring ning nähtavasti endisest 333,33 meetrisest kruusarajast saab 400m (ei tea mis kattega) jooksurada.
Mul on vahepeal külas käinud paar sõpra ja esikus vedelevat ketast uudistanud. Julgem neist isegi võttis korra kätte ja ütles, et arvab Kanterist hulga rohkem kui varem:).
Töökaaslane tsekkis uudistest mu eestikate sooritust ja tahab läbida ka mõne ala. Viimati oli startinud kaugushüppes ntx 11. klassis.
On tekkinud taas mingi huvi mitmevõistluse vastu ja ka minu vahepeal kustunud organisatoorne külg on ärganud.
Tahtsin öelda, et septembri lõpp/oktoober toimub Raasikul Mudakümp. Tõenäoliselt esimesel korral see klassikalise 10-võistlusena see ei toimu, aga mitmevõistlusena küll. Kas kavas on siis 4-, 5-, 6-, 7-, 8- võistlus või siis kombineeritud 10-võistlus, selgub võimalustest. Igaljuhul see toimub ja kui tõesti jooksumehi ei ole, siis kasvõi kuulijänni mitmevõistlusena. Veksel on välja antud. Hetkeseisuga otsin netist, kas kusagil müüakse kasutatud oda ja kuuli. Kõrgushüppematte vaevalt jaksan sebida, aga noh, millestki algab iga asi.
Hoian kursis!
Seni aga tehke omi trenne edasi.
Pedaalige, ujuge, suusatage, uisutage ja olge lihtsalt häppid!

Heiko alias vanapagan

26.juuni 2008 - Viitna Triatlon

2008-07-28T23:48:00.003+03:00

Viitna Triatloni olümpiadistants peaks olema 1/4 pikkusega klassikalisest Ironman-triatlonist (U3,8km+R180km+J42,2km), kuid mulle segastel asjaoludel tuleb esimese alana ujuda siiski ebaproportsionaalselt pikk distants (1,5km). See on olümpiatriatlonis niiviisi kombeks, mis tähendab, et kehvema ujumisoskusega triatlonistid (nagu mina) on sunnitud andma avaalal paljudele konkurentidele päris pika edumaa... Õigupoolest on ennast isegi imelik triatlonistiks nimetada, kui paremad oskajad ujuvad lausa 2x kiiremini...

Positiivse asjaoluna saan ma sellest ehk kunagi üle, kui võtan ette 1/2-Ironman-triatloni, milles tuleb ujuda "vaid" 1,9km (või täispikas Ironman-is 3,8km), sest siis on jalgrattasõit ja jooksudistants tunduvalt suurema osakaaluga, mis kompenseerivad paremini mahajäämust ujumises. Kuna triatloni-võistlusi korraldatakse erinevate pikkustega, siis on harrastajatele vastu tulles lühematel distantsidel ka ujumine tunduvalt lühem. Antud olukorras oli nendest variantidest mulle kahjuks vähe abi.

Olgu siis lisatud, et pärast 2x750m ujumist Viitna Suures järves kulgeb rattadistants 40km (2x20km) maanteel ja lõpuks tuleb joosta 10,2km (6x1,7km) valdavalt metsarajal.

Eraldi võttes pole ju olümpiatriatloni üksikalade pikkused sugugi müstilised ja seepärast sai järjekordne start Viitnal tehtud ilma pikemalt mõtlemata. Eks trenni on tehtud omajagu, niiet päris mõtlemata ettevõtmine see siiski polnud - sel suvel rohkem rattasõitu ja vähem jooksukilomeetreid, aga ujumisoskus on ikka samas seisus... Treeningtundide suurem hulk tuleks kindasti tulemusele kasuks, aga elu on näidanud, et julge pealehakkamise korral võib huvi triatloni vastu süveneda isegi vähese treenituse baasilt!

Kõige olulisem ongi veenduda selles, et ujumisoskus oleks piisav veedistantsi läbimiseks. Rattasõit ja jooksmine erioskusi ei nõua, kusjuures jooksudistantsil on kõndimine lubatud.

Seega, kui on olemas vastav varustus ja võistluse reeglid sobivad, siis rajale!

Mul õnnestus kogu distants läbida eelmisest aastast 5 minutit kiiremini ja see on täiesti piisav, et sooritusega rahule jääda !

Tulemused: http://www.triatlon.ee/docs/tulemused/2008/viitna_tri/st5_2_yld.pdf

Tšeki värki - suvel on mitmeid triatlone veel tulemas - täpsem info Eesti Triatloniliidu kodulehel: http://www.triatlon.ee/

Laupäeval sain esimese ümmarguse

2008-07-28T11:52:00.003+03:00

Nulli. Kui teibas algkõrguse 2.20 maha ajasin naljatasin semudega, et ma pole mitte kunagi ühelgi alal kümpis nulli saanud. Teisel katsel 2.20 alistus ja võitude rada jätkus... kuniks...

Laupäev algas vara. Kell äratas 6:00 ja oli suur tahtmine edasi põõnutada. Aga võistlustahe sai võitu ja 30 minuti pärast peale kerget võileiba ja kohvi, olingi roolis suunaga Tamsalu staadionile, kus Los Torose ühepäevane kümnevõistlus harrastajatele korraldati juba 12. korda!

Õnnega pooleks on tagantjärgi hea rääkida, et vajutasin pisut rohkem kui liikluseeskiri lubab. No ei arva ju keegi, et politseinik kell 7:30 hommikul tööpostil istub ja mõõdab varajaste kiirustajate kiirust. Aga nii siiski oli ja tänud dzhiibimehele, kes löögi enda peale võttis...

Jõudsin täpselt 15 minti ennem rivistust ja vallavanema/koolidirektori avakõne kohale. Peale osavõtutasu tegin paar ringi kruusastaadionil soenduseks ja higimull oli otsaees. Jube palav juba pool üheksa hommikul. Tegelikult oli kogu päev väga soe ja ilus ilm. Parem ikka, kui vihm ja libe... ehk pisut liiga tuuline vaid.

Kivila ja Tiits juba venitasid ja soendasid lihasmasse... oli juba ette selge, et Kivila kavatseb oma esikohtade seeriat jätkata ja Tiits talle korraliku lahingu anda. Ma trükkisin vanameistri(Heiko) eelmise aasta tulemuse välja ja arvasin, et see on hea plaan, mida täita või hea õnne korral ka ületada.

Tegin seekord sihukese seeria:
100m 13,07
kaugus 5,55
kuul 10,97
kõrgus 1,75
400m 1,00.06
tõke 21,..
ketas 27,05
teivas 3,05
oda 29,...
1500m -

jooksud sihukesel pinnasel olid rasked. Ketas lendas vähe, aga oda soenduskatsel väänasin jala välja ja sealt ka minu esimene nulli põhjustaja. Oda sain ilma hoota paigalt ära visatud, kuna aastaid tagasi vanade olümpiaalade võistlusel tuli paigalt oda lausa mõlema käega visata... 1500m jooks kahjuks oli võimatu. Ühel jalal kaheksa minutiga läbi kepselda polnud ka reaalne ja nii ma oma esimese nulli 1500's saingi. Aga pole hullu, väidetavalt on Mart Vildi 1500 rekord nüüd lõpuks üle 40 aasta hiljem alistatud Nurme poolt.

Hea oli see, et tegelikult polekski suurt vahet olnud, kas jooksin või mitte see 1500 meetrit. 3822 punni oli mul 1500 starti minnes ja olin kuuendal kohal ja ka lõppjärjestuses jäin kuuendaks. Kivila võitis ja Tiits teine, mõlemad üle 5 kilo... Kolmas 4,6 ja neljas 4,5 kopikatega.

Võistlusest ka pisut. Sponsorite ja toetajate hulk on korralik. Iga mees kes lõpetas sai kotitäie Hagar Pagarilt küpsetisi ja maiustusi. T-särk igaühele ja esimesele kümnele Nike jooksusärk. Väga hästi korraldatud üritus. Kohtunikud abivalmis ja kui jala välja väänasin oli kohe abi nii võistlejatelt kui kohtunikelt. Üks ütlemata vahva spordipäev - tänud Tamsalu/Los Toros/John perega, kes Värskat tõi ja kõik teised kes olid asjaga seotud.

Kui tulemused kuskile netti ilmuvad, siis näeb täpsemalt, mis ikkagi juhtus. Sport!

Aerobike.ee paarissõit

2008-07-26T13:34:00.009+03:00

Olgugi, et Rait astus ka seekordsel paarissõidul joonele (ning esines küllaltki hästi), et õnnestunud mul ikkagi veel seda meest elusast peast näha. Oleme ju justkui ühest klubist ja aastaid suhelnud juba, aga üksteist näinud (vist) veel mitte. Lihtsalt potentsiaalsete paariliste otsimise ja vahetamise saginas sattus lõpuks nii, et Raidul oma ja minul oma. Minu paariliseks sai Mari-Liis, kellega me varasematel etappidel küllaltki sarnast tempot üles näidanud olime -- kord oli tema koht-paar ees, kord jälle mina. Kuna ma sõitsin paarissõitu esimest korda, siis oli mul paarissõidutehnika küllaltki ebakindel, aga kokkuvõttes sujus see siiski üsna hästi. (Fotod: Aerobike.ee)

Stardist oli minek kohe hea ja kiirus kasvas kergesti üle 40 km/h. Just siis, kui tundus, et on kõige parem minek, laksasid kaks väga aerodünaamilist meest perfektses sõidujoones meist nagu postidest mööda. Õhk ei liikund. Hetkeks välkus Cervelo raam, Zipp-i ketas vihises läbi õhu nagu samurai mõõk ning läinud nad olidki. Järgmisel hetkel sulandusid nad juba silmapiiri lähedal kaugusse suunduva asfaldiga ühte. Tegu oli tõenäoliselt nende meestega, kes hõivasid tabelis teise koha:

Aga meilgi jätkus sõit üsna muljetavaldavatel kiirustel. Raja lõpupoole hakkas juba tekkima selline tunne, et tuleb erakordselt hea tulemus, aga lõpuks tuli koht ikkagi sinnakanti, kus tavaliselt. Lihtsalt kõigil olid kiirused muljetavaldavad. Ei tea kas tuul kuidagi soosis seda sõitu? Igatahes enamusel on keskmised kiirused tunduvalt suuremad kui eelmisel korral samal rajal. Võitjate oma jäi ainult õige napilt 50 km/h-le alla. Aga ikkagi oli tunne väga hea.

Nimed	Aeg	Koht	Keskm. kiirus
Rait Põllendik/Alo Alunurm	27:20,39	51.	39,06 km/h
Taavi Tänavsuu/Mari-Liis Juul	28:39,45	63.	37,26 km/h

Suunto arvas seekord asjast selliselt (Kiirus/vahemaa mõõdetud GPS-iga, seega pisut ebatäpne. Klõpsa pildile, et suuremalt näha.):

Eile käisin tartaanil

2008-07-18T09:24:00.003+03:00

Lugu algas nii, et eile päeval BP rahvaga lobisedes (Skype+GChat) viis selleni, et otsustasin minna Kalevi staadionile.
Muidu poleks see märkimisväärt sündmus, aga kuna kord aastas käin, siis võiks pisikese kokkuvõtte ikkagi teha.

Kohale jõudes selgus et pilet on juba 25 EEKu aga peale ei lasta, sest kohekohe pidi algama vabaõhu etendus.
Teretulemast, spordiväljakuid kasutatakse juba tsirkuse tegemiseks.
Heaküll... kuna tahtsin kindlasti oda/ketast pihku võtta siis TSH asemel lendasin Audentesesse. Seal on tartaanile pääsemise luba juba 50 EEKi.

Hakkasin aga otsast alasid tegema... Tõke/teivas loomulikult on oletuslikud tulemused, tegin vaid mõned tõkked/mõned teibahüpped ilma latita. Teiste alade andmed on sammude või silmajärgi mõõdetud... aga orienteeruv seis on täna sihuke:

4,5 kilo teeb ära ilmselt võistlusel hea õnne korral. Ei pea ju seal 2 tunniga kõik alad tegema.
Küll aga nii vanad vigastused kui uued andsid endast kohe alguses märku. Samas kannatas ilusti lõpuni teha kõik alad.
Hea seegi!

Samas tekkis sihuke mõte, et kümp on ikka jube raske ala. Pigem kaldub see vastupidavusalade valda tõepoolest.
Mõtlesingi, et äkki spetsialiseeruks mehed? Võtaks ühe ala ja hakkaks hoopis sellega tegelema "süvendatult"?
Kui te peaksite sihukese valiku ees olema, et mingi kergejõustiku/staadioni alale spetsialiseeruma (või 2-3) siis mis oleks teie valik?

Aerobike.ee temposõidu VII etapp

2008-07-10T08:51:00.007+03:00

Peale pooleteisenädalast pausi spordist ja liigsöömist-joomist (seoses nelja perekondliku suursündmuse kokkulange(ta)misega) hüppas maamees (ok, mitte päris külast vaid ühest väikesest alevikust) kohe eraldistardipüssi otsa ja paugutas päris kõvasti. Seekord Muugal, Aerobike.ee temposõidu karikasarja kõige lühemal ja intensiivsemal etapil, kus reaalne keskmine pulss kiskus teoreetilisest maksimumist kõrgemale. Tegu oli siis Söeterminali tee 9 km. etapiga.

Arvestades, et mul kiirus ja jõud on palju nõrgemad omadused kui vastupidavus ja seega väga intensiivne lühiajaline sõit eriti ei sobi, oli tunne pisut parem kui eelmisel, poole pikemal, etapil. Koht oli seekord 62. 83-st (eelmine 58. 70-st), keskmine kiirus 34,3 km/h (eelmine 33,3 km/h, kusjuures esikümne-meeste keskmised kiirused olid mõlemal etapil enam-vähem samas suurusjärgus, v.a. eelmise etapi võitja, kes teistest tunduvalt kõrgema 48,0 km/h torust välja pigistas). Võrreldes eelmisega oli see rada ka tunduvalt tuulisem.

Siin ka seekordsed andmed ja graafikud (klõpsa pildile, et lähemalt vaadata):

Ja ka mõned pildid:

Maamees version 2

2008-06-28T23:38:00.002+03:00

Jaanipäev on möödas. Liha on pisut ampsatud ja pilkut lipsu taha lastud.

Mis maamees tegi täna? Trenni :)!

Alustuseks niitis muru kettaheite väljakul. Siis lõhkus puid ja saagis hagu jõusaalis.

Jube kus on sääski õues. Maamees ei kasuta odekolonni. Ta laksab kaenla alla puhast OFFi! Üleeile tapsin 1000 sääske, aga looduse vastu ei saa. Keemia peale ja siis kannatab jõudu teha. Eks proovi ise, kui 32 kg sang peakohal ja samal ajal sääseraisk otsustab augu puurida kannikasse...

Aga jah, suvi on ilus aeg! Kes trenni teeb, see Ginni joob. Homme on EM finaal - eks näis, no mis elu see on... meenub kui Naissaarel Johniga surusime kokku purke vist 24 kg sangaga ja oli kole lõbus! Ja mingi hetk kui kogu Naissaare rahvas tahtis magada tuli mingi härg ja võttis sanga väikse sõrme otsa ja viis minema... on ikka jõujunne olemas!

Ilusat saabuvat Juulit, Black Pole rahvas!

Elu esimene eraldistart Hageril Aerobike.ee sarjas

2008-06-13T10:12:00.020+03:00

Pärast pikki sisemisi kõhklusi ja kahtlusi, siis kui enam ei leidnud ühtegi ettekäänet miks mitte minna Aerobike.ee karikasarjas eraldistarti proovima (kõik vähegi töötavad ettekäänded olid juba viiel varasemal etapil ära proovitud) otsustasin lõpuks sel kolmapäeval, et aitab viilimisest, nüüd on minek. Pealegi tuli start peaaegu et koduukse alla (ok, tegelikult 10 km. kaugusele Hagerisse, a noh mis see 10 km. maanteerattaga soojenduseks ära visata niiväga on).

Ilm oli hall ja aeg-ajalt ähvardas vihmaga, aga suurem sabin jäi siiski olemata ning asfalt oli valdavalt kuivapoolne. Starti jõudsin siis, kui enamus oli juba startinud. Mitmed olid ka juba lõpetanud. Kirevais värvides eraldistardikauboid pakkisid parasjagu kokku oma ketasjookse ja tilgakujulisi kiiverid. Kellegi umbes selline püss seisis auto najal -- ülikerge, peensusteni aerodünaamiline ja tõenäoliselt umbes 100000 EEK hinnaklassist. Sel oli isegi mingi stemmi mutter vist karbonist või titaanist ja tilgakujuline. Keegi oli ametis televisioonile intervjuu andmisega. Keegi finisheerus parasjagu tumedate klaasidega kuulikindla bussi saatel (protokollist leiab näiteks nime Tarmo Kõuts?).

Ütlesin siis sekretariaadinäitsikutele, et tere, et olen teil esimest korda, et mis ma nüüd teen ja nii ja naa. Polnud seal midagi, nimi kirja, number selga, ratas stardipuki otsa. Sellel alal kasutatakse nimelt stardipukki, kust esmase hoo sisse saamiseks alla sõidetakse. Selline see start välja nägi:

Pulss oli stardiärevusest päris kõrge juba enne, kui viie sekundi piiksud käima hakkasid. Edasi aga vajutasin seierid kohe punasesse.

Kuna proovisin seda ala esimest korda elus, siis ei teadnud muid erilisi eesmärke seada kui et vaataks mis tunne on ja prooviks kas suudan keskmist kiirust üle 35 km/h hoida. Kuna rada kulges valdaval metsade vahel, siis ei olnud tuul väga oluline tegur. Ei olnud ka erilisi tõuse-laskumisi. Seega puhas väntamine, peaaegu nagu trekil (mitte et ma oleks trekki kunagi elus isegi kaugelt näinud, aga siuke ettekujutus tekkis).

Rada oli 18 km. pikk ja see tuli läbida küllaltki intensiivselt tööd tehes. Seega vastupidavusest (mis on mul vist tugevam omadus) polnud eriti abi. Küll aga jõust ja kiirusest (mis on mul mõlemad väga nõrgad, eriti kiirus). Pulss oli pidevalt 180-kandis ja sellele vaatamata ei õnnestunud keskmist kiirust 35 km/h kuidagi hoida ilma juba anaeroobsesse tsooni kiskumata. Võibolla raja esimesel poolel ka rapsisin liiga palju. Oleks pidanud stabiilsemalt sõitma. Lisaks avastasin, et aerodünaamika on ikka oluline faktor küll (varem olin ette kujutanud, et see on rohkem proffide teema, kes viimaseid sajandiksekundeid taga ajavad). Näiteks kui ma hoidsin tavalisest maanteelenksust alt ja olin seega pisut madalamas asendis kui pealt hoides, siis tundus, et kiirus paranes u. 0,5 km/h võrra väntamiseks tehtavat pingutust muutmata. Proovisin seda mitmel korral trassi jooksul ja nagu oleks alati selline vahe olnud. Aga mine sa tea ka, inimesel on kalduvus näha seda, mida ta otsib ja ootab.

Finishijoone ületasin küll juba erakordselt kiirelt hingates ning peaaegu sellise tundega, et tahaks oksendada. Huvitav mul tekib sageli tugevatel pingutustel, mis kestavad mõnevõrra kauem kui paar minutit, selline oksendamise tunne. Näiteks kõrgema intensiivsusega lõigutrennis on see ka suht tavaline. Kas see on normaalne või teen ma midagi valesti? Igatahes kõlas kohtuniku vile ja viimase pingutusega olingi üle finishijoone selliselt:

See on aga stiilinäide kõvemate tegijate finishist:

On ikka vahe küll. Minu tulemuseks lõpuprotokollis tuli 31:20:48, mis andis üldarvestuses 58. koha 70-st. Siin ka väljavõte sellest, mis Suunto asjast arvas (klõpsa pildile, et suuremalt näha):

Kiirus on mõõdetud GPS-iga, seega võib esineda mõningasi ebatäpsusi.

Pärast finishit toetusin rattale ja mõtlesin pisut elu üle järele :) Ühesõnaga, tunne eriti hea ei olnud. Võimalik ka, et ma ei olnud veel piisavalt taastunud kolm päeva varem tehtud 55km-sest maanteesõidust keskmise pulsiga 165 ja keskmise kiirusega 30,5 km/h. Siis aga otsustasin, et tegelikult oli esimese korra kohta hea kogemus ja tulen teinekord jälle, tegin mõned venitused ning väntasin rahulikult kodupoole tagasi.

Fotod on pärit siit.

Cooperi test 2008.05.21

2008-06-02T11:06:00.004+03:00

Järjekordne Cooperi test toimus nagu eelmiselgi aastal - Kalevi staadionil täpselt 10 päeva peale Tartu Jooksumaratoni. Ilma erilise ettevalmistuseta annab 12-minuti jooksu tulemus teada, kas ülekaalus on kiirus, vastupidavus või hoopis väsimus. Sügise hakul, 29. augustil parandasin samal rajal isikliku rekordi 3285m-ni, kuid Raineri lõpukiirendus andis tulemuseks koguni 3333m!

Mõnus õhtupoolik oli kohale meelitanud üllatavalt palju rahvast. Päke paistis ja puhus kerge tuuleke. Kalevi staadionile kogunesid(ajalises järjestuses) Riho, Rait, Anti perega, Rainer ja koer. Kõik vabandasid erinevaid põhjuseid, miks rekordiüritusest midagi välja ei tule. Riho seadis eesmärgiks joosta lõpuni, et tagada endale koht BP edetabelis! ÕIGE (kuigi tehnilistel põhjustel on ametlik edetabeliga siiski veel koostamata)! Stardis oli ka Rainer, kes arsti nõuandeid silmas pidades siiski pikalt ei pingutanud.

Mul polnud enesetunnne suurem asi, sest tundsin ennast väsinuna. Lõigutrenni olen sel kevadel väga harva teinud ja poolteist minutit staadioniringi kohta oleks 2008 aasta treeniguid-võistlusi arvestades iseenesest juba maksimumkiirus. Soojenduse käigus tegin ühe kiirema ringi 1:25-ga, mis polnud väga hull pingutus, ent ei tulenud ka kergelt - pulss jõudis finishisirgel 171-ni. Vähemalt sain enam-vähem teada, mis tunne ees ootab... Eelmise nädala trennid ja TJM olid omajagu väsimust kuhjanud, mistõttu värskuse leidmine VAID 12-minuti jaoks vajas tõsist keskendumist.

Niisiis tuli joosta omas mahlas ning jõuvarusid enam-vähem ühtlaselt jagada, et ikka minimaalselt 8 ringi täis saaks. Algus oli paljutõotav, kuid juba teisel ringil vajusin temposse, mis enam sugugi ei rõõmustanud. Siiski püsis kiirus alla 4min/km ja pärast 4 ringi läbimist leidsin juba võimaluse tasapisi tempot uuesti tõsta.

RING AEG (HRavg/HR ringi lõpus)
1. ring 1:21 (157/169)
2. ring 1:29 (169/170)
3. ring 1:31 (172/172)
4. ring 1.32 (172/174)
5. ring 1:31 (175/176)
6. ring 1:29 (178/179)
7. ring 1:29 (179/181)
8. ring 1:24 (182/184) seega 3,2km vaheaeg 11:46

Lisaks jõudsin 21 sekundiga katta veel 100m, mis teeb kella 12:00-ks ca 66 meetrit (183/183). Seega läbisin 12 minutiga 3266m.

Täna on muidugi hea öelda, et mõningase kiirusetrenniga pole 3,3km sugugi palju tahta ja tegelikult on ka BP-rekord käeulatuses (juhul muidugi, kui vanameister Heiko vahepeal oma tulemusi ei avalda...). Järgmist Cooperi testimist lähiajal plaanis pole, aga selle eest on kõigil võimalik seni salatrenni teha.

Viljandi-Kõrvemaa-Viljandi

2008-05-09T00:52:00.003+03:00

Maikuu algas erakordselt tiheda spordiprogrammiga, sest juba esimesel nädalal otustasin startida kolme minu jaoks olulise sarja osavõistlusel:

1. mai - 79. Suurjooks ümber Viljandi järve (11,4 km) - Järvejooksude sari
3. mai - Sportland Kõrvemaa Kevadjooks (16 km) - Kõrvemaa neliküritus
4. mai - 8. Mulgi Rattamaraton (55 km) - Elion Estonian Cup rattamaratonide sari

Viljandis läks hästi, sest ilus ilm, soodne stardipositsioon (esimese 300 grupist) ning hea füüsiline vorm võimaldasid taas selle raja isiklikku rekordit parandada - ajaga 47:32 olin üle minuti eelmise aasta tulemusest kiirem. Tundub, et jõusaali-külastustest on jooksukiiruse parandamisel rohkem kasu, kui talvistest suusatamisest (sel talvel sain suuskadele vaid ühel päeval).

Õnnestunud Viljandi järvejooksu põhjal lähen kindlasti ka Tartu Jooksumaratonile varasemast kiiremat aega (2007. a. 1:33:39) üritama. Hea õnne korral võiks ajaga alla 1:32 isegi napilt esimese 100 finišeerija hulka pääseda !?

Viljandi järvejooksust 2 päeva hiljem oli Kõrvemaal tagasihoidlik plaan viibida 16km künklikul metsarajal maksimaalselt 1 tund ja 10 minutit ehk tempokrossi sooritus. Väsimuse foonilt tuli 1:08:52 üsna raskelt, kuid antud oludes on põhjust tulemusega rahul olla. Kõrvemaal oli tõeline rannailm - päike lõõskas ja tee tolmas ! Mitmed kaasvõistlejad kurtsid juba enne starti, et suu kuivab! Rajal olid igati abiks ka 2 joogipunkti.

Järgmisel päeval siis taas Viljandis - algas Elion Estonian Cup Rattamaratonide sari.

Mulgi RM-ile läksin lihtsalt mõnuga pikka aeroobset sõitu tegema ja ajalisi eesmärke ei püstitanud, sest juba nädala pärast ootab ees Tartu Jooksumaraton! Kuigi läbitud jooksudest jalgades otseselt mingit ebameeldivust ei tundnud, sain juba Viljandi esimestel tõusudel teada, et kogunenud väsimus ei võimaldagi pulssi eriti kõrgele ajada. Õnneks võimaldas jõukohane tempo enne 3 tunni möödumist finishini veereda ja jalgade jaoks olid piinarikkad vaid viimased 10-12 kilomeetrit... kui tempot alla lastes jalgadesse enam värsket jõudu eriti ei lisandunud.

Eks parim treening on ikka võistlus ja seepärast tuleb ka sel suvel veel mõnel nädalal korraga mitmes sarjas rajale minna. Iseasi on see, et iga osalemine võistlusel ei tähenda tingimata rekordiüritust, võivad olla ka muud plaanid.

Läänemaa MV 10 km maanteejooks, Haapsalus

2008-05-09T00:26:00.004+03:00

Kui ma eelmisel kevadel Otepää-Tartu maratoni käisin jooksmas, siis arvasin tõsimeeli, et taolisi väikesearvulise osvõtjaskonnaga jookse EKJL-i kalendris rohkem pole. Eksisin.

Laupäeval, 19. aprillil Haapsalu veekeskuse ette jõudes oli stardini jäänud vähem kui pool tundi, kuid staadioni ümbruses ei reetnud miski peatselt algavat põnevat meistrivõistluse algust. Samas märkasin Kaja Valsi soojendust tegemas ja seega võisin olla kindel, et jooks ikkagi toimub.

Peatselt ilmus välja ka võistluste korraldaja ja peakohtunik, kes lubas lahkelt omale sobiv number valida ja ennast osalejaks registreerida, mis muuseas oli tasuta! Aha, korduvkasutusega numbrid olid riidest ja paeltega, niiet võisluste ajal oli võimalik tuvastada nii eest- kui tagantvaates neid võistlejaid, kellel tagasihoidlik rinnaümbermõõt lubas paelad sõlme siduda.

Kahjuks ei olnud enne starti võimalik rajaga tutuvuda, sest puudus illustreeriv joonis ja pöördepunktides rajanäitajatele polnud samuti mõtet loota... Mind kui osavõtjat pidi lohutama see, et ma ilmselt pole ma kõige kiirem ja seega tuleb lihtsalt joosta teiste järel...? Õnneks nii ka läks, sest kohale olid tulnud veel mõned Stamina klubi jooksjad (Urmas ja Harles), kelle järel saigi suurem osa distantsist läbitud, sest möödumiseks jaksu polnud.

Tagantjärele öeldes oli rada tegelikult tõesti üsna lihtne (4-5 vasakpööret väljaspool staadioni) ja eksimisvõimalusi oli vähe, kuid starti minnes oli ometi väike hirm tundmatus Haapsalus eksida.

Lühikeseks jäänud soojendus, jahedavõitu ilm ja jooksuhooaja algus olid seekord takistavateks teguriteks, et maagiline 40-minuti piir jäi sel distantsil endiselt alistamata.

Läänemaa MV 10 km maanteejooksus 19.04.2008,
Haapsalus +6 C, tuul 5 m/s NW, päikeseline

Koht Nimi Sünd. Klubi Aeg
1 Aleksei Saveljev 1980 Stamina SK 0:33.08
2 Sander Vaher 1978 Kaitsejõudude SK 0:33.16
3 Olav Paris 1979 VAK Staier 0:36.54
4 Lauri Luik 1982 Läänemaa KJK 0:36.56
5 Riho Ment 1960 SS Marathon 0:37.18
6 Olev Toom 1988 JK Tempo 0:38.40
7 Urmas Kaljurand 1961 Stamina SK 0:39.36
8 Harles Paesüld 1974 Stamina SK 0:40.12
9 Teno Ilves 1974 Läänemaa KJK 0:40.17
10 Rait Põllendik 1973 Stamina SK 0:40.46
11 Kaja Vals 1968 SS Marathon 0:41.10
12 Mihhail Jutkin 1954 JK Tempo 0:42.21
13 Lauri Tanner 1978 Läänemaa KJK 0:44.56
14 Toomas Paesüld 1979 Stamina SK 0:56.12
15 Martin Lõiv 1998 VAK Staier 1:04.25
Ivan Jutkin 1990 JK Tempo DNF
Andres Laast 1964 SK Sportkeskus.ee DNF

http://www.hermesclub.ee/protokollid/2008/08_laanemaa_10km.htm

XDream 1. etapp Kloogal 27.04.2008

2008-05-08T16:39:00.015+03:00

Ka sel aastal õnnestus meie klubi vastupidavusmeestest, kel sõjavägi pole seiklusisu ära võtnud, komplekteerida klubinimeline võistkond B-rajale.

Kuigi ettevalmistus tiimiliikmete seas oli ebaühtlane mindi rajale rõõmsameelsetena, vaatamata sellele, et Rainer suutis üllatada sissemagamisega, ärgates kell 8:50, kui teised juba 5 minutit olid maja ees kärsitult oodanud - 20-minutiga lendasid õnneks õhtul valmis pandud asjad kotti, pudru soojaks ja kaussi, jook seljakotti, ratas selga ja minekut. Starti hiljaks ei jäänud, aga ega palju aega üle ka ei jäänud.

Startisime 137. kohalt jooksuetapile, kus juba esimeses punktis oli piisavalt ekstreemsust, kui see 500-pealine korraga kitsaste koridoridega ja üle 2m seintega varemes punkti võttis. Ei läinud palju aega, kui jalad põlvini mudased olid ja jätkata tuli lisaks mudale veel raiesmikel, kus vaheldust pakkusid mõnusalt jaheda veega ojadest läbijooksmised. Jooksuetappi võtsime suht rahulikult - arvestades hetkevormi ja äsja söödud pudrukogust oli see hea mõte. Peale jooksu olime 56. kohal ja võtsime rattad.

Esimesed RO-valikud tegime juba jooksu ajal ja algus läks lihtsalt. Jätkasime peaaegu sama kindlalt, tehes häid ja väga häid valikuid. Oleks saanud küll veidi kiiremini, kuid Margus pole veel oma vormiajastusega nii kaugel. Kui jõudsime lisaülesande juurde (olime siis juba 18. positsioonile tõusnud), kus tuli hinnata lageda peal paistvate märkide kaugusi (3tk) ja nende kauguste summa siis lõpuks kohtunikele esitada, oli meie üllatus suur, kui vastus "1700m" andis meile 0 minutit trahvi iga mööda pandud 100m kohta. Peamiselt Marguse terava ja täpse silma tõttu olime tõusnud 12. kohale ja jätkasime heas meeleolus mööda optimaalseid radu kuni rattaalani, kust ühe jooksuetapi kaugusel oli kanuuetapi algus.

Kanuuetappi alustades positsioneerisime end 11. kohale. Mööda Klooga järve kanuuga nühkimise omapäraks oli see, et suures osas kanuu mitte ei liuelnud mööda vett, vaid lohises mööda järve põhjast kasvavat karvast ollust. Naljaks on see, et protokolli järgi langesime kanuuga 39. kohale - äkki see on tingitud sellest, et osad kanuust eraldi jooksjad ootasid paati koju tagasi, aga ei oska öelda. Peale järve juurest rattaparklasse tagasijooksu olime taas normaalpositsioonil (16).

Edasi järgnes selle osavõistluse võtmeetapp rattaga! Seda olime juba pool kanuutamise ajast arutanud, et mida siis teha: valikud olid kas otse läbi raba või suure ringiga mööda metsateid. Kanuust väljudes olime veel seda meelt, et lähme rappa, kuid hetkeline pissipeatus tõi pulsi alla ja ka mõistuse koju. Kaotada polnud ka eriti midagi. Kui punktile lähenedes esimesed võistkonnad vastu veeresid, saime aru, et oli hea valik. Lõppkokkuvõttes võitsime sellega oma jõuvarusid arvestades vähemalt 10-15 minutit ja tõusime 9. kohale, mida siis lõpuni hoidsime. Vahepeal oli ka lisaülesanne, kus tuli 4m pealt kirves puupakku kinni visata, aga see oli suht lootusetu üritus, mis tähendas seda, et oleks võinud kohe kivitakistustega trahviringile minna.

Lõppkokkuvõttes kukkus see osavõistlus ikka väga hästi välja, ajaga 3h38m (võitja 3:22, eelmine 3:35, järgmine 3:41) Polegi normaalrajal nii hästi esinenud. Kord Kubija sprindil saime parema koha, aga siis olid ka mängus kavalad valikud ;)

Teekond ja valikud: link
Tulemused ja muu info: www.xdream.ee

100 päeva hooaja põhivõistluseni

2008-04-30T09:25:00.002+03:00

Raadios ütles, et suveolümpia alguseni on jäänud ei rohkem ega vähem kui sada päeva.
Quo vadis, vormikõver? Ilmad on viimastel päevadel nii ilusad, et vägisi kisub mätta peale ketast loopima. Kas ka sel aastal Cooperit testime?

Muret teevad aga muudkui kerkivad hinnad. Vägisi tahavad takistada rahvasporti - kui olümpia ajaks on õllelele 30% otsa keeratud, siis on kindlasti vähem tõstmist ja kaasaelamist.

Teine asi on muidugi ka Hiina kaupu boikoteerida. Aga kui seda teha, siis selgub, et midagi osta enam ei saagi. Töölaual pilku ringi lastes vaatab igalt seadmelt vastu "meid in chaina". Õige on üldse mittemidagi osta, siis hinnad kukuvad kolinal ja kui ühel hetkel asjad ei maksa enam midagi, siis ongi rahu majas. Ja kui kellelgi pole midagi vaja peale õhu, vee ja armastuse, siis saame ka CO2 probleemist jagu ning maailm saab päästetud.

Cogito, ergo sum.

Kona Craft MTB Kolmapäevakud II. etapp - kah ei pääsenud päris ilma sekelusteta

2008-04-18T21:31:00.005+03:00

Rattajumal (kui niisugune on olemas) oli möödunud kolmapäeval Saku metsadesse suunanud üle saja rattasõbra :) Startisin seekord viimasena ja lõpetasin koos hämaruse saabumisega. Ainult kahjuks polnud asi teps mitte selles, et stardijärjekord NII pikk oleks olnud et kõik rajalesoovijad kahe tunni sisse poleks ära mahtunud, vaid selles, et ma, tainas, starti hiljaks jäin. Õnneks lubas Porter Racingu sõbralik kollektiiv korraldajatena mind siiski veel kell 20:02 rajale.

Üksi lõpus sõita polnud viga: sai rahulikult omas tempos minna, päris hämar veel ei olnud ka, linnud laulsid, sinililled õitsesid, konnad krooksusid ja paar metskitse kargas kah rajast üle. Tulemust polnud eriti olla, aga eks enamik energiat oli kulunud starti jõudmisel üksi tuulte ja ajaga võitlemisele, seierid punases. Pärast veel lõõgastav väntamine koju tagasi ja läkski päris korralik rattapäev kirja.

Oleks vaid iga laupäev selline

2008-04-12T23:37:00.002+03:00

Siis kui maamees heietab mõtteid kevadkünnist ja uuest traktorist, jälgib tuulesõltlane prognoose ja online ilmateadet. Täna oli soe, tuul ja sõbrad enamuses surfamas.

No mis sa hing veel oskad tahta, juba 12 ajal, kui päike paistis lagipähe, keris tuule üles ja puhus õhtuni välja. Sai niisama triibutatud lainetel mida tiiburid tekitasid, hüpatud kõrgemale kui eales Bubka on teibaga hüpanud ja viibitud värskes õhus Katariina kail / Paljassaare rannas.

Loodusjõududega nalja teha ei maksa, aga kui suudad neid talitseda, siis on õhulennud meeletud. Len10, üks ekstreemsemaid lohesurfareid siin videos, kes viitsib downloadida ja vaadata: http://www.kiteforum.tv/video/LEN10_in_Capetown.html

Tervitusi ja kui tuul ei puhu, siis tartaanil näeme :)!

Kuidas saavutada eesmärk - ehk lugu sellest mil moel 3727 punnist 5197 punnini kümpitulemuse viisin

2008-04-07T21:33:00.003+03:00

Sobrasin nädalavahetusel perekondlikus arhiivis ja välja tuli huvitav vihik. Selline mõnus 2 kopikaline, joonitud! Kasutatud vaid esimesed paar lehte.

Peale 2001 aastal toimunud esimest Kudu, kus Rihoga koos kümppi tegime Tartus, istusin sügisel lauataha ja panin kirja 10 käsku, mida treeningul vaja teha, et tulemust parandada:

100m tarvis kiirendusjooksud raskustega turjal/jalgade ümber või mäest üles
Kivide loopimine looduses/heitmine
Kükid ühel jalal ja/või kang turjal
1500m jooks järjest 200m kiirendus / 200m rahulikult
110m harjutada spagaati tõkete ületamiseks
Ketta jaoks jõutrenn sarnaste liigutustega
Teiba jaoks avasta maailma
Kaugushüppes sihi pakku ja lihvi tõuget
Kõrgushüppes tõsta käsi ja puusi+jalgu
Mõtle, keskendu ja häälestu vaimselt

PS! Lisaks igal hommikul: kätekõverdused + kükid.

Oli mis oli, aga 2004 ehk kolme aasta pärast, peale plaani kirutamist, olin 5 kilo meeste klubis. 2004 sügisel enam lauataha ei istunud ja jäin vanale rasvale lootma - uut plaani ei teinud. Tulemus jäi +- 100 punni ja 5 kilo kättesaadavaks ka ilma erilise trennita. Täna on kahjuks olukord, kus tahtmine hakkab vaikselt taas peale tulema edasi arenemiseks, aga tervis ja lihas pole enam see.

Saagu mis saab, suvel äkki tartaanil näeme :)

Maastikurattakolmapäevakud algasid pauguga

2008-04-03T17:29:00.011+03:00

Vaevalt oli lumi jõudnud rattaradadelt sulada, kui juba hakkas pihta tänavune Kona Craft maastikurattakolmapäevakute sari. Nädalavahetusel oli veel u. 10 cm. lund maas, kui me käisime velo.clubbers.ee rattafoorumi-rahvaga rada üle vaatamas. Siis oli rada valdavalt lume all ning seal sai parimal juhul teha sellist võistlust, et kes suudab kaugemale vändata enne kui jala maha paneb, kusjuures võitja tulemus oleks tulnud vast 15-25 meetri kanti. Aga kolmapäeva õhtuks oli rada kenasti puhas ning isegi mitte eriti porine.

Niisiis, võtsin ratta ja sõitsin kohale. Ütlesin, et tere, minu nimi on see ja see, olen teil esimest korda ja tahan ka startida. Number ja kiip külge, pajehhali. Keegi soovitas veel hetk enne starti, et sõida esimene ring rahulikult ja tutvu rajaga. See soovitus aga ununes miskipärast kohe ära ning jõudsin juba tuurid üles võtta enne kui rada suundus metsavahele. Seal hakkas ta küngastel looklema siia-sinna, üles-alla ning mind koos rattaga endaga kaasa loopima kuhu aga tahtis. Suutsin vaevu-vaevu vältia vastu puid sõitmist, rajalt välja lendamist ning üle lenksu käimist.

Esimesest ehmatusest üle saanud, hakkas mulle meenuma, et ma olen ju viimased kuus kuud ainult kruusateedel ning asfaldil sõitnud, mis erilist ratta valitsemise oskust ei nõua. See rada siin aga sellega ei lepi. Valmistusin just hoogu maha võtma ja asja rahulikumalt võtma, kui jäin miskipärast nagu kuhugi kinni ja järgmisel hetkel kargas küngas, mis oli seni turvaliselt rataste all püsinud, mulle ootamatult näkku.

Ma ei saanud esialgu aru, miks ja kuidas ma kukkusin. See käis kõik nii kiirelt. Maapinnaga tõtt vaadata ja elu üle pisut järele mõelda ei olnud ka õnneks või kahjuks mahti, kuna tagant lähenes juba järgmine võistleja ja mul oli äsjastest kogemustest Hiiu küngastel veel adrenaliin sees. Kähku püsti, lenks otseks, rattaselga ja väntama. Viimane tegevus aga enam ei õnnestunud -- tagumise käiguvahetaja litrite osa oli purunenud ning väändunud üles kasseti vahele. Kõik. Vaevalt mõnisada meetrit sõidetud, esimene ring lõpetamata, adrenaliin läinud, tuju langenud. Tõstsin ratta rajalt kõrvale, rahunesin maha, kangutasin käiguvahetaja kuidagimoodi kasseti küljest lahti ja vantsisin starti tagasi, ratas käekõrval, kett rippumas. Tehtud.

Seekord läks siis selliselt, et tulemuseks sain kirja nulli ning lisaks sain õhtul aru, et mul ikka vasak õlg valutab ka sellest kukkumisest. Siiamaani valutab. Aga ülejärgmisel korral olen jälle kindlalt kohal (järgmisel korral, 16.04, mõtlesin hoopis teha oma avasõidu maantee-eraldistardis Aerobike.ee sarja raames ja vaadata, mis tunne on. See esimene etapp toimub aga juhtumisi samal ajal MTB kolmapäevakute järgmise etapiga).

Suusatamise asemel - imitatsioon Kõrvemaal 15.märtsil 2008

2008-03-24T19:01:00.013+02:00

Sportland Kõrvemaa Nelikürituse esimene etapp oli minu jaoks debüüt kepikõnnis. Lumevaese talve tõttu sain suuskadele vaid ühel päeval (Firmaspordi Talimängude suusasprindiks) ja seepärast oli nelikürituse suusavõistluse asendamine suusaimitatsiooniga minu jaoks igati tervitatav lahendus. Uuendatud võistlusjuhendi kohaselt tuli valitud rada läbida suusa- või kõnnikeppidega kas joostes, kõndides või matkates. Asendusvõistluse eripära arvestades paremusjärjestust ei selgitatud, kuid iga osaleja tulemus registreeriti siiski protokollis.

Kuna plaanisin kindlasti "hoiduda jooksmisest" ja suusaimitatsiooni tehnika kohta oli teadmisi liiga napilt, siis pärast lühikest kiirkursust valmistusin kepikõnni stiili praktikumiks!

16-kilomeetrise raja läbimiseks hindasin orienteeruvalt 2 tundi ja stardinumber 8 lubas julgelt võtta koha sisse esimeses reas. Stardikoridoris ei olnud trügimist ega võitlust paremate positsioonide pärast, kuid stardipaugu kõlades läks suurem osa seltskonnast ikkagi rajale sörkides, mistõttu jalutajate alustamine esireast ei pruukinud just kõigile meelepärane olla. Alustasin retke koos Stamina SK klubikaalsase Villuga, kes oli seeekord samuti valmis jooksmisest aeglsemat liikumisviisi kasutama.

http://gallery.korvemaa.ee/view_photo.php?set_albumName=album13&id=19_IMGP0402

Väheste teadmiste tõttu jääb kepikõnni tehnika ja teooria jutt lühikeseks - ise liikusin reipa sammuga, ning püüdsin kätega keppide abil (vahelduvtõukega) hoogu lisada. Kepi toetasin maha samaaegselt vastasjala maha astumisega ja püüdsin tõukavat kätt pikalt välja sirutada. Kepikõndi harrastanud sõber kinnitas samuti, et keppidest ongi just kasu maastikul liikudes. Kui käed korralikult tõukefaasis tööle panna, siis on õlavöötmele suusatamisega võreldav koormus täiesti olemas. Samas kätele puhkamise võimalusi eriti ei jää, sest paaristõuked ja laskumised kükkasendis ilma suuskadeta ei õnnestu... ;) Nii oligi pideva koormuse tõttu teisel tunnil juba käte liigutamine veidi tagasihoidlikum ning samuti andsid jalad märku tavapärasest erinevast koormusest. Tegevus oli siiski sedavõrd haarav, et liikumiskiirust need kõrvalnähud ei mõjutanud.

Alguses oli tempo isegi üle 8 min/km, mis tähendas, et kogu raja läbimiseks kulub üle 2 tunni. Vaatasin ka pulssi - alguses oli see kenasti alla 140 (bpm), aga tõusudel tempot tõstes kindlasti rohkem. Seega võib kindlalt väita, et taastav sörk on südamele kergem koormus, kui tempokas kepikõnd. Tõusudel proovisime suusaimitasiooni-laadset vahelduvsammu ehk siis rohkem jalalt-jalale hüplemist ja liikumisel olid abiks ka käesolevad kepid.

Kui poolele maale jõudes (8.km) oli kulunud aega üle 65 minuti (ja tulemuseks võis prognoosida aega 2:10 kanti), siis lisas Villu veidi kiirust selge kavatsusega jõuda finishisse 2 tunniga. Erinevalt jooksu- või suusavõistlustest oli kaasvõistlejatest möödumisi distantsil väga vähe. Mõned jooksuga alustanud, kuid matkastiilis jätkavad kaasteelised jäid siiski seljataha ning samuti oli möödujaid, kes tegid kepikõnnile vahelduseks jooksulõike.

Rahulikku kestvussporti harrastav Valdo Jahilo liikus samas tempos ja koormus oli sobiv ka vestluse arendamiseks, kuid pärast TP-d ehk Liptoni tee-peatust tekkis meil paarikümne meetrine vahe, mis tasapisi venis veidi pikemaks. Kuna jätkasime stiilipuhtalt kumbki omas rütmis, siis püsis vahe kuni lõpuni (finishis ligi minut).

Kõrvamaa metsarada sobis ürituseks suurepäraselt - valdavalt lumetu rada oli kohati porine, kuid soisematel kohtadel oli õnneks maa külmanud. Õhk oli niiske ning "võistluse" kestel sadas vahelduvalt kerget vihma ja lörtsi.

Raja teise poole läbisin kiiremini ja jõudsin finishisse ajaga 2:04:28 ja tõepoolest - Villu oli jõudnud finishisse alla 2 tunni (TULEMUSED)!

Finish:
http://gallery.korvemaa.ee/view_photo.php?set_albumName=album13&id=177_IMGP0863

Nüüd on paras aeg võtta lahti jooksukalender ja tutvuda kevadiste võistlustega.
Sel aastal alustan jooksuhooaega taas Nõmme Spordikeskuse juures toimuva maanteejooksuga Nõmme Kevadjooks (5km) 29.märtsil. Samal nädalavahetusel leiab aset Otepää-Tartu Maraton (42,195km).

Edasi tulevad 5. aprillil Eesti ekideni MV (klubide teatejooks kogudistantsiga 42,195km) ja 19. aprillil Haapsalu linnajooks (10km).

Maikuu algab traditsiooniliselt Ümber Viljandi järve jooksuga ja Kõrvemaa Nelikürituse 2. etapp (Kevadjooks samal kepikõnni rajal - 16km) on kohe 2 päeva hiljem.
11. mail Tartu jooksumaraton Otepää-Elva, kus distants ca 22,3km (statistika andmetel olen osalenud juba 12x - mõnel korral siiski 10km distantsil).

Haanja suusamaraton 2008

2008-03-10T16:27:00.010+02:00

Talv on sel aastal olnud suusatajatele nukker, kuid jooksjatele ja ratturetele ehk üle ootuste hea. Estoloppeti sari ähvardas täies mahus ära jääda, aga haanjamehed töid kastanid ikkagi tulest välja ;), kuigi 2x18km rajaga ja ilma surmakata.

Niisiis, olles nädal aega varem jagu saanud oma 2 nädalasest viirushaigusest, mis sisaldas mitut 38-kraadist palavikuga päeva, otsustasin Agrole seltsi pakkuda Haanja maratonil. Teada oli, et erilist kihutamist sellest ei tule, pigem on see võimalus sel aastal esimest korda klassikalist sõidustiili nautida (ka uisutamisi saab sel aastal ühekäe sõrmedel kokku lugeda). Raidiga nädal varem jooksime 5km Käärikul aja peale ja kaotasin talle ajaliselt 12%, kuigi suviti jooksime Cooperit päris võrdselt. Paar päeva enne võistlust oli veel küsimärgiks pidamise määrimine, sest mingi võimalus oli ka hommikusteks miinuskraadideks. Kuid eelmsel päeval oli kõik selge: +5 kraadiga pole midagi peale kliistri valida, lippeks võimalikult kõrge floor (vastavalt rahakotile) ja uusi suuski ostma ei hakanud, kuigi selleks on hetkel võibolla kõige sobilikum aeg. 6:30 alustasime Mustamäelt teekonda ja 9:40 olime Haanjas (3h10min), seda mõningase kiirustamisega.

Erilist sooja ei viitsinud teha - sõitsime korraks põõsataha ja tagasi. Suusk paistis pidavat, aga libisemine oli kehvapoolne. Kui kõlas stardipauk, hakkas kolonn liikuma, vastupidiselt harjumuspärasele suunale. Õige pea tõmbus rada kaheraliseks ja mööda oli päris raske saada - õigemini ei proovinudki ;). Kergelt hakkas palavus kimbutama, kuna ei ole sellise palavusega suusatamise kogemust. Vaevalt, et tempo liiga kange oli, aga palavus tegi olemise väga tuimaks, ja nii oligi esimese ringi keskel mulle kõige raskem - rahvas vuhises mööda ja ootasin juba, millal Argo järgi jõuab. Korra käis isegi mõte, et teist ringi küll ei viitsi. Lasin veel tempot maha ja üritasin võimalikult ökonoomset pikka vahelduvat sammu hoida. Nii jõudis ka härra peamister mulle sappa oma turvamehega, kes pidevalt mõõda sõitis ja siis jälle mind ;) ja Andrust järgi ootas. Kuid siia tulid mõningad pikad laskumised ja kohad, kus sai paaristõuget ühe jalaga tõudates teha. See, manustatav vesi camelbackist ja TP hapukurgid tõstsid nii tuju kui ka enesetunnet. Esimese ringi lõpus libises sall kaelast ära ja tundsin, kuidas keha hakkab oma normaaltemperatuuri saavutama, jällegi läks paremaks. Teise ringi alguses tundsin, et suudan isegi mõnes grupis püsida. Kasutasin oma hädapärast kustumisevastast taktikat, leida endale ees sõitev lummav neiu, kes abistas mind ligi 10km, kuid lõpus paaristõugetega libises ta eest ära.
Viimasel 5 km polnud jõudu kedagi jälitama minna ja kedagi eriti tagantpoolt ka ohustamas polnud, palavus oli ka kadunud ja saigi veel nautida selle aasta viimaseid suusakilomeetreid. Ajee, finishisirgel ikka pingutasin paaristõuked jälle tagataskust välja ;)

Mida siis sellest kõigest arvata? Üldiselt tuleb rahul olla sellega, et Haanja maraton pole viimase 16. aasta jooksul ära jäänud (alates 1992. aastast, kui ta igaastaseks traditsiooniks sai) ja ega see 17. kord mingi erand polnud.

Pisut ka Haanja maratoni suhtarve (võitja aeg/minu aeg) ...
2008 - 64,9%
2007 - 74,1% (pidamine puudus)
2006 - 72,9% (enamvähem ok lipe ja pidamine)
Hetkevorm on ilmselt selline. Eks aeg näitab, kas see on haiguse või treenimatuse süü ;) Huvitav on see, et ka jooksus kaotasin Raidile täpselt selle maagilise 10-12%.

Pilt 1: Stardipauk jahipüssist (vorufoto.ee).
Pilt 2: Peaminister ja ma TP-sse jõudmas (vorufoto.ee).
Pilt 3: Liis Udumäe Estoloppet Tamsalu 2007 (sportfoto.ee)
Pilt 4: Inglid on alati kohal, nagu ka XDreami rajal (vorufoto.ee).

Tark naine taskus - Trenniraamat!?

2008-03-07T20:48:00.003+02:00

Reede õhtu. Sirvin naisteajakirja "Naised". Tundub väga asjalik lugemismaterjal. Palju kasulikke nõuandeid algajale jooksjale ja kepi kõndijale. Aga siis. Oh IMEt! 12. lehekülg:

Rasvapõletuse pulsisagedus:
mehed 220 - vanus
naistel 226 - vanus

Kas tõesti? Krt, ma ei näita seda ajakirja oma naisele! Huvitav, et all väikses kirjas pole soovitatud, et minimaalne trenni/pulsisageduse kestus 40 minutit kuni 1 tund. Jõhker ikka! Naisteajakiri paneb nii mööda? Või ongi see tõde?

Ei, võtan veel ühe pilsneri ja mõtlen järele. Muideks lugesin ka nädalapäevad tagasi meesteajakirja DI või ei, vist FHM. Ja oh IMEt! Saku kuld viib organismist välja rasked metallid nagu alumiinium ja hõbe. Ei no tegelt, seda ma usun igatahes rohkem, et õlu on kasulik, kui et naisteajakirja pulsisagedusejuttu. Aga ajakirjandust uskudes, sõbrad, saate petta umbes 69,75% nagu koliseb.

Head naistepäeva ja jaksu marataoniläbijatele nädalavahetusel. Usun, et viimane võimalusel suusad alla saada sel kevadel!

BP Rajavahetusega võidusõit. Argo esimene, Andre teine

2008-02-25T14:43:00.003+02:00

Pühapäeval 10:15 kogunes paar suusasõpra Pirita kunstlumeradadel.
Võistlus toimus suhteliselt heades tingimustes. Rada võiks hinnada 4- viiepallisüsteemis. Argo tegi Tamme ringil parima aja 1:42 vabas tehnikas! Pisike kokkuvõte/videoreportaazh toimunust:

Homme BP Suusavahetusega sõit Pirtal!

2008-02-23T17:58:00.002+02:00

Kõik see mees kel suusad juba suveks kinni seotud - peatu hetkeks.
Lumi ei ole veel kadunud! Homme hommikul, kuna keegi ärkab, aga no mingi 10:00 vast oled ikka üleval et tulla starti ja teha traditsiooniks saamas BP Suusavahetusega võidusõit.

Nüüd kindlasti mõni arvab, et Räbbit on lolliks läinud või mingi korraliku pilku sisse keeranud. Ei ole nii! Käisin täna Pirita rannas vaatamas kuidas rahvas mõnuga surfab keset veebruari "pakast".
Keegi ei kurtnud, et oleks külm. Aga enne kui tagasi linna sõitsin, põikasin hetkeks suusaraja juurde ja kassanäe: noored mehed ja vanad mehed, kõigil suusad all ja mõnuga küpsetavad kabeli ringi.

Kõrval uisuväljakul käis samuti vilgas tegevus uiskudel. No mida sa veel kostad? Ühed tegelevad suviste surfialadega ja teised 2 km eemal talverõõmude nautimisega. Heaküll, aitab lobast.
Kes üles ärkab, siis kohtumiseni homme stardis! Auhinnaks on osavõtt - privileeg on see kui saad suusad alla 2008 :)

Winter XDream tehtud!

2008-02-07T21:40:00.000+02:00

Veidi hilinenud kirjutis, aga sai osaletud paari nädala tagusel Winter XDreamil. Väike kokkuvõte sellest SIIN.

Müüa suusa ja lumelauavarustus

2008-01-14T11:13:00.000+02:00

Kes sööb sibulat ja kala,
sellel teivas jäik kui tala.

Nädalavahetuse hommikul tõsiselt sügisene või pigem varakevadine ilm tegi ühelt poolt meele nukraks, teiselt poolt rõõmsaks. Tead küll, nagu see teatrilogogi. Üks pool naeris ja teine nuttis. Naerma ajas see, et trussikute väel põõsa taha põit tühjendama minnes ei olnud põrmugi külm. Nutma aga ajas see, et maa oli must kui leib. No 10 cm lumeriba ehk oleks saanud varjust kätte.
Seapõrn ja kuusetaat prognoosib samuti seda et talv jääb sel aastal taeva. St üks talv on möödas ja teine selline nädalane talvepoiss peaks veel tulema, kui hästi läheb...
Selle prognoosi peale panen ma oma lumelaua ja suusad müüki! Hea hinnaga! Jalanumber 43-44 ja klambrid/saapad ka - ehk täiskomplekt. Kuutsekal ikka lund on kui mujal pole ;-)

Aga mis head veel nädalavahetusel oli mis tõi naeru näole? Hinnad tõusevad nii mis mühiseb aga ma sain poest Pilkut 3.90 EEK per pudel. No tõesti soodne, Pilsner, see on odavam kui piim, joo pilsnerit! Tervis, eks!

PS! Kas keegi peale minu laupäeval Alfa 2008 starti ka tuleb - otseülekanne Kaleb Sport kanalil!

Jõuluporter II

2007-12-24T21:34:00.000+02:00

Hommikul kui kires kukk,
kaevas augu aeda mutt.
Kiisud tegin njäu-njäu-njäu,
maamees tegi lõunaks kräu!

Täna on jõululaupäev. Inimesed veedavad rohkem aega pereringis.Teised vaatavad rohkem telkut. Teised aga joovad rohkem - kolmas vaba päev ju.Teised aga söövad rohkem. Mida tegin mina rohkem? Mina tegin rohkem trenni! Ikkagi jõululaupäev.

Maamehe jaoks on jõululaupäev nagu iga teine laupäev. Valget aega on vaid vähevõitu - pisut rohkem, kui harrastaja vajab maratoni läbimiseks. Päev algas muidugi intrigeerivalt - garaazhis sai pisut pidureid õhutatud ja Vikerraadiot kuulatud. Savipäts valetas eetris nii et suus suitses!

No mis ma ikkagi siis tegin täna. Laksasin 5*50m lõiku ja krõbistasin vana head tuttavat rauda kosmose suunas - inglid vastu naeratamas.

USAs hukkuvad inimesed lumetormis, meil aga suusasõbrad piinlevad mustal maal.
Haanjas olla küll pool sentimeetrit lund tulnud.

Häid musti jõule ja sportlikke pühi sõbrad Black Pole klubist!

Milanos tervist parandamas

2007-12-16T16:31:00.000+02:00

Milano Maraton on läbitud ja linnuke sai kirja. Paraku tuli rekordiürituse plaanist loobuda juba enne starti, sest detsembri esimese pühapäeva hommikuks ei õnnestunud veel lõplikult lahti saada külmetusega kaasnenud nohust ja kähedast kurgust. Kui väsimus välja arvata, siis oli finišis tervis isegi tiba parem, kui starti minnes... Liikumine värskes õhus mõjub hästi, kui rajal ei külmeta ja liigselt ei pinguta ;)

Milano maratoni start antakse pika ajalooga Castello eest, mis on võimas vallikraaviga kindlus. Maratoni 5-ndal kilomeetril jõuavad jooksjad Duomo katedraali ees asuvale linna keskväljakule, mis asub stardile tegelikult poole lähemal. Edasi kulgeb rada suure ringiga päripäeva ümber kesklinna, mille põhilised ajaloolised vaatamisväärsused on juba nähtud. Lõpuks jõutakse tagasi Tšempionide parki, kus asus ka Castello.

Jaheda hommiku tõttu tegin enne starti tavapärasest põhjalikuma soojenduse ja siis oli enesetunne päris hea. Start anti 9:20-paiku, kui temperatuur võis olla tõusnud +10C-ni - igatahes tundus see mõnusalt soe. Alustasin koos 3h30m finišeerivate jänestega, kes olid varustatud siniste õhupallidega. Jänesed liikusid oodatud 5min/km-tempost isegi veidi kiiremini ja esimene 10km sai läbitud 49 minutiga.

Jooksjad katsid endiselt tee kogu laiuses ja liikusid pika pideva lindina finiši suunas. Tegemist oleks justkui tõeliselt suure jooksuüritusega, kuigi osalejate arv jäi 4500 piiresse. Finišiprotokolli järgi lõpetas ligi 3000 jooksjat maratoni alla 4-tunni, kellest 3-4-tunni vahel lõpetas 2550. Seega olin liikumas tempos, mis oli jõukohane "keskmisele Itaalia maratoonarile".

Jooks kulges ladusalt, sest laugete tõusude ja langustega rajaprofiil oli väga sõbralik - kokku tuli tõusumeetreid umbes 40m. Kõige tõsisem tõus oli 23km alguses, kus tuli ületada viadukt, aga seegi polnud hirmutavalt pikk ega liiga kõrge.

Kuigi ühes joogipunktis tekkis jänestega vahe sisse, siis poolmaratoni läbisin plaanitud 1h45-ga., arvestades, et see tempo on jõukohane vähemalt 2-3 tundi. Siiski, juba kusagil 25. km paiku olin energiapuuduses (mis viimaste nädalate jooksul oli nähtavasti külmetusega võitlemisele kulunud). Joogipunktides võetud jõujook ei aidanud ja vähese janu tõttu ei olnud vedelikupuudust tunda. Seega tuli taluda jalgadesse kogunenud raskust tublisti varem, kui oleks soovinud.

Parema seisundi korral oleks piisanud veidi rahulikumast tempost, et enesetunne paraneks ja lõpu lähenedes võiks taas veidi kiiremale jooksule mõelda. Hoidudes hullemast pidasin tarvilikuks mitte liigselt pingutada. Tahtsin lõpetada hea enesetundega sõltumata tulemusest.

Rajal oli ka teisi jalutajaid, niiet ma ei olnud oma probleemidaga üksi. Loomulikult oli abi ka sellest, kui mõni jooksja möödudes ergutas ja kutsus kaasa... Pärast väikest jalutuskäiku õnnestus jälle jooksusammule üle minna.

Samuti oli raja äärde tulnud päris palju publikut maratoonaritele kaasa elama. Kesklinnast kaugemale jääval rajaosal oli pealtvaatajaid veidi vähem, kuid finiši lähenedes saatsid jooksjaid taas pidevalt elavad ergutushüüded. Enamasti hõigati "Bravi!" ja "Bravissimo!", mis sõna-sõnalt tõlkides peaks tähendama vastavalt "Hea!" ja "Väga hea!". Viisakad jooksjad ütlesid seepeale vastuseks "Grazie!" ("Tänud!").

Nii lisas publik jõudu ja ergutas kiiremini finiši poole liikuma.

Hoolimata rahulikust tempost olin kergelt šokeeritud, kui 5-6 km enne lõppu möödusid minust järgmised jänesed, kelle õhupallidel oli märgitud lõpuajaks 3:45. Nad olid oma plaanist 2-3 minutit ees ja kuigi tempo tõstmine ei olnud just kerge ülesanne, siis otsustasin jõuvarud kokku võtta ja nendega kaasa minna. Esialgu sörkisin grupi sabas, kuid järjest reipama sammuga hakkasin tasapisi oma positsiooni parandama. Lõpukilomeetrid õnnestus läbida korraliku kiirusega (4:30/km) - abiks oli päikesepaiste ja hulgaliselt publikut tee ääres ergutamas.

Lõpuaeg 3:42:40 (neto 3:42:04,9) andis 2002. koha 4473 lõpetaja hulgas.

Iga osalejaleja jaoks on personaalsed lõigud MCM 2007 "dokumentaalfilmist", milles on näha vaheajapunktide läbimist. KÕIGE PAREMAD KLIPID on tegelikult IL PERCORSO (12 minutiga 41km ehk kogu distants kuni finišikoridorideni) ja SERVIZIO BREVE (lühem ülevaade), mis näitavad muusika saatel liidreid ja linnapilti. Nii saab igaüks läbida Milano maratoni!

--
Tagasilend Milanost Tallinnasse kestis 3 tundi - algul paistis päike, Alpide kohal olid kaunid valged pilvetupsud ja selle kohal sinine taevas. Meeldivat vaatepilti ja päevavalgust jätkus veel mitmeks tunniks.

Pärastlõunast sai tasapisi õhtupoolik ja päike jäi kaugele seljataha - vaid horisondil oli näha oranži, hiljem lillakat triipu... Sinine taevas asendus halliga, ning lõpuks tekkis tunne, nagu sõidaks kusagile polaarjoone taha... Väljas läks järjest pimedamaks ja Tallinnas ootas ees tavapärane vihmane talveõhtu...

Ratas talveks tuppa rullidele

2007-11-20T16:21:00.000+02:00

Nädalavahetusel laenutasin rullikud ja proovisin toas nende peal vändata. Väike kokkuvõte sellest üritusest on siin. Soovitan kõigile, kel plaanis tulevaks hooajaks rattatehnikat parandada.

Kuidas karastub teras

2007-11-19T10:01:00.000+02:00

Maamees versus linnamees. Maamees ei käi jõusaalis, aga ikka on tal rohkem jõudu kui linnamehel. Miks? Sest maamees teeb tööd. Maamees lõhub puid ja kaevab maad, tassib vett, niidab muru, remondib traktorit, sikutab kive, koristab lund, teeb metsa ja muldab kartuleid...! Aegajalt õnnestub mul maamehe elu maitsta. Kui toimekas päev jalgadel värskes õhus hakkab õhtusse jõudma, ei ole kerge teha viis kilomeetrit soojendusjooksu mägisel kuppelmaastikul ja laksata rauda enne sauna taeva suunas. Raud on maamehel ehtne - pisut roostes rekka hooratas:

Paar sanga, 32 kilone omakeevitatud "rull" kangi eest ja abiks hantlid:

Kui maamees päeva lõpetab, laseb ta mõned õlled ja paar pitsi viina kerre. Ampsab maitsvad lihakäntsakad, oma kapsast ja kartulit, ning keerab magama. Uni on maamehel magus - eemal linnakärast ja mürast nagu lapsukesel hällis!

Kadestamistväärt elu on maamehel.

Liisk langes Milano kasuks

2007-11-15T00:36:00.000+02:00

Lumega hästi varustatud kohtades valmivad juba esimesed suusarajad, aga enne suusaradadele siirdumist tuleb veel üks jooksumaraton läbida!

Kui kevadel pole head jooksuvormi kusagilt võtta ja suvel on pikkade distantside jaoks tavaliselt liiga palav, siis sügisene maraton tundub igati mõistlik mõte. Seekord ootamatult saabunud sügiskülmas joostud Vantaa Maratonil jäi plaanitud tulemus kahjuks tegemata.

Milano linnamaratoni loosung "COME BEAT YOUR PERSONAL RECORD ON THE FASTEST COURSE IN ITALY!" sobib hästi, kui eesmärgiks on 5-aastat püsinud isiklikku rekordi (3h25) parandamine.

Novembris-detsembris toimub Itaalias veel teisigi maratone, see on itaallaste jaoks ilmselt parim aeg maratoniks. Keskmine temperatuur 10C (ilma üllatusteta) annab ideaalilähedased tingimused. Et seda kõike omal nahal proovida, tuleb lihtsalt kohale minna ja osa võtta.

Estonian Air ei lenda Tallinnast Milanosse iga päev, kuid atraktiivse hinnaga otselend koos pika nädalalõpu veetmisega sihtpunktis tundus positiivne ja teised alternatiivid langesid kõrvale. Rohkem plusse ja miinuseid võrrelda polnudki vaja, sest 2. detsembriks on viimasest maratonist möödas 6 nädalat.

62

2007-11-05T13:20:00.000+02:00

Kui Windguru ennustab tugevat loodetuult, siis teab, et saab kodulahes surfata. Nii ka juhtus reedel, 2. novembril, Stroomi rannas. Tuulemõõtja näitas stabiilselt 14-15 m/s. Karin aitas lohe üles ja vees ma olingi. Õhk ja vesi temperatuurilt täitsa talutavad seejuures.

Nii kõva tuulega suurt trikke tegema ei kipu - võib haiget saada. Kiiruse arendamiseks ja kõrgushüpete tegemiseks on kõva tuul aga hädavajalik. GPS registreeris maksimumkiiruseks 62 km/h, see on 16.9 m/s.

GPS sõit Motionbased.com aadressil

Vantaa Maraton 2007

2007-10-15T12:24:00.000+03:00

Helsinki naabruses asub sümpaatne Vantaa linn, kuhu samanimelist lennujaama kasutavad reisijad "maanduvad" tõenäoliselt harva.
Pühapäeval, 14.oktoobril 2007, osalesin kolmandat korda Vantaa Maratonil ja ühtlasi oli see minu 15. jooksumaratoni stardiks (alates 2002. aastast).

Vihmaste ja tuuliste ilmade vahelduseks lubas viimane ilmaprognoos pühapäevaks valdavalt kuiva, kuid selle eest jahedat sügispäeva. Külmaprognoosi kinnituseks leidsin hommikusöögijärgsel jalutuskäigul hotelli lähistelt jääga kaetud veelombi. Meeldiv päikesepaiste kaunistas hõredase pilvisusega tevast ja tuuletu õhk lubas kargele hommikule meeldivat jätku. (Päeval jäi temperatuur alla +7C.)

Jooksma minnes pole külma vastu raske sobivat riietust kombineerida, kuid hoopis raskem on ennast kaitsta tuule ja vihma eest. Seekord läksid kasutusse müts, kindad, pikad jooksupüksid ja pikkade varrukatega jooksusärk, mille all kattis keha võrksärk. Soojendusele minnes oli alguses veidi kõhe, sest liikumisel pääses tuuleõhk kuiva nahka jahutama. Veidi hiljem stardiks valmistudes oli keha juba soe ja hingav riietus tundus igati mõistlik valik.

Niisiis, ilm oli sobiv, riietus samuti ja lisaks lubasid korraldajad sel aastal varasemast kiiremat rada.

Vantaas toimub ühe ürituse raames kolm jooksu: poolmaraton (21,1km), 10km ja maraton, mille stardid antakse samas järjekorras pooletunniste vahedega alates 11:00-st. Rada on kõigile sama ja joostakse 10,5 km ringil, kus on 3 joogipunkti. Kummalgi pikemal distantsil on osavõtjaid 500-ringis ja seekord oli üldse kokku registreerunud üle 1100 jooksja. Võistlejad kulgevad põhiliselt kergkattega teedel (asfalt ja peen killustik), mis igapäevaselt mõeldud rattaga ja jalgsi liiklejatele.

Seega anti maratoni start, kui esimese ringi tunniga läbinud poolmaratonoonarid siirdusid oma teisele ringile. Stardist paarsada meetrit eemal ootas meid lubatud "kiirel rajal" kohe järsk tõus autoteed ületavale sillale tõusuga 3-4m, millele järgnes veidi laugem, kuid peaaegu sama kõrge tõus. Edasi jäin ootama pikki meeldivaid laskumisi, sest kui on juba üles joostud, siis peab ka alla saama! Hiljem sai allamäge joostud küll, kuid pikka ja meeldejäävat laskumist ei märganud. Varasematel aastatel kasutatud sama pikkusega ringil olid pikad lauged tõusud ja samuti pikad lauged laskumised - vähemalt mulle tundus nii.

Järgmine üllatus oli tingitud külmast ilmast - ei saanud veel poolt ringi joostud kui selgus, et hommikusöögiga ja enne starti manustatud vedelikud ootasid väljutamist. Suurema osa sellest jõin ca 3 tundi varem ja kokku jäi kogus kindlasti alla 1 liitri, millest osa oli juba ootuspäraselt välja lastud. Seega leidis kinnitust fakt, et külma ilmaga vedelikud kergelt sees ei püsi ja joomise vajadus on tunduvalt väiksem. Teine sarnane hädapeatus tuli teha teise ringi alguses, kuigi vahepeal lisaks võetud kogused olid väikesed. Edaspidi vedelikega probleeme ei tekkinud.

Kulgesin üsna rõõmsalt teise ringi lõpuni plaanitud tempos (4:40-4:50/km) ja pulss püsis kenasti alla 155. Jalg oli kerge ja tundus, et olen leidnud õige rütmi, mis lubab... hiljem tulemusega rahule jääda. Kaks ringi ehk 21km sai läbitud ajaga 1h40min ning kolmandele ringile minnes läksin ringi alguse tõusule taas rahulikult, sest tõusudel punnimine pole põhjendatud ettevõtmine (kui sellele ei järgne finiš). Mitte miski ei andnud märku sellest, et 25.ndal kilomeetril võiks raske hakata, aga see juhtus siiski!

Suvise treenigu pealt külmal sügispäeval jooksma, võistlema, maratonile minek tähendas kohtumist tundmatuga. Kui seni oli jooksmine sujunud hästi, siis seda ootamatum oli Raske Hetke saabumine! Talvel suusatamiseks tundub isegi +2 kraadi soe ja palavuse vältimiseks võivad olla jalas samad jooksupüksid. Nüüd oli just probleem jalgades, mis sundisid tempos järgi andma. Võimalike põhjustena jäid sõelale külm õhutemperatuur ning vahelduvad tõusud ja langused (mis mulle lihtsalt ei meeldi). Tundub loogiline, et kui palaval päeval läheb pulss kergesti üles, siis jahedas on sama tempoga pulss madalam. Tekkis küsimus, kas hoolimata meeldivalt madalamast pulsist on energiakulu ikkagi tavapärasest suurem ja pulsinäit on seega sisuliselt nihkes?

Rakseteks hetkedeks olin ma siiski valmistunud ja õnneks varudega - taskus leidus jalakrampide vastu võitlemiseks päevanorm magneesiumit (2 tbl Ca+Mg koos D3-vitamiiniga) ja paar väikest Born energiageeli (ilma korgita!). Energiageeli kasutumine nii varakult ei tundunud mõistlik ja seepärast võtsin tableti, mis peale närimist sai lähimas joogipunktis lõplikult alla neelatud. Arvatavasti oli sellest kasu, sest liikusin ühtlaselt ringi lõpuni, kus "premeerisin" ennast geeliga (+vesi !!!). Geeli mõju oli üsna lühiajaline ja juba mõne km järel jõi mulje, nagu oleks efekt ainult psühholoogiline!?

Algas viimane ring, aga olgu öeldud, et ligi 2 km enne kolmanda ringi lõppu möödus minust mootorratas, millele järgnes võistluse liider ja võitja Anssi Raittila, kes sai lõpuajaks 2:32:59. Hommikune päikesepaiste oli kadunud ammugi pilvede taha ja veel enne, kui kolm tundi sai joostud hakkas pilvisest taevast ka veidi vihma tibutama. Õnneks jäi vihmasadu tagasihoidlikuks, aga märjad jalatsid lisasid ometi liikumisele ebamugavust.

Maratonis saabub minu jaoks märk lähenevast finišist kusagil 5-6km enne lõppu, kui joosta jääb alla 30 minuti. Pärast teise energigeeli kasutamist ja eelviimase JP läbimisel proovisin tõsta tempot, kuid see tundus võimatu. Vahepeal ligi 5-ja-poole minutiga läbitud kilomeetritele järgnesid mõned 5:15-sed, kuid hoolimata veidi kõrgemast pulsist oli see ikka tõsine kangutamine kuni 40.nda kilomeetrini (3:20:49). Alles viimasel kahel kilomeetril õnnestus hingamise rütmi parandada ja tundus, et liigun juba vähemalt poolmaratoni tempos. Kiirenduse käigus läksid jalad isegi kergemaks (tihedam-sügavam hingamine andis rohkem hapnikku peale ;). Jätsin seljataha mitmed minust viimasel ringil möödunud kaasvõistlejatejad ja veel mõned kannatajad, kellest osad olid minemas oma viimasele ringile...

Finišeerimise järel (ajaga 3:31:06) pidin tõdema, et viimastel kilomeetritel saavutatud kiirus ei olnudki tegelikult kiirem esimestel ringidel näidatud km-aegadest. Sellest hoolimata oli lõpp meeldiv (nagu alati), sest maratoni lõpetamine on nauding, isegi kui on valus, raske ja ei jõua.

Vantaa jooksude protokollid on koostatud vanusegruppide kaupa ja samuti ringide vaheajad.

Pärast lõpetajatele pakutud jooke, suupisteid, kuuma dušš-i ja kosutavat kohvi olid raskused juba unustatud. Jalad kandsid kenasti treppidest üles ja alla ning tunne oli uskumatult kerge. Seepärast tekkiski tahtmine sel aastal veel üks maraton ette võtta. Eks paistab, kas AIMS-i kalendris (http://aimsworldrunning.org/Calendar.htm) märgitud Itaalia linnamaratonidest saab Firenze või Milano minu järgmiseks sihtpunktiks?

Pärnu 25. august 2007 Kite võistluse video

2007-10-15T11:40:00.001+03:00

Seitse nädalat on möödas kanna lõhki kukkumisest. Kuu ajaga sain kõndima. Kuna haav aga nii kehva koha peal, siis jätkuvalt ei lase kergejõustiku ettevalmistuse juurde pöörduda.

Võistluse ametlik video on sellel aadressil:

http://www.kitesurf.ee/viidikud/rrd_3.wmv

Maratoni distantsil saavutasin neljanda koha. Freestyle võistlusel aga õnnetu kukkumine teises hiidis. Video peal on ka katkine jalg peal, head isu ;-).

Tuult!

Rahva jooks Paidest Türile

2007-10-08T12:26:00.000+03:00

Pikkade traditsioonidega Paide-Türi rahvajooks toimus juba 26.korda. Ise osalesin esmakordselt ja ei saa salata - meeldis väga!

Seekord oli jooksmise eesmärgiks vaimu kasvatada ja joosta täpselt plaani järgi, sest nädala pärast lähen Vantaa Maratonile. Imetlen alati neid jooksjaid, kes alustavad rahulikult ja tõstavad hiljem tempot või siis jooksevad algusest lõpuni ühtlase kiirusega - tunde järgi ja realistlikult. Võistlemine tähendab paljude jaoks kiiret algust ja edasi kujuneb tempo juba vastavalt võimalustele... Kuulun ka ise nende hulka, kuid viimasel ajal püüan enne starti oma ressursse ja keskmist kiirust mõistlikult hinnata.

Häälestasin ennast varakult rahvajooksu läbimiseks maratonitempole ja sisendasin endale: "see pole võistlus, see pole võistlus...". Tähtis oli jälgida plaani (pulssi ja kiirust), kontrollida sügisilmale sobivat riietust ja enesetunnet. Teadsin, et kerge tempo pealt võin lõpus läbida 3-4km tublisti kiiremini, mis sõltumata kiirusest pole kokkuvõttes kurnav.

Pühapäeval oli oktoobri kohta täiesti uskumatult hea jooksuilm. Hommikul tundus veidi jahe (+10C), kuid starti läksin ikkagi lühikeste pükstega ning kahe õhukese jooksusärgiga (üks pikkade varukatega). Valitud riietus oligi minu jaoks ideaalne. Suhteliselt rahuliku jooksutempo tõttu oli higistamist vähe ja Kirna joogipunktis võetud poolikust veetopsist piisas ilusti lõpuni.

Jooks Paidest Türile (13,6km) algas kenasti plaanipäraselt - ligi 10km jooksime Lauriga koos ja tempo püsis 4:40-4:50/km vahel ehk minu maratonitempoga. Heades tingimustes saan sedasi liikudes maratonis uue isikliku rekordi 3h20-ringis. Mulle tuli üllatusena, et maantee Paidest Türile kulgeb valdavalt (kergelt) ülesmäge. Distantsi keskel, Kirnas, on järsem tõus ja raja kõrgeim punkt. Tõusudele järgnevad enamasti ka langused, aga raja tõusev profiil on siiski meeldejääv (kokku siiski vaid 30 tõusumeetrit).

Lõpu lähenedes tuli kärsitus sisse ja seetõttu tõusis juba 4 km enne lõppu tempo 4:30/km-ni. Türile jõudes ei olnud enam põhjust tagasi hoida ja kuigi tegin sel moel lõpu endale raskeks, siis kahe viimase kilomeetri läbimine ajaga 7:20-ga tuli isegi üllatusena! Pikkasid lõike joosta 3:40/km pole isegi treeningus kerge, sest umbes sama maksimumkiirusega suudan vastu pidada Cooperi testi (12minuti jooks staadioniringil). Kuna olin maratonitempoga liikunud üsna säästlikult ja pikk spurt lõpus oli täielik nauding...

Seega, kontrollvõistlus sai edukalt läbitud ja nädala pärast tahaks igati korda läinud jooksuhooajale väärilise punkti panna.

Mis ja kes on Black Pole?

2007-10-07T20:23:00.000+03:00

Black Pole spordiklubi ühendab endas mitmevõistluse harrastajaid. Klubi sai alguse 2001 aastal sõpruskonnast, keda ühendas kirglik huvi kergejõustiku kümnevõistluse vastu. Koos käidi trenni tegemas, korraldati isekeskis mitmeid võistlusi ning osaleti ka suurematel võistlustel, mis harrastajatele avatud. Klubi mõnevõrra ajaloohõnguline koduleht on siin --> www.zone.ee/blackpole.

Aastaid hiljem, osalt seoses ka Eesti kümnevõistluse parimate päevade möödumisega, huvi selle ala vastu mõnevõrra rauges. Klubi liikmed avastasid siis endale uusi erinevaid alasid: 20-võistlus, kestvusalade sarjad, triatlon, seiklussport jms. Aga siiski ühendab meid sportlik eluviis, klubiline ühtekuuluvustunne ja kalduvus mitmevõistluslikele aladele. Nendest ongi saanud klubi põhiväärtused.

Armas lugeja, see ajaveeb on mõeldud täienduseks ja edasiarenduseks meie eelpoolmainitud kodulehele. Siia hakkavad ilmuma meie treeningu- ja võistlusjutud ning muud spordi- ja klubiteemalised kogemused. Loodan, et leiad siit üht-teist põnevat, õpetlikku ja ehk naljakatki.

Kõige esimene katse

2007-10-05T14:40:00.000+03:00

Tere.

See on BlackPole-nimelise mitmevõistluse harrastajate klubi blogi esimene sissekanne. Siia hakkame me oma võistlusjutte ja muud huvitavat postitama, mis vähegi ilmavalgust kannatab ja potentsiaalselt huvitav on.